Ühtse Eesti ema-isa lubavad elu õppetundi

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma elemendis: 
Ene-Liis Semper ja 
Tiit Ojasoo Ühtse Eesti vapilooma taustal NO99-teatri fuajees.
Oma elemendis: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Ühtse Eesti vapilooma taustal NO99-teatri fuajees. Foto: Toomas Huik

Mida Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo ikkagi teevad, kui 6500 inimest Rocca al Mare suurhalli suurkogule kokku kutsuvad: kas teatrit, mis kasvab üle poliitikaks, või hoopis poliitikat, mis on kaetud teatri süütu viigilehega?


Lavastaja Tiit Ojasoo (32), Ühtse Eesti loojaid, seadis intervjuuga soostumiseks kaks tingimust. Esiteks, ta tahab usutlust filmida, et kasutada seda Ühtse Eesti suurkogul, ja teiseks soovib küsimusi ette saada.



Need tingimused tegid ärevaks.


Filmimine seepärast, et poliitiliseks liikumiseks paisuva ürituse propaganda osaks saamine on küll ajakirjanikule viimane asi, mida soovida.



Küsimuste ette saamine aga seepärast, et see lõhnab manipuleeriva poliitilise käitumise järele: et saaks PR-tegelinskitega vastused aegsasti valmis nuputada ja siis viksilt ette kanda.



Ühtne Eesti on niigi külvanud üksjagu segadust, mitte ainult ažiotaaži. Millega ikkagi on tegu: teatri või poliitikaga, poliitteatri või teatraal­se poliitikaga? Valetaksin, kui väidaksin, et ei peljanud ohtu, et mind võidakse muuta etenduse etturiks.



Küsimusi ma Ojasoole ning tema elu- ja teatripartnerile Ene-Liis Semperile (41) ei saatnud. Aga usutluse teemad – palun väga! Ja filmimeestele esitasin enne intervjuud oma nõudmise: selja tagant mind filmida ei tohi.



Kas selleks, et filmimehed ei võtaks üle õla kaadrisse mu kaante vahele koondatud materjale, uurisid Semper-Ojasoo.



«Ei,» andsin ettevalmistatud vastuse. «Sest selja tagant lasid venelased Katõnis poolakaid maha.»



NO99 juhiruumis sai hetkega valitsevaks tõsine hoiak. Üks kahe vastu ülekuulamine võis alata.



Alustame nimest. Ühtne Eesti tuletab mulle meelde Ühtset Venemaad. Teie telereklaamis kannavad neli noormeest selget kuvandit — nad on pruunsärklased. Ja teie logo on selline, et näib ainult hetke küsimus, millal too elukas mulle kallale sööstab. Kogu komplekt on agressiivne.



Ojasoo: Ühtse Venemaa ja pruunide särkide kohta tahaks öelda, et Ühtse Venemaa kostüüm on valge. Pruun on ühe teise riigi üks teine organisatsioon. Logol on Eesti Vabariigi vapileopard, keda näeme korraga kahe külje pealt. See sobib hästi meie lipukirjaga, et kõik avalikuks. Ühtse Eesti nime taga on see, et ei pea olema esimene, teine või kolmas Eesti, vaid on ühtne Eesti.


20 aastat ajalugu on näidanud, et ühtsus on eestlaste seas saavutamatu.



Ojasoo: Jah, aga see, kuidas meie populaarsus kasvab ja kuidas paljud saavad aru, millega on tegu, annab teatavat lootust. [Akadeemik] Gustav Naan ütles ka, et Eesti inimesed ei saa oma riiki tehtud. Naan eksis, ja võib-olla eksivad ka need, kes ütlevad, et eestlased ei saa kunagi ühtseks.



Mulle tundub, et paljud siiski ei saa enam aru, mida te teete. Teie üritus algas kui teatriprojekt, aga on üle kasvanud poliitiliseks projektiks. Kui vaatate lehti, mis külgedel teie ettevõtmist kajastatakse, siis on see kultuurikülgedelt nihkunud poliitikakülgedele. Mis see on, millega te ikkagi tegelete?



Ojasoo: See, et millega on tegu, tekitab segaduse erakonnakontorites. Aga inimestes, kes on projektiga seotud, see küll mingit segadust ei tekita.



Semper: Tegime hommikul Postimehe lahti ja meis tekib segadus, mis väljaanne see on. On paber-Postimees ja postimees.ee, mille juurde kuuluvad Elu24 ja muud sellised. Kuidas on võimalik, et selline väljaanne tuleb nii tõsistele asjadele kommentaare nõudma, kui ise ollakse suhteliselt segasel positsioonil? Keda teie esindate?



Postimehe ärihuve ja lugejate huve.



Semper: (Tõstab lauale Elu24 artiklid Nõia-Intsu tätoveeritud tagumikust, Sandra Bullocki kõrbema läinud bikiinipiirkonnast ja Nickelbacki liidri suutlikkusest endal s*** võtta.) Kuidas kommenteerite?



Kommenteerin nii, et see on hea demagoogiavõte: kui teilt midagi küsitakse, siis vastaspoolt ettevalmistatult rünnata. Kodutöö on teil briljantne! Aga ma tulen tagasi oma küsimuse juurde, et see, mis te teete, ei ole kultuuriprojekt, vaid poliitiline liikumine.



Ojasoo: Kas teie ja Postimehe omanikud esindate siis seisukohta, mida paar aastat tagasi väljendas Vilju Reiljan, et kultuuriinimesed jäägu oma liistude juurde? Reiljanist teame, miks ta seda ütles – et ta saaks rahus edasi varastada ja valetada.



Praegu aga on Postimees täpselt samamoodi närvis, et mingid inimesed, kes on tavaliselt teatrites, muuseumides, kontserdisaalides ja haridusasutustes, on sealt välja tulnud ja hakanud ütlema, mida nemad Eesti riigist arvavad, sest Eesti riik kuulub ka neile. Te ütlete, et seda justkui ei tohiks teha – kas nii?



Semper: Miks on see eriline, kui oleme liikunud lehe teisest osast esimesse? Kas see on midagi lubamatut, mida peaksime praegu välja vabandama ja tundma end kuidagi kehvasti?


Ei, see on imeline, mis te teinud olete, võtan mütsi maha, päris siiralt. Aga ma ei jaga enam ära, kust läheb piir kunsti ja karmi elu vahel.



Ojasoo: Kui riigikogus toimub ööistung, kust läheb seal piir kunsti ja karmi elu vahel?


See on karm elu, kuhu on segatud kunsti elemendid, et seal öö läbi lõbus oleks.


Semper: Kui kõik parteid on pidanud vajalikuks meie ettevõtmist positiivselt kommenteerida, kas nad teevad kunsti või on see karm elu?



Mulle tundub, et kui Savisaar teie ettevõtmist toetab, mõjub see pigem teatud tegelase suudluse moodi.



Semper: Tema pole ainus, kes on öelnud, et see kõik on väga hästi mõjunud ja tore ning tuleb [suurkogule] kohale tulla ja vaadata, mis saab.



Seega möönate, et te ei tee enam kunsti, vaid olete sekkunud poliitikasse? Ärge nähke minu küsimuses hukkamõistu. Katsun vaid asjast aru saada. Praegu aga jookseme vastastikku peaga justkui vastu müüri.



Semper: Me peegeldame Eesti poliitika olukorda, kasutame selleks kõiki vahendeid, mida kasutavad ka poliitikud, ja kõiki retoorikaid, mida loeme lehtedest.



Te ainult ei peegelda, vaid koguni kujundate üldist situatsiooni ja õhustikku.



Ojasoo: Me räägime sellest, et kõik Eesti elanikud on selle ühiskonna liikmed. Loodan, et selle väitega võime kõik nõus olla. See tähendab ühtlasi, et kõik selle ühiskonna liikmed ka kujundavad seda ühiskonda vastavalt oma äranägemisele, südametunnistusele ja paremale usule, kuidas Eesti võiks edasi minna.



Ilmselgelt teeme seda ka meie ja – kes asub praegu kõige madalamal ühiskondlikul positsioonil? – näiteks bussisaatja Tallinna ühistranspordis.


Te usute, et annate oma projektiga hääle-õiguse kõigile neile, kellel seda seni ei ole eriti olnud?



Semper: Usume, et suudame inimestele vähegi näidata, kuidas poliitika toimib. Mõtlesime, et oleks kena anda inimestele natukenegi rohkem teadmisi, et demokraatia toimiks paremini.



Kas teie üritus on väljunud juba mingil määral teie kontrolli alt?



Ojasoo: Ei ole. Sündmused kulgevad stsenaariumi kohaselt. Olen tänulik kõigile, kes on kaasa mängimas, samas ma ei näe, et kedagi alatult ära kasutataks. Selle, mida teeme, oleme algusest peale selgelt välja öelnud.



Ütlete, et teil on stsenaarium, aga tegelikult manipuleerite avalikkusega, isegi minuga, ja ma lasen sel kahjuks toimuda, olles osa teie šõust. Kokkuvõttes muutub kõik hämaks, nii et ma ei saa aru, kuhu teie üritus end kanaliseerib.



Ojasoo: Goethelt küsiti kunagi, miks ta kirjutas «Fausti». Goethe vastas: kui ma suudaksin seda ühe lausega öelda, siis ma ei oleks seda kirjutanud. Kui me oleksime arvanud, et parim viis selle väljendamiseks, mida me öelda tahame, on kirjutada arvamusartikkel...



Semper: ...oleksime selle kirjutamisega arvatavasti suurepäraselt hakkama saanud.



Ojasoo: Ja nii Postimees kui ka Päevaleht oleksid mõlemad olnud nõus seda avaldama. Aga tundsime, et meie sõnum ei mahu arvamusartiklisse. Õigem oleks öelda, et see sõnum on juba liiga paljudest arvamusartiklitest läbi käinud ja sellest ei ole midagi muutunud, mingisuguseid arenguid ei ole järgnenud.



Me kasutame oma vahendeid, mida tunneme ja oskame, ja laename vahendeid ka nendelt, kes on meid aastate jooksul õpetanud.


Sellega möönate, et te ei tee ainult teatrit, vaid kujundate ka elu ja teete poliitikat.



Ojasoo: Teater ei tee kunagi ainult teatrit.



Semper: Jõuame tagasi sama väite juurde, et kultuuriinimesed peaksid jääma oma liistude juurde. Mis on täiesti absurdne. Ma ei saa aru, miks teie positsiooniga inimene lähtub sellest väitest, mis on läbi Reiljani suu muutunud halvakõlaliseks. Keda te esindate? Te ütlete, et esindate Postimehe omanike huve.



Sest kui ma ei esindaks, poleks mul homme palka. Aga esindades ärihuve, esindan ma ühtlasi lugejate huve, sest meie ärihuvid on seda paremini kaitstud, mida rohkem me lugejaid teenime, mida rohkem meie teenuse järele, mis on informatsioon ja ka meelelahutus, vajadust tuntakse.



Semper: Jõudsime natuke vaadata artikleid, mida olete kirjutanud. Olete te kindel, et te ei ole poliitiliselt kuidagi suunatud?



Olen kindel, et ma ei ole poliitiliselt kuidagi suunatud. Mul ei ole poliitilisi huve.



Ojasoo: See on täiesti hämmastav, et te ei esinda mingit poliitilist huvi. Arvan, et me kõik esindame mingit poliitilist huvi.



Semper: Minul tekkis näiteks tunne, et te võiksite esindada oma vaadetelt kristlikke demokraate.



Ma ei mõtle maailmavaate kaanonite järgi. Lähtun kainest mõistusest. Ja kriitilisest meelest. Ma ei lähe kaasa meedias levinud konventsionaalsete arvamustega, vaid omast arust söandan neile vastu astuda, ja erinevalt paljudest teistest oma nime all.



Ojasoo: Seda meiegi siin teeme.



Siis oleme ühes paadis, hurraa! Ma ei oska teile Goethet tsiteerida, seetõttu lähme Stanislavski juurde: mis on teie pealisülesanne?



Ojasoo: Läbi oma tegevuse anda inimestele võimalus osaleda poliitikas.


Anda inimestele võimalus osaleda poliitikas?! Te ju ei anna seda. Te tekitate illusiooni, et nad justkui osalevad seal.



Semper: Kui inimene hakkab oma peaga mõtlema, siis see sunnib teda osalema. Kui inimene üleüldse millegagi suhestub, siis see on esimene samm selles suunas, et ta hakkaks osalema poliitikas. Mulle tundub, et väga paljud inimesed ei ole juba ammu tahtnud enam suhestuda sellega, mis toimub.



Ojasoo: Praegu on vara veel joont alla tõmmata, meie tegevus alles kestab. Oleme teise vaatuse alguses.



Kui mitu vaatust kokku on?



Ojasoo: Kolm on esialgu planeeritud. Nagu tänapäeva maailmas tavaks, võib tulla ka järg.



Aga te ju teate kolmanda vaatuse lõpuni, mis juhtub?



Semper: Kavatseme oma protsessiga edasi minna, mitte öelda kõigile, et vaadake, meie liigume sinna, ja lõpptulemus saab olema selline.



Ojasoo: Kui me ütleksime oma stsenaariumi lõpu välja, siis tegevus ju ei jätkuks.


Teie plaan on siis nagu Ameerikal Iraaki tungides: tegevus on teada hetkeni, kuni Bagdad on vallutatud? Aga seejärel tõstate käed üles ja ütlete: vabandust, me ei tegele riigi ülesehitamisega.



Ojasoo: Meie plaan erineb oluliselt sellest, kuidas Ameerika Iraaki läks. Meie plaan ulatub sinnamaani, kui Ameerika on Iraagist väljas ja Iraagis on demokraatia.



Ahsoo, nii kõva ambitsioon. Kas tunnetate ka, kui suure vastutuse olete võtnud?


Semper: See oleks ebainimlik, kui me seda ei tunneks. Inimeste reaktsioon on näidanud, et see, mida me teeme, on ilmselt õige, ja seeme on langenud äärmiselt viljakale pinnasele. Ma ei teadnud, et muld selleks nii valmis on.



Miks olete kasutanud hämamist? Näiteks pärast teie tänavareklaamide sodimist küsisin teie pressiesindajalt Jaanus Kukelt, kas Ühtne Eesti oli sellega seotud — ei või jah? —, aga ei saanud selget vastust. Miks?



Semper: Kas teile ei tundu, et sellist asja näeme iga päev? Kas pole pisut vähe nõuda, käsi piiblil, jah või ei vastust?



Ojasoo: Plakatite sodimise idee taga ei olnud meiega seotud inimesed. Seda võin öelda täiesti rahulikult.



Aga miks ma ei saanud nii lihtsat vastust teie pressiesindajalt?



Ojasoo: Arvan, et tema kommunikatsiooni mõte oli täpselt samasugune: see sodimine peegeldab hoopis suuremat tendentsi ühiskonnas. Veel kord, küsimus ei ole selles, kes seda tegi. Küsimus on selles, et selliseid asju tehakse.



Semper: Ja teevad inimesed, kelle positsioon eeldaks suuremat vastutust, kui te meie käest nõuate. Miks te ei tee oma tööd natuke kõrgemal tasemel ja ei nõua seda poliitikute käest, kes on selles valdkonnas palju kauem tegevad olnud?



Võib-olla nad on lootusetud?



Semper: See on kurb tõdemus. Millele Eesti inimene siis üldse lootma peab, kui juba teie ütlete, et nad on lootusetud. Kas ma võin seda tsiteerida?



See tunne on kõigis inimestes kuskil eos, et nad ei tahagi käsi määrida, nad ei tahagi mitte midagi teha, sest see, mis toimub poliitikas, on niivõrd piinlik.



Teie Ühtne Eesti on populistlik, idealistlik ja vasakpoolne ka takkapihta. Ütlete, et pangad vastutagu laenude eest, ja teie tööhõiveprogramm on samuti väga ambitsioonikas, millega ükski riik pole hakkama saanud.



Semper: Eesti riik ei saa ka sellega hakkama, et jõuda 15 aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka. Selliseid lubadusi jagatakse meist hoopis kõrgemal tasemel, ja jagatakse nii, et inimesed lähevad ja valivadki pärast selliseid lubadusi. Algul mõtlesime, et prooviks ületada seda populismi, mis on, aga arvan, et see ei lähe meil korda, sest päristegijad n-ö ületavad iseendidki.



Ojasoo: Küsimus on selles, kas erakondadel on mingi pikem plaan, kas neil on Eesti riiklike huvide pakett 50 või saja aasta perspektiivis. Ma ei ole näinud, et keegi oleks seda esitlenud. Kõik plaanid on kolme kuni viie aasta pikkused: Euroopa Liit, NATO, euro. Need on piisavalt lühikesed plaanid selleks, et – lubasime, tegime ära! Aga Eesti riiklikud huvid – kuhu need jäid?



Meie programm lähtub just riiklikest huvidest. Küsimus ei ole selles, et 100 000 töötut tuleb järgmise kahe kuu jooksul tööle rakendada. Loomulikult ei ole see võimalik.



Meie tööhõiveprogrammi tuum on selles, et tuleb ise leht teha, mitte oodata, et Rootsi omanikud teeksid lehe. Miks peavad Soome tee-ehitajad ehitama Tallinna-Tartu maanteed, kui võiksime seda ise teha?



Te mõtlete poliitiliselt nii õigesti, et siit võiks tõepoolest välja kasvada erakond või vähemalt rahvaliikumine.



Semper: Ärme tõtta ajast ette. Praegu ei ole see hetk, kui peaksime hakkama selliseid sõnu välja ütlema. Siin laua taga ei anna me kindlasti teile niisugust lubadust.



Ojasoo: Elu ilu selles seisnebki, et meid on 1,4 miljonit ja igaühel on mingisugune plaan, kuidas Eesti võiks edasi areneda. Meil on oma plaan.



Paljudel on teiega seoses tekkinud suured lootused. Aga kui ei teki head ideed, kuidas stsenaariumiga edasi minna, võib inimeste pettumine olla metsikult suur, ja kasu asemel tekitate järjekordse illusioonide purunemise.



Semper: Kui oleme ausalt täitnud oma lubadusi, toonud kontsentreeritud info Eesti poliitikast rahvani, siis ei ole inimestel mingit põhjust olla pettunud.



Ojasoo: Inimesed saavad tööriistad, kuidas demokraatlikus ühiskonnas elada. Õpetusi, kuidas siin ühiskonnas ellu jääda, praegu ju Eestis ei ole. Koolis antav kodanikuõpetus jääb algõpetuse tasemele.



Kas loodate, et teie kahel lapsel saab tänu sellele, mis te teete, olema demokraatia tööriistakarbis rohkem tööriistu?



Ojasoo: Loodan, et need tööriistad, millest praegu räägime, ei ole nende tulevikus enam vajalikud; et nad elavad teistsuguses ühiskonnas, mis paistab rohkem läbi ja kus rahval ehk kõrgemal võimukandjal on rohkem võimu kui praeguses Eestis; ja et rahvale ei anta võimalust oma võimu teostada mitte iga nelja aasta tagant nagu praegu, vaid rahvas oskab, tahab ja saab oma võimu teostada pidevalt.



Kas teil on mingi efektne puänt ka tagataskus või lõpeb asi sellega, et suurkogul lastakse aur välja ja siis minnakse lihtsalt laiali?



Ojasoo: Ma vastan sellega, mis juhtus poolteist nädalat tagasi kolmapäeva hommikul, kui helistas kultuuriministeeriumi kantsler ja ütles, et Reformierakond on välja arvutanud, et nende arvates maksab meie reklaamikampaania neli miljonit krooni, ja kuna järgmisel päeval toimub valitsuse istung, tahab minister oma laua peale saada meie eelarvet, sest kui me tõesti oleme kulutanud neli miljonit krooni, siis peaksime olema korraldanud riigihanke.



Ma küsiks seepeale, milliste lavastuste eelarvet veel on valitsuskabinetis arutatud?



See näitab veel kord, et tegu ei ole lavastusega, vaid elu endaga ja suure poliitikaga. |a|




CVd


Ene-Liis Semper

Video- ja lavastuskunstnik


Teatri NO99 kunstnik-kunstiline juht aastast 2005.


Sündinud 4. aprillil 1969


Tallinnas


1995 lõpetas Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia erialal.


Vabade kunstide kutsutud professor Tartu Ülikoolis 2010–2011


Loonud üle saja lava- ja kostüümikujunduse erinevates Eesti teatrites


Osalenud videoloominguga paljudel näitustel üle maailma, sh Veneetsia biennaalil (2001), lisaks näitused Austrias, Ungaris, Itaalias, Hispaanias, Saksamaal, Kanadas, Soomes, Jaapanis, Inglismaal, Austraalias, Hollandis, USAs, Iisraelis, Iirimaal.


Tema teoseid leiab nii Kumu kui mitmete välismuuseumide kogudes.


Preemiad: Eesti Vabariigi kultuuripreemia, kultuurkapitali aastapreemia (1997 ja 2001), Kristjan Raua preemia, Valgetähe V klassi teenetemärk.


Pälvinud neljal korral aasta parima lavastuskunstniku tiitli, 2004 parima lavastaja («Julia» Eesti Draamateatris koos Tiit Ojasooga) ja 2008 parima lavastuse preemia («Ruja» koos Ojasooga Vanemuises).



Tiit Ojasoo

Lavastaja


Teatri NO99 direktor-kunstiline juht aastast 2005


Sündinud 28. augustil 1977 Põlvas.


Õppinud Tartu Ülikoolis ühe aasta klassikalist filoloogiat,


2000 lõpetas muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 19. lennu lavastaja erialal, hiljem omandas samas magistrikraadi.


2000–2004 Eesti Draamateatris lavastaja.


2004 valiti Vanalinnastuudio direktoriks.


Lisaks NO99-le lavastanud Endlas, Vanemuises, Von Krahli teatris, Eesti Draamateatris.


Pälvinud korduvalt Eesti Teatriliidu parima lavastaja ja lavastuse preemiad, 2006 sai Ants Lauteri nimelise preemia.


Ojasoo ja Semperi lavastused «Nafta!», «Totu Kuul», «GEP ehk Gorjatšije estonskije parni», «Kuidas seletada pilte surnud jänesele», «Onu Tomi onnike» on osalenud festivalidel Venemaal, Leedus, Poolas, Saksamaal, Soomes, Austrias, Šveitsis, Ungaris.



Semperil ja Ojasool on tütar Säde Ariel (6) ja poeg Orm


August (1).



Arvamus

Ingo Normet

lavastaja, Tiit Ojasoo kursuse juhendaja lavakunstikoolis


Mulle meeldib teater NO99 suurepärase trupi ja energia tõttu, mis hoovab igast nende ettevõtmisest.



Sotsiaalset sõnumit ma teatritest otsimas ei käi – sõnumit saab ajakirjandusestki küll ja veel. Elasin ja lavastasin ajal, mil teatrid tõesti üritasid sotsiaalseid sõnumeid edastada, sest vaba ajakirjandus puudus sootuks.



Siis keelati ja kästi, iga vähimgi vihje tõi kaasa repressioone – sest loominguvabaduse piiramine on repressioon. Siis riskiti. Praegu enam ei riskita, kui, siis vaid kassaga. Ja teatris naudime energiat, fantaasiat, meisterlikkust.


Usutavasti tuleb NO99 suurhalliüritusest mõnus


happening.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles