Alustaksin tõdemusega, et kuraatorid Katrin Kivimaa ja Kädi Talvoja on kokku seadnud väga sümpaatse näituse eesti naise kujust eesti kunstis.
Ikka eesti, mitte Nõukogude naine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Välja on pandud üle 80 töö kunstnikelt, kes kõik meie kunstiajaloos teada-tuntud: Adamson-Eric, Nikolai Kormašov, Leili Muuga, Voldemar Mellik, Richard Sagrits, Evald Okas, Voldemar Väli jpt. Need on kunstnikud, kes andsid näo sõjajärgsete aastakümnete eesti kunstile.
Tänuväärne on kuraatorite ettevõtmine veel sellegi poolest, et eksponeeritud töödest paljusid ei ole ammu nähtud ja mõningate autorite (nt Felix Randel) omi justkui üldse mitte.
Maailm, mis seni varjul?
Üheks kuraatorite lähtekohaks näib olevat veendumus, et seda perioodi eesti kunsti ajaloost tunneb praegune publik stereotüüpide kaudu: «Kollektiivses mälus samastame Nõukogude naise kuju peamiselt selgelt poliitilis-ideoloogilist sõnumit kandvate ehk siis äratuntavalt nõukogulike kujutistega. Enamasti tuleb silme ette suhteliselt piiratud ikonograafia: töölisnaised, naistraktoristid, parteitegelased, võib-olla ka punalippu kandvad rahumarssijad.»
Minu arvates teevad kuraatorid siin «kollektiivsele mälule» liiga – nii ahtake see Nõukogude aja kunsti suhtes nüüd ka ei ole; selliseid stereotüüpe ei saa kasutada isegi mitte nelja- või viiekümnendate esimese poole suhtes.
Sellise väite lansseerimisel on kindel põhjus – see võimaldab jätta lahtisest uksest sisse astumisega mulje, et avatakse uks maailma, mis on vaataja eest seni varjul olnud. Pärast seda on kerge väita, et «näitusel esitatud teoste valik kinnitabki, et Nõukogude naise kujutamine oli palju mitmekesisem ning et tüüpiliste Nõukogude naiselikkuse tähistajate kõrvale mahub terve hulk teistsuguseid kujutisi».
Nii näemegi sel väljapanekul naisi mitmetest eluvaldkondadest, olgu nendeks siis õpetajad, näitlejad, kirjanikud või kunstnikud ise. Aga eks nemadki kuulunud talurahva ja tööliste kõrval Nõukogude ühiskonda.
Mul on miskipärast tunne, et just selle «tüüpilise Nõukogude naiselikkuse tähistajatega» töid ei olegi meil teab kui palju. Muidugi on, ja neid näeme ka näitusel, kuid oluliselt vähem, kui «kollektiivse mälu stereotüübid» eeldaksid. Oleks üsna lihtsustav arvata (ja vaevalt seda keegi teebki), et eesti kunstnikud, kelle tööd on nüüd väljas, oleks kujutanud naist ainult nõukogulikust ikonograafiast lähtudes.
Tuleb silmas pidada, et enamik toonaseid kunstnikke teadis üsna täpselt, et tööde suhtes, mis lähevad näitusele, kehtivad omad normatiivid – nende järgimine tagas riikliku ostu ja ametliku tunnustuse; kunstnik kui Nõukogude ideoloogia visuaalne propagandist oli ka väga kõrgelt tasustatud ja hinnatud. Kuid selle kõrval sündis muudki, sh lähedaste naiste portreesid ja akte, mida ei eksponeeritud näitustel ja milles pole jälgegi nõukogulikkusest.
Väheveenev sotsrealism
Need on kohati huvitavamadki, kuna siin ei kammitsenud kunstnikku lahendusvõimaluste etteantus, kuid seda ei maksaks ka üle hinnata – hea professionaalne kunstnik suudab välise jäiga normatiivsuse tänu oma oskustele ületada, anda oma töödele mitmeplaanilisuse ja õõnsast paatosest vaba sisemise elu, mida praegusel näitusel kinnitavad Aino Bachi graafika, Eduard Einmanni joonistused ja enamiku teistegi tööd.
Tegelikult – kui nüüd stereotüüpselt mõtelda – ei ole kogu meie 40ndate-50ndate sotsialistlik realism tervikuna kuigi veenev. 40ndatel püüti läbi häda õiget kaanonit tabada, ja siis, kui see hakkas juba enam-vähem välja tulema, kadus selle järele otsene vajadus.
Ei ole enamiku selle aja töödes õiget paatost ega uue ühiskonna ülesehitamiseks vajalikku jõudu, rääkimata kunstniku sisemisest veendumusest.
Nii ei anna väljapanek mingit omaaegset ideaalpilti Nõukogude Eesti naisest, vaid edastab palju kunstiliselt nihestatud fragmente toonasest reaalsusest.
Selles, et viimane oli palju mitmekesisem, kui praeguse aja protagonistid väidavad, veenab Kivimaa ja Talvoja kureeritud näitus küll.
Uus näitus
«Nõukogude naine eesti kunstis»
Kuraatorid Katrin Kivimaa ja Kädi Talvoja
8. aprillist 26. septembrini Kumus