Ta tuligi, 75-aastane filmirežissöör István Szabó – et vastu võtta PÖFFi elutööauhind. Igati õigustatult. Ungari filmi elava klassiku saavutusi ei jõua kokku lugeda, seal on ka üks Oscar, Berliini ja Cannes’i preemiatest rääkimata. Elutööauhindugi on juba mitu.
Palju õnne, tere tulemast Eestisse ja aitäh, István – auhinna eest, mille te andsite «Mandariinidele» Mannheimi-Heidelbergi festivalil. Huvitav kokkusattumus, kas pole?
Tõepoolest, aga ärge tänage mind. Mina olin ainult üks osa žüriist, mis sest et esimees. Film ise teenis selle auga välja, on väga hea, huvitava loo ja suurepäraste näitlejatega. Ainult režissöör (Zaza Urušadze – TT) paistis olevat väga uje – umbes nii, et noh, mis nüüd mina… Igal juhul aitäh nii eestlastele kui grusiinidele.
Kas see oli teie esimene kokkupuude Eesti, olgu, osaliselt Eesti filmiga?
Kahjuks küll.
1983. aastat nimetas meie ajakiri Ekraan tõeliselt tähelepanuväärseks, sest korraga jõudsid Nõukogude Eesti kinovõrku viie «maailma absoluutse tipplavastaja meistriteosed»: Federico Fellini «Orkestriproov», Akira Kurosawa «Kagemusha», Alain Resnais’ «Minu Ameerika onu», Rainer Werner Fassbinderi «Maria Brauni abielu»…
…suurepärane film…
…ja… István Szabó «Mefisto».
Jaaah?
Kas see pole mitte ajaloo iroonia, et teie triloogia «Mefisto», «Ooberst Redl» ja «Hanussen» – nende kõigi peategelased sõlmivad totalitaarse võimuga n-ö lepingu, kuni toosama võim nad alla neelab – nii laialdaselt N. Liidu kinovõrgus levis? Ja et «Päikesepaiste» ja «Poolt valides» 20 aastat hiljem enam Eesti Vabariigi kinolevisse ei jõudnud?
Te mõtlete…
Esiteks seda, kuidas on filmikunsti väärtustamine ajas teisenenud. Ja teiseks seda, kuidas üks totalitaarne võim end teises ära ei tunne.
Esimene on lihtsalt kurb. Teine on süsteemi, mitte minu probleem. Hendrik Höfgeni lugu on universaalne lugu. See ongi asja mõte. Ehkki film puudutab Saksa natsirežiimi ja selle tegevus leiab aset 1936. aastal Saksamaal, usun ma, et samasugust lugu võib rääkida mõnest andekast hispaania näitlejast Franco režiimi ajal, andekast itaalia näitlejast Mussolini režiimi ajal või andekast vene näitlejast Stalini režiimi ajal. Vahet pole.
Te ise olete seda nimetanud lillede keeleks, milles selliseid jutte rääkida.
Jah, ja sellepärast oli ungari film nii kuulus 1960ndate teisel poolel ja 1970ndatel. Kui aus olla, siis meil oli isegi mõne funktsionääri toetus, et saaksime selles keeles rääkida asjadest nii, nagu need on…
«Mefisto» on praegu seda uuesti vaadates sama vaimustav ja hirmutav nagu kunagi. Esilinastusest on möödas 32 aastat – kas teie enese tunded on nende aastate jooksul muutunud?
Ei. Ma ei ole see inimene, kes vaataks omaenese filme aastakümnete pärast üle. Mulle piisas nende tegemisest. Aga ma olen rõõmus, kui leidub inimesi, kes tunnistavad, et mõni neist pole kaotanud midagi oma mõjujõust.
Kuidas võiks sellesse filmi suhtuda noor põlvkond?
Pole aimugi. See tähendab, et ma ei tea, mida nad tegelikult mõtlevad. Aga isegi siis, kui nad ei saa aru ajaloolistest nüanssidest, totalitarismi õudusest, saavad nad aru, et jutt käib kompromissidest, mida tuleb elus teha.
Kaheksa aastat tagasi avalikustati Ungaris dokumendid, mis kinnitavad, et te kirjutasite nooruses, pärast 1956. aasta ülestõusu verist mahasurumist kohalikule KGB-le oma kaastudengite ja õppejõudude kohta raporteid. Kohe hakati küsima, ega «Mefisto», «Ooberst Redl» ja «Hanussen» ometi teist endast ole, lepingust võimuga. Kas see vastab tõele?
Lugu, mida te mainite, juhtus siis, kui me olime väga noored, 19–20-aastased. Meid, kolme õpingukaaslast, arreteeriti ja kuulati mitu päeva ja ööd järjest üle. Kui sa tunned verd üle oma näo voolamas, kirjutad sa alla ükskõik millele. Me kõik tegime seda. Mitte keegi nende pärast ei kannatanud.
Mõned inimesed kasutasid seda lihtsalt pärast poliitilisi muutusi poliitilistel põhjustel ära… polegi tähtis, see on pikem jutt. Kuna minu nimi oli tuntud, noppisid ajakirjanikud nagu teiegi selle välja ja punusid sinna ümber just sellise loo, nagu nad näha tahtsid või kästi. Samal ajal teadsid kõik, milline oli tegelik reaalsus. Veel: me olime 19-aastased… Alles lapsed sisuliselt. Selliseid lugusid võivad rääkida paljud ungarlased.
Kas need filmid jutustavad minust endast? Ei!
Edastate filmis «Poolt valides» (Eestis ka pealkirja «Südame sunnil» all – tõsieluline lugu saksa dirigendist Wilhelm Furtwänglerist, kelle karjäär sattus natside võimuloleku ajale – TT) sõnumi, et nii komplitseeritud asjade puhul nagu Furtwängleri juhtum pole ühesed vastused võimalikud…
Ei ole minu asi neid anda. Minu asi on esitada küsimusi…
…küll aga tuleb olla ameerikaliku mustvalge tõemonopoli vastu.
Kas tohib, ma parandan teid? Mustvalge vastu küll, aga ilma Ameerikata. Mulle ei meeldi selliseid üldistusi teha. Ameerikas näiteks on väga palju võrratuid lavastajaid, kes kaugeltki mustvalged ei ole. Kui, siis esindavad musta minu jaoks ajakirjanikud. (Vaatab pinevalt otsa.)
Kuidas te Klaus Maria Brandaueriga kohtusite – see on ju tõeline tour de force, mille ta Hendrik «Mefisto» Höfgenit, Alfred Redlit ja Hanusseni kehastades korda saadab?
Ma vajasin saksa keeleruumist pärit näitlejat. Andsin seda tundvatele inimestele stsenaariumi ja palusin neil soovitada kuut näitlejat, kes Höfgeni rolli sobiksid. 35 aastat hiljem võin öelda, et need kõik olid väga suured nimed. Käisin kõigi kuue teatri lavastused, kus nad mängisid, läbi, et neid oma silmaga laval näha, ostsin pileti ja võtsin lihtsalt saalis istet. Nagu tavaline vaataja. Viimane neist oli Klaus Maria, ta mängis Viinis Tartuffe’i. Kohe pärast etendust koputasin tema garderoobi ukse taga ja pakkusin talle rolli.
Miks? Mis oli temas erilist?
Ambivalentsus, nii süütus kui ähvardav oht, magus karismaatiline vägi.
Usun, et ei liialda, kui ütlen, et te moodustate koos Brandaueriga ühe filmijaloo suurtest tandemitest. Nagu Werner Herzog ja Klaus Kinski näiteks. Kas te olete sellise võrdlusega päri?
Ma võin teile avaldada ühe saladuse. Kui sul on näitleja, kelle nimi on Klaus, on kõik su muret murtud. Vahet pole, on see Kinski või Brandauer või keegi kolmas. (Naerab.)
Kinski ja Herzogi suhe kujunes komplitseerituks, kord domineeris armastus, kord vihkamine. Kuidas oli teiega?
Režissööri ja näitleja vahel toimib väga peen mehaanika. Kui sa ei saa kätte seda, mida vajad, on sul vaja vaenlast. Siis hakkad sa vihkama. Õnneks oli meil Klaus Mariaga alati jõudu ja suuremeelsust olla neil hetkil sellest üle ja esitada endale küsimus: mis see annab, kui me teineteist ei salli?
Me oleme suured sõbrad.
Te elate ikka Budapestis?
Jah.
Miks te ei läinud Hollywoodi, vähemalt ei jäänud sinna, kuigi «Mefisto» avas ilmselt nii mõnegi ukse?
Mitte ainult «Mefisto», juba «Usaldus» (1980), isegi «Isa» (1966) avas mõne. Ma olen neli korda istunud Oscari-galal (Oscarile on kandideerinud «Usaldus», «Ooberst Redl» ja «Hanussen», võitnud on «Mefisto» – TT). Ma olin seal väga õnnelik, ja mulle meeldib õnnelik olla, sest see on kõhule, kogu tervisele hea. Aga ma ei ole ameeriklane, ma olen keskeurooplane, minu mentaliteet on keskeurooplase oma. Ma räägin keskeurooplaste lugusid.
Viimane küsimus. Kuidas on nii väike riik nagu Ungari sünnitanud nii palju väljapaistvaid filmiisiksusi?
Sellele on väga lihtne vastata. Ungari oli kunagi osa Austria-Ungari impeeriumist. Igas Ungari külas elas mitmest rahvusest inimesi, keskväljakul oli mitu kirikut kõrvuti. Kui sa tahtsid oma toodangut turul müüa, pidid sa tundma kõigi ostjate mentaliteeti, nende kombeid ja harjumusi. Kõrvuti õpiti elama, teati üksteise unelaule ja muinasjutte. Nendest küladest sirgusid Adolph Zukor (1873–1976), kes asutas Hollywoodis Paramounti stuudio, ja William Fox (1879–1952), kes asutas stuudio 20th Century Fox, Alexander Korda (1893–1956)… Kõik nad teadsid, kuidas rääkida ja käituda erinevate inimestega. Mitte sellepärast, et nad oleksid selle ära õppinud – see oli neil veres!
Ma räägin Austria-Ungari perioodist, mitte tänasest päevast. Kui te neid külasid praegu vaatama läheksite, näeksite te küll kirikuid, aga varemeis. Siis saate alles aru, mida tähendas kogu see avatus. Hiljem elas see edasi järgmistes põlvkondades, aga üha vähem ja vähem. Ajad muutuvad. Nüüd mõtleme me palju kitsamalt.
«Mefisto» linastub laupäeval Artise kinos, «Ooberst Redl» reedel Solarise (kohal ka autor) ja pühapäeval Artise kinos ning «Armas Emma, kallis Böbe» laupäeval Solarise kinos (kohal ka autor).
István Szabó
• Sündis 18. veebruaril 1938 Budapestis. Aastatel 1956–1961 õppis ta Budapesti Teatri- ja Filmikunsti Akadeemias. Ta on üks Euroopa Filmiakadeemia asutajaliikmetest. Ta on pidanud loenguid mitmetes Euroopa nimekates filmikoolides.
• Seni ainsa ungarlasena on Szaból õnnestunud «Mefistoga» (1981) võita mitteingliskeelse filmi Oscar.
• Oma esimesed täispikad mängufilmid lavastas 1960. aastate keskel. Sellest ajast on kõige tuntum «Isa».
• Kesksel kohal Szabó loomingus on triloogia «Mefisto» (1981), «Ooberst Redl» (1985) ja «Hanussen» (1988). Viimane film «Uks» valmis mullu.
Kommentaar
Peeter Simm
filmirežissöör
Ümbrikuformaadis «István Szabó» oli esimene filmi puudutav raamatuke, mille Tapa raudteejaamas igavledes ostsin. Sellest oli raske aru saada, vene keeles, siis veel sõnad «montaaž» ja «misanstseen», mille tähendus tundmatu. Et vähemalt millestki oidu saada, läksin ikkagi ta filme vaatama.
Selgus, et antiikne kangelane peab jätkama oma teed, teades, et ees ootab teda vaid hukk. Szabó kangelased üritavad seda saatust tüssata või temast mööda hiilida. See ei ole võimalik. Szabó saatuse nimeks on ühiskond.