Kali Briisi katsetustest sündinud uus maailm

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kali Briis «Say Whaati?» esitlusel klubis 
Sinilind.
Kali Briis «Say Whaati?» esitlusel klubis Sinilind. Foto: Andres Teiss

Kali Briisi, passis Alan Olonen (24), puhul räägitakse unikaalsest vokaalitämbrist ja tegutsemisest mitmete muusikažanrite ühendumiskohtades.

 Möödunud nädala lõpus ilmunud uuel plaadil «Say Whaat?» on Paidest pärit  elektrooniline soulimees avardanud helipilti korraliku koguse country ja blues’iga. Samuti on ta hakanud live’is esinema, koos bändiga. Need, kes tahavad rääkida «päris muusikast», võivad Kali Briisi puhul sellest nüüd rääkida. Kõik see kokku teeb aga ühe ainulaadse ja väga kaasahaarava moodsa popmuusika, millel on oht jääda pähe kummitama. Eesti Ekspressi 2011. aasta üks tulevikutähti on selle tuleviku teoks teinud.

Mõned on öelnud midagi sellist, et see on kuidagi täiskasvanum plaat su senise loominguga võrreldes. Mida sa sellisest jutust arvad?

Pigem arvan just vastupidi, kuna eelmiste plaatidega üritasin just rohkem teistele meeldida, end rohkem raamidesse suruda ning end tõsiseltvõetavamaks teha. Sellel plaadil jätsin just selle kõik kõrvale ja kuulasin oma sisemist häält, mängisin, katsetasin ja lõin oma täieliku maailma, kus keegi ei saa öelda, mis on normaalne ja mis mitte. Aga see on naljakas, et inimestele hoopis vastupidine mulje jäi.

Võib-olla arvatakse selle järgi, et sul country’t, blues’i ja selliseid elemente, mis justkui seostuvad inimestele mingi küpsusega. Stiilis et «näed, ei nokitsegi enam elektroonikaga, vaid mängib pilli».

Aga see on hea, et selline seos loodi, kuna tegelikult olen oma muusikat kogu aeg teinud pigem pillidega kui programmidega, kuigi see pole ehk välja kõlanud – seega veel üks missioon täidetud. Mind on vahel isegi natuke piinanud, et mind on pandud ühte patta arvutimuusikutega ning arvatud, et ma ei oskagi ehk pille mängida, lihtsalt tõstan arvutis kastikesi ja liigutan natuke suud.

Ma millegipärast olen kogu aeg mõelnud, et sa oled muusikakoolis käinud, kuigi ühest intervjuust lugedes sain teada, et ei ole.

Ei ole tõesti käinud. Ühtepidi on see hea ja nüüd teistpidi paha, kui nüüd bändiga muusikat teen. Peab kõvasti tööd tegema, et end professionaalsete õppinud muusikute ees paremini mõistetavaks teha. Kuid saame hakkama, pingutan kõvasti. Päris selgeks ma nooti ei taha õppida, sest kardan, et see rikub ära juhuse võimaluse, kuna võin käike hakata liiga põhjalikult läbi analüüsima. Asjade analüüsimine on üks mu põhiomadusi ja väga hea, et ma muusikas seda liiga põhjalikult ei oska veel teha, sellepärast on mu muusikas väga palju ebatraditsioonilist ja eksperimentaalsust.

Mind üllatas, et sa pole muusikakoolis käinud. Teine asi, mis sinu puhul ka väga üllatab, on see, et keegi Eestis niimoodi natuke Prince’i moodi laulab. Millal sa oma lugudes otsustasid laulma hakata?

Kunagi, oma muusikutee alguses kitarripalasid tehes laulsin tegelikult kogu aeg. Kui hip-hoppi tehes tühipalja räppimisega mängimine ära tüütas, hakkasin r’n’b poole kalduma ja tekkis võimalus rohkem laulda, ja üha enam hakkasingi laulmist oma lugudesse tooma.

Õpid Tartus põllumajandusülikoolis maastikukaitset ja -hooldust. Muusika kirjeldamisel kasutatakse ka tihti sõna «maastik». Kas maastikud kui sellised on sind inspireerinud ka mõnda lugu tegema?

Veel mitte. Ma saan inspiratsiooni pigem situatsioonidest, ja valdavalt ebameeldivatest, sest teadagi – negatiivne emotsioon on tugevaim emotsioon.

Näiteks, et kui lähed poodi ja ostad midagi, siis kassas selgub, et hind on hoopis kõrgem?

(Naerab) Päris nii mitte, peab ikka mingi hullem olukord olema või siis mingi ebameeldivus peab pikemat aega korduma. Kui sellest isu täis saab, panen asja muusikasse ja liigun eluga edasi.

Näiteks milline negatiivne emotsioon on su viimase plaadi ilmselt hetkel tuntuima pala «Wolfman» taga?

Kui juhtus selline pikem periood, mil tundus, et mida vähem inimesi su ümber, seda vähem on probleeme – seega kellelegi loota ei saa, pead üksi hulkuma ja asju ajama, sellest ka Wolfman, kes üksi hulgub. Absoluutselt igal mu lool on mingi eluline läbielamine või point taga, isegi kui lugu tundub labane, rõõmus või pealiskaudne.

Paidest on tulnud terve hulk tähelepanuväärseid uue põlvkonna elektroonika- ja indie-artiste – Ans. Andur, Ki En Ra, Tehnoloogiline Päike jne. Linna on isegi nimetatud Eesti Manchesteriks. Miks see sinu arvates nii on? Paidele suhteliselt lähedal asuvalt Jõgevalt pole ühtegi tulnud.

(Naerab) Ei oska tõesti öelda, maailmas on palju keerulisemaid müsteeriume. Küllap väikese koha värk, kuna väikestes kohtades surutakse sind rohkem ning mida enam sind surutakse, seda enam sa tahad pinnale kerkida ja end tõestada. Suures linnas kaoksid sa lihtsalt halli massi, poleks nii luubi all ning ei tekiks nii suurt vajadust end tõestada. Minu arvamus lihtsalt. Äkki siis Jõgeval ei suruta nii palju, kõik on rõõmsad ja ajavad omi asju.

Manchesterist vist tuli sellepärast nii head muusikat, et linn oli nii kole ja muud varianti ei olnudki. Usun, et ka Jõgeval surutakse.

Ma ei arva, et Paide väga kole on, pigem omamoodi isegi armas, kunagi tahaks kindlasti seal oma kodu luua.

Elad ja õpid praegu Tartus, küll aga kandideerisid kohalike omavalitsuste valimisel Paides IRLi ridades. Miks nii?

Kuna olen loomult inimene, kellele meeldib teiste jaoks elada. Niiviisi saad ise kõige rohkem vastukaja selle kohta, et sust on mingit kasu maailmas, mitte et sa ei tulnud siia maailma ainult raha teenima, magama, sööma ja vetsus käima.

Plaat

«Say Whaat?»

Eesti Pops, 2013


Kali Briisi plaate

•    «Homewrecker» LP, Umblu, 2011

•    «The Moon Ghost Album», Eesti Pops, 2012

•    Lisaks hulk EPsid ja ülesastumisi kogumikel

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles