Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Cage’i vaim, klaveri hing ja Tühjus, MUUSIKA

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
EVI ARUJÄRV

Stephen Scott ja Viiuldatud Klaveri Ansambel, Rein Rannap ning Arsise kellade ansambel, RAM ja Irén Lovász 25. novembril Estonia kontserdisaalis NYYD-festivalil.

NYYD-festivali mammutkontserdil oli kogunisti kolm tõmbenumbrit: poognaga klaverimäng, Rein Rannap kuue klaveri haardes ja Peeter Vähi suurteos «Supreme Silence» ehk «Ülim Vaikus».

Poognaga klaverimängu võis Eestis kuulata juba 1995. aasta maikuus, mil Stephen Scotti juhitud Colorado Uue Muusika Ansambel andis kontserdi Mustpeade Maja väikeses saalis. Seekord tegid Scotti juhtimisel muusikat meie muusikaakadeemia üliõpilased.

Mitut sorti koputamist, saagimist ja näppimist erinevate «prepareerivate» ja helitekitavate abivahenditega (poognad, resonaatorid, vasarakesed jne) kombineeriv tehnika ei olegi praktikas nii lihtne nagu see kunagise kontserdi põhjal näis.

«Alternatiivhelide» kõlaline lihv nõuab kogemust, koosmängu sünkroonsus tahab ülisuurt koordinatsioonivõimet. «Estonia» kontserdisaali akustika ei ole ka kõlafinessidele (aga see on klaveriviiuldamise kesktõmbejõud) nii soodne keskkond nagu mõni väiksem ruum.

Komponistile seab alternatiivne «pianism» piirid. Tundub, et nood piirid distsiplineerisid soodsalt meie noorautori Timo Steineri stiihiasse kalduvat fantaasiat («Leinaood ordinaarse klaverimuusika mälestuseks»). Stephen Scotti miniatuuritsüklis «Balti visandid» köitis vastupidine - piiratud materjalist uute nüansside väljameelitamise oskus.

Animistlik Rannap

Väljakuulutatud kuue-klaveri-Rannap tekitas kartusi, kas üks ikka suudab kuuest üle käia. Üllataval kombel suutis, ei kukkunudki ajaaukudesse, ei uppunud põhjatusse meditatsiooni, vaid tekitas küllalt pingelise muusikalise järjepidevuse.

Iseasi, et kõlaruumi hõlvamise ja järjepidevuse kindlustamine nõudsid juba omaette niipalju orkaanilist energiat, et klaviatuuril jooksid sõrmed (ja mõte) üsna - autori enda poolt - sissetallatud radu pidi. Ordinaarne suitsupilv ja klaveri all käimine - jumal nendega. Ju käib see kõik püha talituse juurde. Rannapi muusikalist usutunnistust võiks vist animistlikuks pidada (klaveril on hing).

Kuuldavasti pooldab Rannap muusikat väikese algustähega. On tunne, et praktikas ei õnnestu see väike täht tal iialgi. Isegi kui tahaks (aga tegelikult vist eriti ei tahagi), ei saaks ta iialgi lihtinimese kombel lihtsalt klaveri taha istuda ja mängida.

Missugune peaks kunstitegemisel «aine» ja kujutluse, «käsitöö» ja idee suhe olema, sellega paistavad praegu üldse segased lood olevat. Parem mitte sõna võttagi. Mõni aeg tagasi paistis ideoloogia (autorimüüt, teose «lugu», vaimne paatos jne) veel igavene paha asi olevat: ahistas puhast kunstimateeriat, ei lasknud muusikalisel absoluudil välja paista, või ehtis paabulinnusulgedega. Nüüd paistab, et jutul ja pildil on jälle minekut. Vaimne karkass on tähtis, tihtipeale tähtsam kui «mateeria» ja teostus.

Värvitu ja lõhnatu

Peeter Vähi «The Supreme Silence» on budistlikus pakendis serveeritud teos (tekstid, teose «legend», ka muusikalise materjali üldlaad). Tegelikult on budistlik muusika umbes sama mõttetu nagu nudistlik või sotsrealistlik helilooming.

Väike test: mis jääb järgi, kui teoselt «lugu» ümbert ära võtta? Asjakohased helinad-kõlinad, variantne universaalfolkloorsus, millest kohati arvatavat etnilist eripära välgatab. Elektroonilised kõlad, «maagilised» retsitatsioonid, naissolisti pseudoeksootiline tämber ja meeskoori tuim-mehised hääled lisavad kosmopoliitilist ning maailmamuusikalist haaret. Sile, mitte ka just maitsetu. Värvitu, lõhnatu.

Pakend üksi ei toimi. Ja budistlikku spirituaalsust (muuseas ka luterlaste Püha Vaimu) ei anna pudelisse toppida ning kontserdisaalis lahti lasta. Just sellise katse tegi autor kolmandas, teosele pealkirja andnud osas. Katse läks nurja, sest Ülimat Vaikust rikkus saalis nähtamatult ringi kolistav nohune ja köhane tüüp, kes mõne tundlikuma kuulaja lihaskrambi seisundist närvilise plaksutamise seisundisse viis. John Cage’i vaim - kes muu - tuli Suurt Tühjust juhuse ja määramatusega täitma.

Ei ole kunagi dirigeerimistehnika puhul «koreograafilist» või skulptuurset ilu tähtsaks pidanud, aga nüüd jäin Kristjan Järvi intensiivset, täpset, väljendusrikast zhestikulatsiooni imetlema. See võiks päris hästi toimida. Kui muusikat oleks.

Tagasi üles