Komid, üht ja teist, Komide olemusest ehk esimesest muljest, Komide esimene «tunnus», identiteet, Komide teine «tunnus», seosed, Kõik kokku

ART LEETE

Selle aasta augustis viidi Komi Vabariigis Ust-Kulomi rajoonis läbi Komi Rahvusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi ühised kultuurantropoloogilised välitööd. Koguti etnograafilisi esemeid, audio- ning videomaterjale. Ekspeditsiooni toetas Eesti Vabariigi kultuuriministeerium.

Hiljuti tegin läbi oma esimese rännaku Komimaal. Viibisin Võtshegda (mansi keeles surnud, s.t. aeglaselt voolav) ehk Jezhva (sama komi keeles) jõe ülemjooksu sürjakomide juures Ust-Kulomi rajoonis. Saatjaga mul vedas hullupööra. Selleks oli komi rahvusest teadlane ja oma rahva kohaliku kultuuri hea tundja Vladimir Lipin.

Komid on 344-tuhandelise (koos permikomidega 496-tuhandelise) rahvaarvuga soome-ugri rahvas (1989. aasta rahvaloenduse andmetel), kes elab Venemaa Euroopa-osa kirdenurga metsades ja tundrates.

Niisiis, enne kui mu peas ja paberites andmeid ning teadmisi komide kohta rohkem koguneb ja pilt segaseks muutub, tuleb vastata lõpututele, fundamentaalsetele küsimustele. Hiljem ei julge ilmselt enam tükk aega midagi taolist teha.

Kõigepealt võtaksin ma lähtepunktiks ühe Vova (Vladimir Lipini) poolt esitatud väite: komid tunnevad ennast eelkõige Vene riigi kodanikena ja alles teises järjekorras rahvuslikult, komidena või soome-ugrilastena.

See ei tähenda siiski, et komid oleksid mingid kahvatud sekundaarsed kultuurijäljendajad. Sellised eelkõige vene kultuuri varjukülgedesse integreerujad (nagu russhandid Lääne-Siberis). Komid on lihtsalt väga kaua Vene riigis elanud. Kauem kui keegi mäletada suudab. Novgorodi mõjupiirkonnas elatakse alates 11.-12. sajandist, Moskva vürstiriigi võim hakkas komideni ulatuma 14. sajandil. Nii et selline venekeskne identiteedirõhu asetus on intuitiivselt loomulik-loogiline, ehkki mulle ehk alul mõnevõrra võõrastav.

On ju minu jaoks esmajoones (ja ainult) eestlaseks-olemine ammu väga selge. Ning handid-mansid näiteks peavad omakorda end enne kõike muud metsa, soo või jõe kohalikeks inimesteks (mansi keeles mahum).

See probleem pole aga muidugi nii lihtsakoeliselt lahatav. Ei saa ju öelda, et komid on midagi venelaste taolist. Nad oskavad hästi oma keelt (sürjakomidest valdab komi keelt 76,1%, permikomidest 77,4% rahvastikust) ja armastavad seda ilma häbenemata rääkida (emakeeleks peab komi keelt 70,4% sürjaneid ja 70,1% permi-komisid). Ning ühe, juhuslikult kuuldud väite põhjal ei saa ega tohi ma paika panna mingeid kindlaid otsustusi ega midagi efektset provotseerida.

Ehk võiks esialgse arutlustulemuse esitada kuidagi pehmemalt. Komid on lihtsalt Vene riigiga keskeltläbi suhteliselt solidaarsemad kui mõned muud, suvaliselt näiteks valitud üksikrahvad (keskmine komi on muidugi ebaõnnestunult, ülepeakaela eristatud kultuurisubjekt).

Aga vähemasti mõnes kohas, kuhu ma sattusin, olid inimesed nimelt väga uhked just komi kultuuri kordumatu omapära üle. Ning soome-ugri aadet polnud sellistes kohtades kellelgi vaja neile seletada. See oli niigi täiesti selge.

Selle küsimuse puhul on kahtlemata otstarbekas komide kõrvutamine neenetsite, hantide ja mansidega, kellega komide (eriti põhjapoolsete, izhmakomide) kultuur on tihedasti seotud.

Vana ja stereotüüpne probleemiasetus on seejuures selline, et izhmakomid on juba ajalooliselt ühe mütsi all kohaliku venelastest ülemkihiga. Ning üheskoos tegeldi metsa ja tundra väikerahvaste rõhumise, nendelt seitsme-naha-nülgimise ja vähemate naabrite igakülgse tüssamisega üleüldse. Et eelmisel sajandil Lääne-Siberisse ja mujalegi Põhja tundra- ning taigaaladele valgunud komid haarasid halastamatult endile neenetsite põhjapõdrakarjad ja obiugrilaste paremad jahi- ning kalastuspiirkonnad.

Probleem oli isegi nii terav ja avalik, et tsaarivalitsuse poolt planeeriti Kirde-Euroopa tundra-alade põhiosa reserveerimist ainult neenetsitele. Samuti kavandati komide Siberisse väljarändamise tõhusat tõkestamist. Vastavatest projektidest eelmise sajandi lõpul ja selle alguses siiski asja ei saanud.

Ja lähemalt vaadates pole komid ka nii üheselt repressiivsed neenetsitele või hantidele-mansidele. Suurem osa komidest ümberasujaid oli lihtne rahvas. Komi kaupmeeste ja suurte põhjapõdrakarjade omanike prototüüpide baasil oli etnoloogide, rändurite ja teiste väikerahvastele kaasatundjate poolt loodud lihtsalt efektne, ent mitte päris adekvaatne koondpilt komidest kui sellistest üleüldse.

See muidugi ei tähenda jälle, et komid oleksid laias laastus, ilma mingi põhimõttelise vaheta needsamad mis neenetsid või metsugrilased. Ühistes külades ei elata näiteks läbisegi, vaid komid ühes otsas ja muud teises.

Ja izhmalased, ilmselt eelpool mainitud enesetunnetuse erinevuse tõttu, eristavad end Lääne-Siberis selgesti neenetsitest ning obiugrilastest ka suulise pärimuse tasandil. Viimaste kohta teavad Siberi komid rääkida näiteks mõningaid zeni sugemetega anekdoote. Kasvõi järgmist: Neenets keerab samovari kraani lahti. Tass saab täis ja hakkab üle ajama. Neenets kraani kinni ei keera. Niisama hea vaadata.

Teisalt annab vahetu võrdlus kohati alust ka suvalisteks vastupidisteks näideteks. Neenetsid, mansid ja handid oskavad vahel sootuks osavamalt suhelda nende asualal tegutsevate töösturitega. Samuti müüa eksootilisemalt ning kallimalt oma etnograafiat ja autentsust (mansidel töötab isegi aktiivselt meie «Uku» taoline traditsioonitööndus).

Komid viskavad oma vanad asjad rahulikult prügimäele (sellisesse utilitaarsesse teispoolsusse) või põletavad ära. Ehkki nii mõnigi muuseum oleks nõus seda «kola» hingehinna eest omandama. Nii et silm ka ei pilguks. Komide suhe esemete olemusse ja olemisse on hoolimatult funktsionaalne. See on teisese, sümboolse või ajaloolise tähenduseta objektide maailm, kuhu muuseum tungida ei saa.

Sest need on ju siiski asjad, tehtud kasutamiseks, mitte mingid suveniirid või lelud, nagu ütles Vova isa Boriss Lipin, silmitsedes minu poolt kokkutassitud vanade, minemaviskamisest «päästetud» esemete hunnikut.

Komide muud «tunnused», varia

Et mitte jälle pikkadesse arutlustesse sukelduda ja takerduda, esitan ülejäänud väited komide kohta deklaratiivselt, neid üleliia põhjendamata ja tõestamata, nägematuid mustpimedaid sügavusi loomata ja leidmata, midagi piiritlemata ja kedagi liigitamata:

Komidel on suured majad, kuhu mahub elama palju inimesi ja loomi. Ja nendes majades süüakse palju. Täis kõht ei päästa etnograafi ühestki ülikülluslikust einekorrast.

Komi metsades elavad metsavaimud ja inimeste esivanemad. Eksitavad jahimehi, abistavad neid rasketel hetkedel ja teevad hääli.

Komi kütid kasutavad kuivamiseks sama, lihtsat meetodit nagu põhimõtteliselt eskimodki. Pärast paduvihma kätte jäämist ning läbimärjaks saamist istutakse mootorratta selga ja sõidetakse senikaua ringi, kuni riided kuivaks saavad (eskimod teadupärast sarnasel juhul, pärast jääauku kukkumist, lihtsalt kõnnivad paar päeva tuule käes siia-sinna). Seda muidugi juhul, kui mõnda asulat või jahionni läheduses pole.

Komi keel on väga tähtis ja hinnatud keel. Venemaa tolliametnikud tunnustasid Ivangorodis de facto minu etnograafiliste pampudega kaasasolnud dokumente, milles mõningane teave ainult komi keeles fikseeritud oli.

Komid on sellised lahked kuidagi. Ei küsi vahel raha ega ole nõus seda ka pakkumise peale vastu võtma olukordades, kus neil selleks isegi tublisti motiivi võiks olla. Lased neil midagi enda jaoks teha ja nad keelduvad taolisest neutraalsest(?) ning universaalsest(?) tasust.

Komi naised (ih-ih-ih-ii!) naeravad samasugust ugrinaeru (äh-äh-ähhää-hä-hä-hä-hää!) nagu handi mooridki (eh-eh-eh-eh-ehhee-hee-hee!).

Kui komi komistab parema jalaga (nagu Vova ühel hommikul), läheb tal halvasti. Sel päeval tal ei vea. Näiteks ei suuda ta põllul maha lasta ühtegi varest.

Kui aga midagi söögilaual ümber ajada (nagu mina kord tahtmatult etnoläbu korraldades täis teeklaasiga tegin), läheb see kõik esivanematele, kes võtavad ümberaetu endale. Olles seega soojalt meelespeetud.

Kord läheb Vova jahile ja kohtab tee peal metsast naasmas oma pinginaabri Kolja isa.

Vova küsib: Mis püüdsid?

Kolja isa: Ei midagi.

Vova aga näeb - Kolja isal kotis midagi liigutab. Oli tegelikult elusa polaarrebase kätte saanud.

See on jahieetika (ja -nõidus) - mitte rääkida täpselt, kus, mida ja kui palju püüdsid. Muidu loomad kaovad.

Sarnaselt ei üritanudki ma ülalesitatuga komidest iga hinna eest midagi täpset, õiget ega päriseltolevat rääkida. Nagu pärimuse poolt loodetavasti ka ette nähtud.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996