Paekaldal luulehaugi püüdmas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

OTT ARDER

Ellen Niit mõistab oma luules olla ühtaegu nii iidne kui moodne. See on kunst, mida valdavad vaid üksikud.

4. septembril, kaunil vananaistesuvisel laupäeval, hulkusin Pirita jõe põhjakaldal, Ellen Niidu luulekogu kaenlas, lootes leida sobivat kohta. Leidsingi. Istusin männijuurikale liivaseljandiku kohal ja lõin laulu lahti.

Avaluuletus «Õnn» küll kaasa ei kiskunud, tundus palakesena priitahtlike piirivalvurite puhkpilliorkestrile à la «õnn on ees, õnn on töös, usu seltsimees!» Keerasin lehte ja, oh mis kena «Kevad» (1953). (Iga lugeja ei pruugi ehk mõista: kevadel 1953 suri kõigi rahvaste ja eriti laste parim sõber, suur juht ja õpetaja J. V. Dzhugashvili-Stalin - O.A.) Mida lehekülg edasi, seda enam sukeldusin raamatusse, lustides laule ja kogu luulekogu kompositsiooni üha enam ja enam.

Laulev paekivi

«Paekivi laul» sisaldab luuleloomet aastaist 1944-1996. On sonette, on vaba- ja riimvärssi, on omal ajal Maarjamaal nii moes olnud haikut. Tiitellehe pöördel öeldut: «Luulekogu ilmub Ellen Niidu juubelisünnipäevaks ja sisaldab tema täiskasvanutele mõeldud loomingu paremikku» ei maksa küll täht-tähelt tõepähe võtta, nii luulelembeline laps kui lapsemeelne rauk võib sellest endale kindlasti midagi leida, mis hinge- ja tundekeeled kaasa helisema paneb, nõnda et annotatsiooniga on kirjastus vist pisut üle pingutanud.

Muus osas aga tuleb Virgelale nii selle kui teistegi viimaseaegsete üllitiste puhul vaid häid sõnu öelda. «Paekivi laulu» on lausa lust käes hoida ja lehitseda. NB! Puhaste kätega!

Lugesin, mis ma lugesin, pisut puresin ka pealkirja kallal. Luulekogu pealkiri pole niisama tühi-tähi, nagu mõni ehk võib mõelda. «Laulev paekivi» on õige intrigeeriv, «Paekalda laul» tundub märksa poeetilisem, kogu ise on parajalt paks, kutsun selliseid mõnikord hellitlevalt telliskivideks.

Siis tegin konstruktsiooni: Mis keeli see kivi laulab? Eks ikka maakeeli. Ja mis keeli laulab maarahvas? Eks ikka eesti keeli. Ja just nõnda ka Ellen Niit, pea kergelt kuklas, rind uhkelt ees: «Ellen ma olen ja Elleniks jään!…»

Hiiobisõnumeid ei sisalda ta laulud kuigivõrd, kui üldse, ehkki poetessi neiupõlvenimi oli teadupärast Hiob. Paekivi on meie rahvuskivi. Ja eestlased olla laulurahvas. Las siis see kivigi laulda. Laulab ja püsib kindlalt paigal, mitte nagu rahvuslind pääsuke, et täna siin ja homme sääl.

Ellen Niidu luulet on õige palju viisistatud. Miks? Sest see on sisutihe, vormiehe, kujundlik ja täpne. Tuletage meelde või «Üks väike laul oli rannas maas…». Muusika Valter Ojakäär. Igihaljas, habras ja karge lembelüürika. Teksti kaheksa rida, ei mingit läägust ega sentimenti.

Lembelüürikat leidub kogus veel, põhiliselt alajaotustes «Selge hetk» ja «Kui oleksin tundnud sind varem». See isiklikumat laadi lembelüürika on reeglina kirja pandud karges, võiks öelda kastemärjas võtmes, mitte õrn ja rõve, nii nagu hetkel moes ja ekspressionismi kõrgaegadelgi tavaks oli.

Tahes-tahtmata meenus küpses eas Marie Under, kes Stockholmis oma kogutud luuletuste väljaande tarvis suguküpsuse harjal kirjapandud lembelüürikat tublisti kohitseda võttis.

Ei ma kavatse «Paekivi laulu» ümber jutustama hakata. Eks igaüks leia oma. On emalikku hellust, laule kaotusevalust, isegi üks, enamvähem joogilaul «In vino veritas» (1995).

Minule isiklikult väga armsaks saanud luuletuses «Äike» (1957) sisaldub pisut nukker tõdemus: Keegi sinu palmikud/vargsi lahti palmis/ja su lihtsad salmikud/hoopis teiseks salmis. Nagu juba eespool öeldud, on kogu vormilt õige mitmekesine. Niit mõistab ühteaegu olla nii iidne kui moodne. See on kunst, mida valdavad vähesed.

Kohati saab kogus nalja ka: «Kurbrõõmus lugu…» (1964), milles on juttu poetessi lihase isa Otto Fromhold Hiobi ehk Hiobi Oti mütsiga juhtunud äpardusest.

Ohmu-Ott ja Ellen Ehm

Et luuletaja elu nii armuheitmatu on, et ta või oma lihase isa nime narrida võtab, kui vaid riim seda tingib, selgub kahest luulereast ühes tema luuletuses, mida küll «Laulvas paekivis» ei leidu: Vaata aga väikest Ohmu-Otti,/tema püüab merest sprotti!

Selle luuletuse peale sain kunagi kõigi Oti-nimeliste nimel kuidagi pahaseks. (Ei leidu nii ohmu Karu-Ottigi, kes nõnda talitaks, eks ole, hea lugeja?!) Kui pahameel üle, kirjutasin vastuluuletuse «Loll lugu», mis algab ridadega: Linnalaps on Ellen Ehm,/kuid ta lemmikloom on lehm. Selles luuletuses panen Elleni lehma sabast lüpsma.

Luuletuse üle oleme Elleniga ühes naernud. Ma ei tea, kui südamest küll tema, aga nõnda ja ainult nõnda, nii mulle tundub, on luuletajail õigus omavahel arveid klaarida, mitte ajaleheveergudel teineteise salme mahamaterdades.

Kui nüüd pisut siiski ka iriseda, siis tundub mulle pisut õõnes-pateetiline «VIVAT ESTONIA» (1986), ka pole ma kindel, mis ühendus on ENÜS (kaldun arvama, et Eesti Naisüliõpilaste Selts, aga ikkagi ehk võinuks täpsustada), millele on pühendatud jõuline ja tundeehe vabavärss «Palgejooned». Kogu lõpuluuletus «Kust küll inimlaps leiaks uru» on aga üks neid laule, mis juba sündides elav klassika.

Siin selle ja kogu viimased neli rida: Kuis kõik taagad ka südant ei suru/ikka jagub ka koogipuru/kuhu sõrme võib torgata vahel/kahe koirohukarika vahel.

Lõpetuseks. Kui kelleski, kes «Paekivi laulu» veel lugenud pole, eksiarvamus tekib, et sõna luulehaug, mis selle loo pealkirjaski figureerib, minu tuletis on, siis pean kahetsusega ütlema - äi ole mette! Sõna esineb leheküljel 138, luuletuses «Tootmisalane arutlus «Nordi» kolhoosi paadisillal» (1961).

Jah, tuleb tõdeda, et Ellen Niit on priske luulehavi kinni püüdnud, nüüd ei jää muud, kui luule- ja tuulehaug ansambli «Ultima Thule» saatel laulma panna: «Üks väike laul oli rannas maas…». Saksofonil Valter Ojakäär, dirigent Lennart Meri.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles