Kui tahetakse tulistada kaugele, tuleb kahuritoru suunata üles, on kunagi tabavalt öelnud poola kirjanik Witold Gombrowicz. Von Krahli teater paistab selle maksiimi järgi tegutsevat ja nende uuslavastus «The End» tulistab kaugele.
Maailma lõpu järel saabub tulevik – harmooniline ja pühalik
22. märts 2010, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krahl on alati olnud innuga avangardi ja selle ideede kaitsel. Kuulunud nende sekka, kellele osutatakse, kui sõimatakse moodsat kunsti. Et Krahl šokeerib, lammutab, ei anna väikekodanlasele armu ja seisab postmodernistlike väärtus(etus)te eest. Krahlis näidatakse kaasaegse inimese hingelist tühjust.
Juhtusin hiljuti lugema Peeter Jalaka kõnet «Mis on avangard?» Von Krahli sünnipäeva puhuks (aastast 2006). «Ent mis on avangard täna? Esmapilgul tundub see olevat mitte midagi enneolematut, vaid just varemkogetu ja väärtustatu uus esiletõus,» räägib ta ja jätkab, «avangardi eesmärgiks on hoopis taasleida konventsionaalses kultuuris kadumaläinud vaimsus, sest pole ju saladus, et postmodernistlikul kultuuril pole vaimsusega suurt midagi pistmist.»
Nende sõnade juurest ongi hea jõuda «The Endi», Von Krahli tagasitulekulavastuse juurde. See on mingis mõttes joone alla tõmbamine senisele tegevusele ja ka võetud pausile. See on uue alguse manifest, mille on kuus näitlejat ühiselt kirjutanud ja lavastanud. Täpsemaks tegevusajaks, kui ma õigesti aru olen saanud, peaks olema 2012. aasta jõuluõhtu, mil maiade kalendri järgi peaks saabuma maailma lõpp.
Näitemäng lõpust oleks justkui väga hea platvorm, et midagi ära lõhkuda. «The End» aga ehitab. Esimesest stseenist alates sätitakse paika lavastuse hingamine. See stseen viib meid aega 1000 aastat enne Kristuse sündi, kui Iraanis sünnib sealse iidse religiooni zoroastrismi prohvet Zarathustra Spitama. Aset leiab zoroastristide tuleriitus. Zoroastrism on, muide, ka esimene indoeuroopa religioon, mis arendas välja õpetuse maailma lõpust ja viimsest kohtumõistmisest.
Teises stseenis istub trupp in corpore ümber õhtusöögilaua, see on viimne õhtusöömaaeg enne maailma lõppu. Köögikapile asetatud läptopist kostab Bowie dekadentlik maailmalõpuhümn «Heroes». Räägitakse väärtustest. Juhan Ulfsak ütleb Riina Maidrele: «Mida sa meie etendusest arvad? (jutt käib Zarathustra-etendusest – toim). Tore muinasjutt, kas pole? Ei ole mingit kaasaegse inimese hingelist tühjust.» Maidre nõustub.
«The End» on uue harmoonia otsing. Peenelt komponeeritud ja üles ehitatud näitemäng. Kedagi ei taheta vihastada ega pahandada. Pigem on kuuel inimesel iseenda hingeotsingutegagi piisavalt tegemist. Võib-olla kedagi pahandab naljakas stseen, kus Eelmaa ja Ulfsak mängivad purjus indiaanlasi ja lagastavad õhtusöögilauda, mille eelmine seltskond on tühjaks jätnud. Kuid lagastamise taustaks hakkab läbi imbuma pühaduse kohalolu ja robustsed indiaanlased saavad püha valgusega pihta.
Tekst on hea, pausid kannavad ja olmelisemad stseenid-dialoogid vahelduvad maagilisemate show off’idega. Kõik on täpselt paigas, midagi ei ole puudu ega ülearu. Õhkkond on maailmalõpueelselt kammerlik ja ülev, pühadust kumab vaikselt igast stseenist.
Loomulikult ei saa mainimata jätta ka Liisi Eesmaa kusagilt sci-fi-mütoloogiast inspireeritud kostüüme, millega Sinise muusika saatel esitatakse viljakusjumalanna riitust ja mis suubub Taavet Janseni jõulupuud meenutava, arvutikuvaritest kokku pandud videoinstallatsiooni üksildasse ilusse. Tervik töötab ja pühadus kumab.
Kui vahepeal kostis jutte, et Krahli trupp on kaotanud oma teravuse ja eesti teatri uuematele arengutele jalgu jäänud, siis «The End» oleks jõuline vastulöök. Bänd on tagasi!
Uuslavastus
«The End»
Autorid, näitlejad ja lavakujundajad Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak
Esietendus Von Krahli teatris
19. märtsil