Hulja Uude: näitlejasoonega külafilosoof, Jaan Tooming: Maailma loomine.

ERIK LINNUMÄGI

Kokkuvõtlik portree Jaan Toominga ühekandimehest Hulja Uudest sai võimalikuks tänu Eesti Kirjandusmuuseumis asuva Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes säilitatavatele enam kui sajast algallikast pärinevatele materjalidele ning põhineb peamiselt Uude enda ütlustele-väljendustele, mis üles kirjutatud tema kaasaegsete ja nende järeltulijate suust. (Alates 1931. a. ERA fond, alates 1947. a. ERM fond; ERA I 6, ERA II 33, ERA II 38, RKM II 83, RKM II 393, RKM II 350.)

Ma sünnin vabadikuperes 1. juunil 1862. aastal Reinu pojana. Lapsepõlves õpetan lammast, et ta «ii» ütleks. Kui ta kangekaelselt ikka «mää» ütleb, panen ta karistuseks jalgupidi tulise tuha sisse. Ükskord ootan ema koju. Ema ei tule. Panen haopinu põlema. Ema kohe kodus.

Mul on kolm klassi külakooli läbi käidud, kui ema sureb. Mulle jääb pool kuli otri. Raputan need maha, hüüan: Taevalinnud, tiks, tiks, tulge sööma ema matuseks!

Nüüd rändan mööda Virumaad. Mul on kaasas kaks piipu. Teine on nii suure kabaga, et sinna mahub paki jagu tubakat sisse. Ma ei kanna kunagi tikke kaasas. Siis on minu süü, kui maja põlema läheb. Ma ootan, kui mulle tuld pakutakse. Kui ei pakuta, lähen ära.

See Eesti riik on nii väike kui üks jalgadevahe. Kui astun Narvast Tallinna, siis Haljala kirik jääb jalgade vahele. Kadrina kihelkond on nii tilluke, ühe jala panen Kaderpiku toa taha vastu jõge ja teise jala panen Kolusse, kirik jääb parasjagu põlve kohta. Mina ei taha kellegagi koos käia. Sured sina tee peal ära, siis on minu süü, et mina su tapsin. Minult küsitakse: Kas sul passi on, et niimoodi rändad? - Küll mina bassi põrutan, kui sina tiiskanti laulad, vastan mina. Hääletamas käin ka. Ütlen au, au, au!

Nüüd rändan mööda Virumaad. Eks ma tee, kuda himu tuleb. Minult küsitakse: kuhu sa nüüd lähed? - Lähen sinna, kus tahan, vastan mina. Kui mulle priiküüti pakutakse, vastan: ega ma nii vilets ole, et loomade vedada olen.

Käin neis peredes ööseks, kus meeldib. Kui teist omasugust kuskil ees näen, siis lahkun kohe, sest kaks lolli ei kõlba ühte kohta. Mina ei küsi ja aitäh ei ütle. Kuhu sisse lähen, sealt süüa saan. Vahel söön kümme korda päevas, vahel söön ennast või lõhki. Mõnikord olen päris ilma. Seda pole veel olnud, et minu pärast on keegi kooki hakand tegema. Tahad süüa, küsitakse. Mis sa pärid, vastan mina. Kui tahad, anna, kui ei taha, ära anna, mis sa pärid. - Kas kohvi oled saanud, küsitakse. Mullu sain, praegu veel maik suus, vastan mina. Mina kambris ei taha magada, rehetoas vommil küll. Suvel magan väljas või metsa ääres. Ma headaega ei ütle, ma tulen tagasi.

Nüüd rändan mööda Virumaad. Mu käed värisevad, sest nad kardavad tööd. Mulle tehakse seitsme ahjuga iga päev leiba, misjaoks ma tööle hakkan. Mul on kirju kuub. See on hommikumaa tarkade kuub ja mina kannan tarkade kuube. Mütsi all kannan kalendreid, kust lastele naljajutte loen. Mõned arvavad, et ma ei oska lugeda ja kirjutada. «Koit ja Hämarik» on mul peas. Ma olen püüne peal näitemängu ka teinud. Noorest peast käisin leeris. Minult küsitakse: kus sa hingekarjas oled? Mina vastan: ei kusagil, olen lindude rivisjonis.

Nüüd rändan mööda Virumaad. Suvel kolan mööda metsa ja magan kus saan. Metsast on kolmes asjas kasu. Ta on tuulevari, tuisuvari ja varastevari. Tahan olla metsas lindudega ja loodusega üheskoos, aga inimestega ühes ei taha olla. Mulle meeldib järgi teha hobust, härga, hunti, karu, ööbikut, kägu, lõokest, pastorit, kuradit. Meeldib laulda «Priius, kallis anne», «Üks vaenepoiss ma olen ilmas», «Rahuline rändaja» ja teisi. Olen mõisas esinenud, süüa saanud. Udriku pargis laulan sügisel ööbikut. Krahvile ütlen, kui ta mulle raha pakub: Mina olen looduse kuningas. Kuningal pole armuandi vaja ja ööbik ei laula raha eest. Krahv ütleb: Idioot!

Sügisel käin paljajalu. Miks sa palja jalu käid, küsivad inimesed. Koer käib alati palja jalu, vastan mina. Koer on sündinud palja jalu käima, ütlevad inimesed. Kas sina oled sündinud, saapad jalas, vastan mina. Määri haigeid jalgu rohuga, ütlevad inimesed. Ma käin iga päev põlvist saadik rohu sees, vastan mina. Miks sa suvel kasukaga käid, küsivad inimesed. Lammas kannab kogu suve kasukat. Mina ja lammas kanname teda õigetpidi, aga ilmainimesed kannavad tagurpidi, vastan mina.

Nüüd rändan mööda Virumaad. Kui Kunda uräädnik mind revolvriga ähvardab, ütlen: olen samasugune inimene nagu sinagi. Kadrinas antakse mulle armulauda enne teisi. Armulauaviina karika joon tühjaks. Ütlen: Tagasiandmist ei ole. Sest jätkub nüüd eluks ajaks. Vahel küsitakse: sa ikka elad? - Ega ma suregi, kust siis rahvas nalja saab, vastan mina.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TÕNU TEPANDI

Vaimul on olemuslik vajadus tekitada uusi maailmu.
Ta tekitab näiteks langenud ingli ja vaatab, mis juhtub.
Ta tekitab näiteks Aadama ja vaatab, mis juhtub.
Siis Eeva ja vaatab, mis juhtub.
Siis kaks puud ja vaatab, mis juhtub.
Siis mao ja vaatab, mis juhtub.
Siis sõlmib lepingu, et kas peavad.
Ei pea, läks nässu, vaja ära uputada.
Siis uus leping, näis, kas peavad.
Ja nii edasi, kuni siiamaani.
Ikka lisanduvad olukorrad, nähtused, tingimused, mahud, suunad, ikka lepingud, nõudmised,
märguanded, karistused, õnnistused - vaim mängib.
Ja vaatab, mis juhtub ja tekitab maailma - loob.
Selleks ta vajab võimsust, mida ta saab mängu osaliste vabatahtliku, kirgliku elu kaudu.
Seega - mängu osaliste vabatahtlik, kirglik elamine on uute maailmade loomine, on looming.
Mängides olukordade, nähtuste, mahtude, suundadega ja tunnete, mõtete, sõnade ja nende
mahtudega tekivad uued ideed, uued ilmad siia vana maailma kõrvale.

Seepärast:
ela ja mängi, Jaan Tooming.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996