Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

UNESCOst pärast XXVIII peakonverentsi, Ainult armastusest ja jumalast, Kui ingel jätab jälje

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
JAAK KANGILASKI DORIS KAREVA

UNESCO XXVIII peakonverentsil Eestit esindanud UNESCO Eesti rahvusliku komitee peasekretär Doris Kareva ja Jaak Kangilaski vestlevad UNESCOst ning Eesti osalemisest selle maailmaorganisatsiooni töös. Üks kõnealustest probleemidest on Eesti liikmemaksu küsimus, Eesti on võlglane nii ÜROs kui UNESCOs.

J.K. UNESCO nagu ka ÜRO on sündinud II maailmasõja shokist ja püüdest vältida uue suure sõja puhkemist. Mõlema organisatsiooni eesmärkide sõnastuses on tunda sõja võitnud demokraatlike Lääneriikide ideoloogiat, nende kohati naiivset, ent kahtlemata siirast humanismi. ÜRO pidi õiglase rahu kindlustama poliitiliste ja vajadusel isegi sõjaliste vahenditega, UNESCO aga tegutsema samas suunas rahvusvahelise vaimse koostöö edendamise läbi.

D.K. Kõige sagedamini tsiteeritud lõik UNESCO põhikirjast ongi vist «Kuna sõjad on saanud alguse inimeste teadvusest, tuleb nad ka lõpetada inimteadvuse muutmise teel».

J.K. Järgnenud aastakümned on näidanud, et paljud lootused, mida nende organisatsioonidega seostati, pole täitunud. Näiteks ei tahetud neis pool sajandit midagi teada Eesti ja teiste Ida-Euroopa ikestatud rahvaste vabadusesoovist ja ka praegu võib ÜRO ja UNESCO käitumine mõnikord paista ebajärjekindel, erapoolik, saamatu või paljusõnaline. Samuti on mõlemale organisatsioonile ette heidetud hoolimatut rahakasutamist, üle jõu elamist, eriti just liiga suuri kulutusi keskaparaadi bürokraatiale. UNESCOs läks asi lausa skandaalseks 1980. aastatel, kui peadirektor oli Amadou Mahtar M’Bou. Siis suunati organisatsiooni rahad peaaegu ainult Aafrikasse ja UNESCO peakorter Pariisis täitus üha uute, peamiselt eksootilist päritolu ametnikega. Veel hullem oli aga see, et külma sõja tingimustes kasutasid N. Liidust sõltuvad riigid UNESCO kõnetooli Lääne-vastase propaganda tegemiseks. Pole siis ime, et organisatsiooni omaaegsed asutajaliikmed USA ja Suurbritannia sealt välja astusid. See oli löök, aga tervendav löök, mis sundis organisatsiooni muutuma, Uue peadirektori Federico Mayor Zaragoza juhtimisel hakati koondama ametnikkonda ja ajama tasakaalukamat poliitikat.

Ka külma sõja lõpp on muidugi muutnud jõuvahekordi ja meeleolusid, nii et on oodata lahkunud liikmete tagasitulekut. President Clinton on UNESCOga taasühinemist koguni üheks oma prioriteediks nimetanud, kuid teda pidurdavad eelarvevaidlused USA kongressiga.

UNESCO peakonverents toimub igal teisel aastal. Seal on kohal kõigi liikmesriikide delegatsioonid ja enamasti juhib neid vastava riigi haridus- või kultuuriminister. Mõned delegatsioonid on väga suured - mitukümmend inimest - , et osaleda kõigis alakomisjonides ja võimalikult palju sidemeid luua. Plenaaristungil saavad kõik riigid esitada oma seisukohti. Loomulikult võib seal kuulda palju ilusaid, aga üldisi fraase, kuid nende vahel või nende kaudu väljendavad liikmesriigid siiski oma ideoloogilisi prioriteete, saavad esile tuua seda, mis on kultuuri- ja hariduspoliitikas, aga ka üldpoliitikas kõige olulisem.

Võib öelda, et iga liikmesriik moodustab väikese vektori ja UNESCO kui organisatsiooni liikumissuund kahel järgmisel aastal on selliste vektorite summa. Alakomisjonides vaieldakse detailide üle, täpsustatakse tegevusprogrammid ja jagatakse summad.

Nõndaviisi toimub UNESCOs töö muidugi vaid ideaaljuhul. Tegelikkuses on ikka mõned võrdsemad kui teised. Väga mõjukad on näiteks suuremad maksumaksjad, nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, aga mõju on ka neil riikidel, kes oskavad teistega liitusid sõlmida (põhimõttel: toetage teie meie projekti või kandidaati, küll meie siis toetame jälle teid). Nii saavad ka väikeriigid oma inimesi täitevkomiteesse või olulistesse komisjonidesse valida lasta ja sedakaudu ideoloogilisi ning rahalisi otsuseid mõjustada.

Valimised toimuvad geograafiliste piirkondade kaupa, et ametikohti võimalikult mööda maailma laiali jaotada. Ligi paarisajast liikmesriigist ei saa muidugi ükski loota, eriti tema üld- ja kultuuripoliitilised arusaamised puhtal kujul maksvusele pääsevad. Demokraatlikus ühingus on kõik otsused kompromislikud ja sünnivad tihti pikkade vaidluste ning väljendite lihvimise kaudu.

D.K. Selle peakonverentsi ühe eripärana tuleks ehk kõigepealt ära märkida, et esimeheks oli seekord Torben Krogh, üks taani juhtivaid ajakirjanikke, mis põhjustas rõõmsat kergendust enamiku Euroopa delegaatide hulgas; töö kulges meiesuguste jaoks vastuvõetavas rütmis, ilma ülearusena tunduvate kõrvalepõigete ja rituaalideta, mis kuuldavasti mitmeid eelnenud peakonverentse olid uinutanud.

Aga muidu oli rutiin sama; selleks, et üks sõna lõppdokumenti sisse saaks, töötavad mitu diplomaati üheaegselt ja usinalt varahommikust hilisõhtuni - erinevates komisjonides istudes, lõunatades ja õhtustel vastuvõttudelgi kõneldakse ainult UNESCO asjadest. Umbes samal põhimõttel, nagu pidevalt samasse kohta langev veetilk uuristab kivisse augu, korrutatakse üht ja sama pidevalt üle, otsitakse liitlasi, kes sama mõtet toetaksid, kuni lõpuks on vaevumärgatav muudatus tekstis läbi viidud. Aga asjaosaliste jaoks on sündinud midagi suurt; nüüdsest on olemas kirjakoht, millele viidata: rahukultuur, diversiteet, keeleline tasakaal ... Meie jaoks oli sellel konverentsil vist kõige kuumem sõna kultuuriturism; see põhjendab enamiku Eesti projekte suurepäraselt ära.

J.K. Eesti osalemine konverentsil oli nii aktiivne, kui meie väike seltskond suutis. Näib, et meie kõnet märgati. Väga tähtis oli ka president Lennart Meri esinemine konverentsi lõpupäeval.

D.K. Algul paistis, et 16. november, päev, mil Pariis pühitses Beaujolais Nouveau saabumist ja UNESCO 50ndat aastapäeva, oli juba üritustest nii tulvil, et presidendile kõneaega ei jäägi. Aga kuna saabunud oli tervelt 17 riigipead, siis korraldati kogu etendus mõnevõrra ümber.

Üldmuljel polnud vigagi; lisaks president Lennart Meri mõjuvale kõnele esines Eesti poolt ka tshellist Teet Järvi Balti trio koosseisus, kes esitas Peeter Vähi seks puhuks loodud oopuse. Montserrat Caballet’, iiri lastekoori «Ray of Hope», brasiilia Paljasjalgsete Orkestri, Jean-Michel Jarre ja Barbara Hendricksi kõrval kõlas see väga hästi.

Ja Sinu kõnet plenaaristungil tuldi mitmelt poolt komplimenteerima kui üht sisukamat.

J.K. Ent meie osalemist varjutas Eesti liikmemaksu küsimus. Nagu ÜROs, nii ka UNESCOs oleme suured võlglased. Algul oli meil tõesti alust keelduda liiga suurest ja pealegi poliitiliselt valesti arvestatud liikmemaksust, kuid ka vähendatud maksu pole Eesti tasuda suutnud. Sellest tekkis konverentsil küllalt piinlik olukord. Plenaaristungil loeti võlglased ette ja jagati kolme rühma. Kõigepealt need, kes on lubanud maksta ja esitanud konkreetse maksugraafiku. Siis need, kes on lubanud maksta, kuid ebamääraselt, s.o. kindlat tähtaega esitamata. Ja kolmandaks need (kolm riiki), kes pole midagi lubanud ega teatanud ega viibinud ka konverentsil. Esimesele rühmale lubas konverents hääleõiguse säilitada, teine rühm, kuhu ka meie koos Läti, Tadzhiki jt. taolistega kuulusime, sai pärast väikest vaidlust ajutise hääleõiguse selle konverentsi ajaks (olgu öeldud, et Leedul võlgu enam ei ole). Kogu maailma haridusministrite juuresolekul oli sellise jutu kuulamine üsna alandav. Hoopis tõsisem on aga see, et maksuvõlg raskendas meie sidemetearendamise tööd. Nii on Põhjamaad juba ammu moodustanud teovõimsa koostöörühma ning kaks aastat tagasi nägid nad Eestis selle töörühma tulevast liiget. Paraku ei edenenud me selles suunas just seetõttu, et kõigi Põhjamaade üheks prioriteediks kõnedes oli maksuvõlglaste kriitika. See on ka arusaadav, sest nemad on alati korralikud maksumaksjad.

D.K. Selleks peakonverentsiks oli enamik maid suutnud oma võla tasuda, üllatavalt sealhulgas, nagu juba mainitud, Leedu, Venemaa - kelle võlg tundus meiega võrreldes muinasjutuline - ning isegi Rwanda. Aga kuna nad kõik kandideerisid mõnesse komisjoni, oli liikmemaksu tasumine vältimatu eeltingimus. Järgmisel peakonverentsil, seega siis kahe aasta pärast, tahaks küll loota, et Eesti võlg on kustutatud ja meil on välja panna pädevaid kandidaate, näiteks täitevkogusse, maailmapärandi komisjoni või hüdroloogiakomisjoni. Oma kandidatuur tuleks esitada kolme Balti riigi poolt Põhjamaade eeskujul - igasse komisjoni üks balti esindaja. Praegu on ainult leedukad teistest ette jõudnud. Ja põhilised, ennekõike rahalised otsused tehakse ikkagi täitevkogus; peakonverentsi osaks jääb sageli anda ainult formaalne õnnistus.

J.K. Rahaallikana ei maksa UNESCOt üle hinnata - UNESCO pole mingi fond. Organisatsiooni eelarve põhitulu on liikmemaksud, mis siis tagasi- ja ümberjagatakse vastavalt peakonverentsil heakskiidetud programmidele. Summad pole suured. Nagu Läänes kombeks, ei taheta finantseerida mõnda üritust kogu ulatuses, küll aga võidakse, kui liikmesriik oma eelarvest või erarahast mõnda UNESCO programmiga sobivat üritust alustab, seda toetada.

Peamised rahalise abi saajad on olnud arengumaad, eriti must Aafrika. Viimastel peakonverentsidel on võinud kuulda või aimata mitme arengumaa pahameelt, kui uus kamp hädalisi, s.o. Ida-Euroopa nn. üleminekumaad ka ühise lahja leeme katla kallale asuvad.

D.K. Siiani oleme UNESCOst umbes kümme korda rohkem raha saanud, kui ise sinna maksnud, aga see ei saa mõistagi nii jääda. Eelmisel biennumil olid olulisemateks projektideks Fenno-Ugria infokeskuse rajamine; uute kooliõpikute väljaandmine; satelliitside loomine hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel; dokumentaalfilm Eesti loodushoiust seitsmesaja aasta jooksul; ekspertkohtumised «Lähiümbruse kultuur» ning «Kunstnik ja ühiskond». Meie osaks praegu on uusi projekte ette valmistada ja tegu on mitmete päris põnevate ettepanekutega. Paraku on karta, et liikmemaksu mittetasumine tähendab kõigi meie projektide kõrvalelükkamist.

J.K. See oleks äärmiselt kahetsusväärne, siiski tuleb lisada, et rahaline abi ei ole peapõhjus UNESCOs osalemiseks. UNESCO on üha enam muutumas eri riikide ideaalide võrdlemise ja kooskõlastamise foorumiks, rahvaste vaimse ja hingelise koostöö korraldajaks, nii nagu UNESCO asutajad on lootnud.

D.K. Kultuur ja haridus on Eestis alati olnud kõrgelt hinnatud ja see andis president Merile põhjust rääkida suuresti samadest asjadest, mida sinagi oma kõnes puudutasid. Õhku osatakse hinnata siis, kui teda enam ei ole. Emakeele väärtust märgatakse siis, kui emakeel ära võetakse. Maailma kultuur on seda tugevam, mida enam ta sisaldab erinevaid värve, mõtteviise ja keeli.

Olen mitte ainult UNESCOs, vaid mitmel pool mujalgi kohanud enam või vähem varjatud kujul hoiakut: ühe miljoni jaoks keelt ja kultuuri, omakeelset haridust alal hoida on võrdlemisi ebapraktiline, et mitte öelda lausa luksus. Samas on iga iseolemine, selle ainuline värv ja viis väljendatav ainult primaarse eluvajalikkuse seisukohalt liigse läbi. Tegelikult on selline identsusepüüd vaimses mõttes sama eluvajalik kui füüsilises mõttes toit ja peavari. See, et Eesti kulutab 7,4 protsenti rahvuslikust koguproduktist haridusele ja 0,8 protsenti sõjalistele kulutustele, on rahvuse iseloomustamiseks ju küllaltki kõnekas.

J.K. Võrreldes paljude maadega on meie haridustase kindlasti kõrge, aga mõnes lõigus jääb meil puudu nendest ideaalidest ja normidest, mida UNESCO dokumentides nõutakse või soovitakse. UNESCO toetab ka neid seisukohti, mis vähemalt mõnele meist võõrastavad tunduvad. Näiteks on eestlased harjunud rahvuslust (natsionalismi) heaks ja õigustatuks, rassismi aga pahaks ja lubamatuks mõtteviisiks pidama. Just demokraatlike Lääneriikide (sealhulgas Põhjamaade) survel domineerib aga UNESCOs arvamus, et rassism ja natsionalism on ühte tüüpi taunimisväärsed nähtused, millest tuleks üle saada. Samast allikast on pärit ka igasuguste vähemuste kaitse (mis meile oli soodus niikaua, kui me Nõukogude Liidus olime) ja veendumus, et vähemus on vähemus, sõltumata selle tekkimise põhjustest ja viisist. Kui üksikisikul (v.a. kuritöös süüdimõistetud) tekib ükskõik milliseid piiranguid või ebamugavusi ainult sellepärast, et ta kuulub mingisse vähemusse, on enamus alati süüdi. Sellised ideed ja hoiakud on ilmselt ka ÜRO Inimõiguste Komisjoni Eesti-kriitika üks allikas.

Sõltumata sellest, kas me niisuguste ideede ja hoiakutega nõustume, tuleb meil neid vähemalt Läänega suheldes arvestada. Muidugi ei ole ka Läänes kõik selliste vaadetega (näiteks mitmesugused äärmusrühmitused), kuid avalik arvamus ja ametlik poliitika on seda kindlasti. UNESCO nõuetega kohanemine on ilmselt vältimatu, kui soovime Euroopasse integreeruda. Seetõttu on naiivsed need, kes meie välisesindajatelt nõuavad kõvahäälsemat toetumist meie rahvuslikele õigustele - selle tõenäoline ainus tagajärg oleks paraku Eesti maine edasine halvenemine Lääne liberaalide silmis.

Rohkem kui etnilistele või poliitilistele õigustele rõhumine võib eestlaste kui rahvuse huve mõistma panna viitamine meie omakeelse kultuuri äärmisele väiksusele ja ohustatusele just väiksuse tõttu.

D.K. Siinkohal tahaks taas meenutada Lennart Meri kõnet UNESCO peakonverentsil kultuurist kui demokraatia ja tolerantsi kõrgeimast vormist, mis «ei tunnista suuri ja väikekultuure, vaid ainult oma kordumatuses hindamatute kultuurierinevuste pooluseid, mille vahel sünnib nagu Volta kaar loomingu jumalik säde». Et iga aasta sureb maailmas välja umbes 300 elavat keelt, on põhjust rahutuseks. Nimelt väikeriikide summaarne rahvaarv moodustab maailma elanikkonna vaikiva enamuse. Õnneks on UNESCOs vähemasti teoreetiliselt igale maale, sõltumata tema suurusest või võimsusest, antud võrdne võimalus. Ja tänases infoühiskonnas - tegelikult on ju toimunud tõeline kommunikatsioonirevolutsioon -, on maailma lingvistiline ja kultuuriline mitmekesisus tõepoolest saamas reaalsuseks, kui vaid oskame ise seda tagada, selles võrdväärselt osaleda. Mulle tundub, et UNESCO pakub vähemalt võimalust.

Aga nagu mõte võimalusest haridust saada päeva lõpul kella vaatava koolipoisi peas mitte esimesel kohal pole, nii tekib peakorteri konditsioneeritud õhustikuski pikapeale lämbumistunne; liiga palju sõnu, sundnaeratusi, tervitusi, noogutusi, pabereid. Kella kümne-üheteist paiku õhtul, kui tööpäev lõppema hakkab, tekib läbi tühjade kõmavate saalide tulles sageli kummaline tunne, et maailm on tegelikult juba lõppenud. Kümnetel kõrvuasetsevatel videoekraanidel kõnelevad eri rassidest inimesed eri keeltes meeleheitlikult zhestikuleerides veel oma eludest, jooksevad ikka veel dokumentaalkaadrid näljahädast ja kirjaoskamatusest, alaealiste prostitutsioonist, AIDSist, maavärinatest ja üleujutustest, vihmametsadest, Alaskast, Saharast... aga see kõik on juba kustunud tähe valgus, maailma märkamata jäänud, lumme ja liiva tuisanud kõnetus.

J.K. Kõige eeltoodu valguses võib mõnes lugejas tekkida küsimus, kas ikka ongi vaja niisugustes organisatsioonides käia ja osaleda, aega ja raha kulutada ning lõpuks ikka noomimisi kuulata. Tõepoolest, võib isegi kujutleda, et näiteks UNESCO liikmemaksu maksmise asemel võiks mitme koolimaja katkised katused ära parandada vmt. Põhimõtteliselt on ju väljaastumine väga lihtne ja see oleks ausam kui liikmemaksuga venitamine. Arvan siiski, et nii ÜRO kui ka UNESCO, hoolimata nende kõigist puudustest ja meie vaesusest on Eestile kui riigile hädavajalikud. USA-taoline suurriik võib endale lubada sealt ajutiselt eemal olla, väikeriigile on elutähtis ennast pidevalt meenutada iseseisva riigina - see on ju, peale kõige muu, meie oluline julgeoleku tagatis. Seda enam paneb imestama, kui mõni ajakirjanik või koguni poliitik püüab võita odavat populaarsust (või hääli?) rahvusvaheliste organisatsioonide kulukusest kõneldes.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Ülo Tonts

«Taevane ja maine armastus». Mati Undi näidend A. H. Tammsaare romaani «Tõde ja õigus» järgi «Vanemuise» väikeses majas. Esietendus 16. X.

«See lavastus räägib ainult armastusest ja jumalast.»

Niisugused on lavastaja enda sõnad, ühest esietenduse eel antud usutlusest välja märgitud («Eesti Päevaleht» 16. okt.). Viis tundi etendust ainsa lausega paika pandud. Ainult need kaks, muud ei midagi? Käib see kavatsuse või teostuse kohta?

Kas uskuda seda lõpetatust ja selgust või mitte? Aga kes siis veel teab ja ütleb, kui mitte lavastaja? Seda enam, et tema ise kirjutas ka näidendi, mõtles välja lavapildi ja valis muusika. Nii et vähe autoreid mahuka teatritüki jaoks - Tammsaare, Unt, «Vanemuise» näitlejad. Kostüümikunstnik on omaette (Jaanus Vahtra), aga ei pannud küll teiselgi vaatamisel tähele, mis kellelgi seljas. Ju siis kõik sobis.

Näidendi ja etenduse tavatu mahukus (koos kahe vaheajaga viis tundi) annab aimata, kui tõsiselt Mati Unt selle variandi taga seisab, mis laval on. Ei ole raske osutada episoode ja stseene, millest oleks võinud loobuda, ilma et näidendi põhiplaan selle läbi otseselt kannatada saanud oleks. Aga võitjate üle kohut ei mõisteta ning mina küll ei kahtle, et Unt on seekord selgesti võidumees. Seda koos «Vanemuise» teatriga, õieti siis näitlejatega, kelle on võimalus end näidata ja kes seda tõepoolest ka teevad. Kui Tammsaaret meelde tuletada ja üldistada, nagu teda lugenud ja uuesti lugenud, vaadanud ja üle vaadanud olen, on lavastaja antud märksõnad - armastus ja jumal - kenasti oma kohal. Nii ebakindel ja problemaatiline nagu Tammsaare mõõtu kahtleja, küsija ja mõtleja jaoks jumala mõiste ja tähendus ongi, niisama loomulik on, et ta humanistina ikka ja jälle armastuse juurde jõuab, sellest abi usub ning leiab. Kristlik kinnitus «jumal on armastus» näikse Tammsaare loomingus sageli kuidagi iseenesest ja loomulikult ümber pöörduvat: armastus on(gi) jumal. Armastus on, vähemasti võib olla kõikvõimas, armastus teeb imet, toimib ka siis ja seal, kus muud abi ega väljapääsu ei ole. Armastust peab uskuma - mida siis veel?

Kui need mõtted kõlavadki täna võõrikult, jääb ikkagi tõeks, et pool sajandit hiljem on inimesel teisi võimalusi peale armastuse veelgi vähem, kui oli Tammsaare ajal. Sõjakas individualism on saanud religiooni õigused. Tugevama õiguse aktsepteerimine on enesestmõistetav. Kas «Tõde ja õigus» on juba muutunud retroks? Annab ka see retrolikkus oma osa Undi uue lavastuse aktuaalsusesse? Alateadvuse kaudu ja tasemel näiteks, mis võiks ju olla kindlam side mingi ajahetke ja arengujärgu inimeste vahel? Kuidas sobivad omavahel tammsaarelik ja undilik armastus ning jumal? Mis Undisse puutub, on andmeid vähevõitu. Tõsi küll, korduvalt on ta oma loomingus diagnoosinud armastuse nappust ja puudumist. Hoopis lihtsam oleks näiteks rääkida undilikust irooniast, mille olemasolu ta tollessamas eespool juba tsiteeritud usutluses küll väga kategooriliselt eitab. Uude lavastusse puutuvalt peab see eitus ilmselt suurel määral ka paika. Suheteküsimust aga ei peagi esitama: tõlgitsetava ja tõlgitseja konflikti ei ole lavastuses märgata ega tunda. Ka mitte põhimõtteliselt uute tõlgenduste otsimise tähenduses. Vaataja jaoks on uudsust küllaga, see tuleb aga eeskätt rohketest huvitavatest rollilahendustest ja etenduses toimivast omastiilist, mis teadagi lähtub lavastajast.

Undi näidend ja lavastus kinnitavad veel kord «Tõe ja õiguse» kui alusteose põhjatut rikkust. Nii kirjutamise kui lavastamise järgi võib asja vaadata nii, et esimene pilt (1870 -1885 Vargamäel) eraldub proloogiks: miniatuursete stseenide kiire vaheldumine, epopöa esimese köite nö. diagonaalis ülelehitsemine, mis igasugustest mõeldavatest agadest hoolimata täie ette läheb. Sündmused, mille järjeks on kõik järgnev, toimuvad esimese vaatuse teises pildis (1899 Tartus, Mauruse kooli aeg siis). Indrek (Hannes Kaljujärv) tapab jumala ning äratab ta kaastundest (armastusest) jalutu Tiina vastu kohe jälle ellu. Tiina (Liina Olmaru) tõuseb jalgadele ning jääb etenduse lõpuni Indrekut saatma ja ootama. Niiviisi tõuseb esile Tiina ja Karini (Raine Loo) kõrvutus ja suur rivaliteet, rollide kaudu ka suurejooneliselt realiseeritud. Uudseid jooni kuju eelnevate tõlgitsustega võrreldes saab seejuures eriti Tiina. Tema traditsioonilist passiivsust ja alistuvust on tublisti retusheeritud. Tiina usk kohtumisse Indrekuga kui mehega muutub mingitel silmapilkudel peaaegu et teadmiseks, et see kohtumine tuleb. Etenduse keskpaika jäävas kolmnurgas domineerivad naised. Et Indrek armastusest vähem hoolib kui Karin, on romaanist hästi teada. Kas ei saa tema väsimust ja tüdimust kohati siiski liiga palju - eriti kui mõtelda, et selle olulisem taust - ühiskond - jääb suuremalt jaolt sellest loost väljapoole?

Naiste ülekaal kogupildis ei ole siiski nii suur, kui eelnevast järeldada võiks. Lavastaja mänguplaani oluline osa on näitlejate minek rollist rolli, mitme- ja paljurollilisus. Olen varemgi kogenud, et kui niisugune lahendus õnnestub, annab see kogumuljele tublisti juurde, kuigi seletada seda efekti ei oska. Unt on selleski asjas edukas olnud. Kas meeskõrvalosi on rohkem või tõuseb osa neist lihtsalt mõjuvamalt esile? Peaosalisi puudutab mängu see külg mõistagi vähem, kuigi nemadki jõuavad uuesti tulla. Lavastaja mänguplaani kuulub ilmselt ka see, et neid rolle ei ole püütud nähtava ümberkujundamisega üksteisest eemaldada, pigem võib oletada vastupidist taotlust, pildilist kordumist ja lähedust. Rain Simmuli neljast rollist võib kindlasti väga huvitavateks nimetada kahte - noor Pearu ja Melesk, Timusk ja Ott üksnes vilksatavad mööda, Ao Peebu rollidest jäi eriti meelde Maurus - koleeriline ja agressiivne ning kokkuvõttes ometi sümpaatne, mängumees, kes on oma rollis nii sügavalt sees, et see mäng enam mingit võõrastust ei tekita. Võta nüüd kinni, mida tähendab sellise mänguviisi puhul vaataja eelteadmine ja -kogemus (varem nähtud Maurused)? Kas vaataja kujutleb õnnestunud episoodi puhul (romaani peategelane kõrvalosas, nagu siin korduvalt ette tuleb) rolli täismahus esitust, liidab pakutud avansile kujutluses ka rolli suurema osa, mida laval näha ei ole? Väga hästi töötas umbes niisuguses võtmes veel Raivo Adlas (Köögertal, Molotov). Andres Dvinjaninovi Eedi pääses rohkem mõjule kui Rönee. Viimase puhul oleks nagu aimunud lavastaja (?) niisugust irooniat, mida selles etenduses muidu ei ole, mis sellesse mängu ei kuulu.

«Tõe ja õiguse» teatrielu jatkumine on põhimõtteliseltki huvitav kultuurifenomen. Juba vähemasti veerand sajandit, 1970. aastast peale, kui Panso lavastas «Inimese ja revolutsiooni», on Tammsaare proosa eesti teatris pidevalt laval olnud. Instseneeringute katkematu rida, lisaks veel Kaarin Raidi lavastatud «Juudit» (1983). Ülelugemise järgi, mis ei saa pretendeerida viimasele täpsusele, tuli niisuguseid lavastusi kokku kakskümmend. Aga aasta ei ole veel läbi ning Linnateatris on kohe-kohe lavale tulemas «Kaks paari ja üksainus».

Nende kahekümne seas on ka üks selge ebaõnnestumine («Liigvesi») - teater ei suutnud päästa nurjunud instseneeringut - ning terve rida tipplavastusi, huvitavatest rollidest rääkimata. Kahtlemata on selles reas mitu lavastust, mis on arenguliselt rikastanud eesti sõnateatri kujunemist. Oma küpsemate viljadeni jõudis eesti teatriuuendus küllap just Toominga Tammsaare instseneeringutes 1976 ja 1978.

Värskeid rollilahendusi pakub ka «Taevane ja maine armastus» (näiteks Pearu ja Maurus, kui pearollid kõrvale jätta). Kultuurifenomenist kõneldes ja sellele mõteldes on aga küllap kõige tähenduslikum ikkagi mäluga seostuv. Tänu nendele lavastustele oleme võinud seista ja seisame praegugi veel kui mitte otse õndsa Krõõda mälestustekirstu kõrval, siis ikkagi selle lähedal. Kui me füüsilise ellujäämise kõrval ka identiteeti oluliseks peame, tähendab see viimane järjest rohkem.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Urmas Reinmaa

Anton Hansen Tammsaare ja Mati Undi «Taevane ja maine armastus» teatris Vanemuine

Lõppevas aastas oli päev, mil leht tõi uudise, et Suure Lombi taga otsustanud paar näitlejat kahe tunni jooksul kõik William Shakespeare’i näitemängud ära mängida. Uudis avantüüriteatrist on kindlasti noorem kui meie lugupidamine oma rahvusliku suurkirjaniku, Anton Hansen Tammsaare vastu. Teated Vanemuise teatrist, et seal mängitakse Mati Undi instseneeringut Tammsaare suurromaanist «Tõde ja õigus», lihtsalt käivitasid mälu. Nagu hiljem selgus, täiesti ettevaatamatult.

Tammsaare-Undi «Taevase ja maise armastuse» esietendusele minnes pidin kodus paratamatult mööduma raamaturiiulist, kus teiste köidete kõrval seisab ka kaheköiteline Undi valitud teosed. Ilmunud on see perestroika koidikul, siis käsitati valitud teoste trükkimist ametliku tunnustusena. Märgina sellest, et kirjanik on jõudnud poolele teele krestomaatilise kirjaniku seisuseni ja kirjandusajalukku. Mati Undi tegevus nii kirjaniku kui teatrilavastajana pöörab sarnase hoiaku peapeale, seda enam, et koht kirjandus- ja teatriajaloos kuulub talle juba pelgalt tehtud tööde põhjal.

Samas on Unt ikka osanud hea seista selle eest, et tema kujutis potentsiaalsete undiloolaste silmis enneaegu ei kivineks. «Taevane ja maine armastus» Vanemuises kinnitab sedasama, megalavastus sündis ju teose põhjal, milleta Eesti kirjanduse ajalugu ette ei kujutakski. On siis siin tegemist Undi suhtega kirjandusajalukku või lihtsalt teatrivormi valatud Tammsaare uuestilugemisega? Kuid tsiteerime Unti, ilma tagamõtteta: «Kavalehe tagaküljel näete A.H.Tammsaare «majamuuseumi» fotot. Seda ehitist näete ka laval. Sel pole küll nüüd mingit muud tagamõtet kui olla vanaaegses mõttes teatri tagaseinaks, fooniks ja nii edasi.» Kunstniku sõnades pole üldiselt mõtet kahelda, oma tõe ütleb ta välja ikka teisiti.

Kuid niisama ei satu midagi lavale, ja kui satubki, omandab see materialiseerunud juhus ikka mingi tähenduse. Muide, ka juhuse, tagamõtte puudumine on teatris tähenduslik. Ülaltoodud muuseumijuttu toetab omalt poolt võimalus, et lava tagaseinaks passinuks siis ka mistahes teine tuntud hoone. Segadused mõjuvad Undi puhul alati meeldivalt irriteerivatena, nüüdki saaks komplitseerituma suhte konstrueerida vaid tingimusel, et Unt oleks vormistanud teatriõhtuks kontsentraadi omaenese ilukirjanduslikust loomingust.

Õnneks on Undiga nii, et tema lavastuste retseptsioon kriitikas on pidev, tähelepanuta ei jäeta ühtegi tööd teatris. Vanemuise lavastus tuletab kohe meelde neid etteheiteid, mis said Undile osaks pärast suveprojekti «Pööriöö unenägu» Tallinna Jäähallis. Räägiti lavastaja oskamatusest ebakonvantsionaalset ruumi ära kasutada. Arvustajatega nõustudes pidasin ruumilahendust ja -kasutust selleks kohaks, kust «Pööriöö unenäo» ebaõnnestumine alguse sai.

Vanemuise väikeses majas on Unt võtnud lavaruumilt nö. särava revanshi, konventsionaalne lava leiab kasutamist täiesti üllatavate lahenduste kaudu. Osa ja terviku suhe, mille õigest ja kavalast kasutamisest viietunnise lavastuse edu suurel määral sõltub, on täpselt ja kindlalt tööle pandud. Selles punktis lubab «Taevane ja maine armastus» end ühele pulgale tõsta dünaamika poolest palju kiitust pälvinud Elmo Nüganeni «Kolme musketäriga» Linnateatris. Ainult et dimensioonid, mis läksid mängu Linnateatri ehitusauk-vabaõhulaval, on Unt osanud täiesti usutavatena pigistada Vanemuise väikese maja kitsukese lava sügavusse.

Samavõrd kui rambi veerele asetatud mikrofon delokaliseerib ja üldistab sinna räägitud sõnad, on teisal püütud näitlejateksti täpselt lokaliseerida. Ratastel veerevad kohale nii hambaarstitoolid, Köögertali tantsupõrand kui Meleski mätas koos kuusega. Need on vaid osa ruumilahendustest, mille löövus lubab jätta nimetamata paar kitsaskohta, mis mõlemal nähtud etendusel publiku nõutuseüminaga läbistasid. Samas usun truppi efektiivselt lavalt mängukordadega üha enam tuge leidvat, «Taevane ja maine armastus» paraneb iga etendusega.

Otsusele tuua ühe õhtu jooksul lavale läbilõige «Tõe ja õiguse» viiest köitest järgnes tahestahtmata vajadus enamikule näitlejaist jagada mitu erinevat osa. Näiteks Heikki Haravee saab viie tunni jooksul esineda viies erinevas osas, alustades kirikuõpetajaga ja lõpetades vana Pearuga.

Õnneks ei seletu Undi lavastuses näitlejate ja rollide liikumises juhtuv lihtsalt osundusega, et oma lavastustes on sedasama teinud nii Merle Karusoo («Pisuhänd» ja «Second-händ» Vanemuises) ja Mikk Mikiver («Pikk päevatee kaob öösse» ja «Ja anna meile varjud» Draamateatris). Need lavastuspaarid olid headeks näideteks sellest, kuidas näitleja loob rollist teise liikudes lisatähendusi lavastusele tervikuna.

Kitsa tähendusdünaamikaga näitlejat ning tema osatäitmisi koormamata on Undil läinud korda saavutada põnevam, vahest isegi prognoosimatu liikumine tähendusruumis. Piiride ähmastudes näitleja ja tema rollide vahel, tekib ootamatu tähendusruumi avardumine, mis on esmalt tajutav kordumisena, elu käsitamatu rütmina. Võrreldagu seda või spiraaliga, Undi «Taevane ja maine armastus» tõrgub ka siin täpse kirjelduse vastu. Tulemus on haruldane, Undi lavastuse õnnestumise põhjused tõenäoliselt just siin peituvadki.

Samas on etendus tervikuna sedavõrd pikk, et teatud tähenduslikke liikumisi ühest rollist teise võib igaüks vastavalt oma ootustele ka välja lugeda, tunda on suurt vabadust. Nii nagu Tammsaare, on Untki oma kunsti luues erinevad lugemisvõimalused alles jätnud. Võib ka ilusamini ütelda: ingel on oma jälje jätnud, jälgi nägijale Vanemuise «Taevases ja maises armastuses» piisab.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995

Tagasi üles