Ronald Hyndi «Coppelia» ja Mauro Bigonzetti «Coppelia», mis jõudis Estonia lavale 2002. aastal, erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Erinevad sedavõrd, et võib kõhklemata öelda – neid kaht lavastust ei ühenda mitte miski peale pealkirja ja Leo Delibes’ muusika.
Bigonzetti traagilise nukkinimeste ja inimnukkude loo kõrval on Hyndi traditsiooniline armastuse muinasjutt. Toonase kõhedusttekitava mustvalge visuaalsuse asemel külluslikult kaunistatud sefiiritordi esteetika. Ekspressiivselt nurgelise tantsukeele asemel 19. sajandi viibetele toetuv pantomiimballett vürtsitatuna mõneti ootamatu bravuuriga.
Ent maitse üle ei vaielda. Kellele Peter Brooki tühi ruum, kellele Barbie- või Printsessi-ajakirjade esteetika. Objektiivselt tasub märkida vaid seda, et I ja III vaatuse dekoratsioonid teevad lavastusele selge karuteene, sest puud, purskkaevud ja ohtralt hooneid haaravad enda alla olulise osa niigi napist lavapinnast, nõnda et tantsijad sinna vaevu ära mahuvad ja mingitest joonistest võib rühmaetteastete puhul vaid unistada.
Miks «Coppelia»?
Siinkohal võiks «Coppelia» uuslavastuse käsitlemise õigupoolest ka lõpetada, kui tegu oleks lihtsalt Estonia repertuaari lisandunud uue nimetusega. Ent vastne «Coppelia» on midagi enamat – see on Eesti Rahvusballeti avalavastus.
Miks valiti rahvusballetti avama just «Coppelia»? Kavaleht viitab kahele põhjusele.
Esmalt, just «Coppelia» oli 1922. aastal Estonia (pool)kutselise tantsutrupi esimene täispikk balletilavastus. Teisalt, nimelt «Coppelia» oli üks esimesi töid, millest algas tänase rahvusballeti juhi Toomas Eduri ja Age Oksa tee balletimaailma absoluutsesse tippu. Esietenduse-eelne meediakajastus lisas veel ühe põhjuse – «Coppelia» võiks olla esimene tantsulavastus, mida lapsed teatris näevad ja mis paneks aluse nende tutvusele klassikalise muusikateatriga.
Kõik need kaalutlused on asjakohased, aga kahjuks ei muuda «Coppelia» uuslavastus neist ühtki piisavalt veenvaks. Praeguse versiooni pantomiimilisusest võib otsida hommage’i Hugo Lauri – Agu Lüüdiku omaaegsetele rollilahendustele, aga ilmselt mängisid nad toona siiski sootuks teiste vahenditega. Võib rõhutada «Coppelia» kohatist inglise koolile omast tantsutehnilist nõudlikkust – aga siis tuleb tunnistada, et kui solistid saavad partiidega hakkama, oli rühmanumbrites vähemalt teisel etendusel veel palju juhuslikkust ja lohakust.
Kõige vastakamaid tundeid tekitab aga «Coppelia» roll noore publiku kasvatajana. Kindlasti meeldib paljudele pisikestele preilidele kujunduse ja kostüümide sillerdus. Ka jutustav pantomiimikeel on lastele tõenäoliselt kergesti arusaadav.
Enam ambitsiooni!
Ent mida see lavastus võiks neile õpetada? Et poisid on kergemeelsed, tüdrukud aga nipsakad ja armukadedad ning nõnda ongi hea? Et teater (või koguni elu?) on üsna mõttetühi, ent sädelev pillerkaar? Ons need ikka need väärtused, tarkused või ilu etalonid, mida me tahame oma lastes kasvatada?
Majanduskriis nõuab oma. Ka (või eriti?) kultuurilt. See nõuab kainet kalkuleerimist ja habrast tasakaalu kunstiliste kavatsuste ja kassatulu vahel. Kui valida on üsna ettearvatava lapsauditooriumi ja üsna ettearvamatu uudisloomingu vahel, siis on mõistetav teatrijuhtide kihk minna esimest teed. Ent Eesti Rahvusballeti avalöök väärinuks siiski suuremat ambitsiooni ja riskivalmidust.
Seisus ei kohusta tooma balletilavale «Tõde ja õigust» või «Rehepappi», ent aeg uue originaalballeti jaoks on siiski ammu küps. Muidu võib juhtuda, et pärast majanduskriisi vaibumist avastame, et masu varjava tiiva all oleme maandunud kunstilisse mandumisse.
Uuslavastus
Leo Delibes «Coppelia»
Koreograaf-lavastaja Ronald Hynd
Muusikaline juht ja dirigent Mihhail Gerts
Kunstnik Roberta Guidi di Bagno
Peaosades Eve Andre või Olga Malinovskaja ja Sergei Upkin või Artjom Maksakov
Esietendus 4. märtsil Estonia teatris