Sirbi skandaali varjus hakkas vaikselt arenema ka teine protsess, mis sihtasutuse Kultuurileht juhataja Toomas Väljataga sõnul on tema jaoks isegi tähtsam küsimus kui üks konkreetne skandaal, nimelt mida ette võtta Eesti kultuuriajakirjadega.
Mida teha Eesti kultuuriajakirjadega?
29. november 2013, 00:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks kuud tagasi septembri alguses toimus Tallinnas Šoti klubis üks õhtusöök, kus osalesid kultuuriminister Rein Lang, kantsler Paavo Nõgene, sihtasutuse Kultuurileht nõukogu esimees Urmas Klaas, sihtasutuse juht Toomas Väljataga ja ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho ning Loomingu peatoimetaja Mihkel Mutt.
Nüüd, Sirbi komejandi (Kiho sõnad) taustal on see õhtune kohtumine omandanud juba kergelt müstifitseeritud jooni, et mida seal küll jagati ja mida otsustati? Tegelikult, nagu meenutavad asjaosalised, midagi põnevat ei toimunud. Jutt oli võrdlemisi ümmargune ja mitte kuigi uudne. Digitaliseerimine, kultuuriajakirjade roll, asjad mida ikka arutatakse.
«Lang on paaril korral öelnud, et kultuuriajakirju tuleks «kohendada», aga ei midagi selget,» lisab Väljataga. Sirpi puudutati ka, Lang pakkus aruteluks küsimuse, kas Sirbi võiks frantsiisi korras mõnele rühmitusele anda, tookord sai mõte kõrvale lükatud. Mihkel Mutt meenutab, et ainuke konkreetsem asi oli see, et Lang küsis kui palju peaks honorare kultuuriajakirjades tõstma (hiljem formuleerus sellest ettepanek 40 protsenti) ja Kiho täpsustas, et kui honoraride tõstmiseks läheb siis peaks lisaks ilukirjanduslike tekstide honoraridele tõusma ka esseistika honorare. Kokkuvõttes, peatoimetaja kohti ei jagatud, ajakirju-ajalehti sulgeda ei otsustatud, revolutsiooni ei kavandatud, kuid mõtteid koguti küll.
Niisiis, Eesti kultuuriajakirjade tulevik. Mitu aastat on olnud stabiilset vaikust, aga selle taustal on aegamööda kogunenud rida küsimusi, millele oodatakse vastuseid. Ning ilmselt pole Lang ainuke, kes hakkas nende asjade peale mõtlema, sama asja on teinud tegelikult ka kultuuriajakirjade toimetajad ise. Või veelgi laiemalt, nagu Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga viitab, on tegu mitte ainult Eesti, vaid üle Euroopa aktuaalse teemaga. Kohtuvad ju kõige fundamentaalsemal tasandil kaks suurt jõudu. Üheltpoolt majanduskriisiga seotud kärped ja pikemas plaanis Euroopa riikliku heaolumudeli murenemine, mis nii tingib, kuid millega ka õigustatakse struktuurseid muutusi muuhulgas ka kultuuripoliitikas. Ja teise suure jõuna rahvusidentiteedi mõiste kui kultuuripoliitika aluse nõrgenemine.
Kultuuriinimesed ise on siin omamoodi kahvli ehitanud, sest on ju nad ise keskmisest kosmopoliitsemad ja rahvusmütoloogia osas keskmisest skeptilisemad, aga kui asi läheb konkreetseks (minu palk, minu eelarve, minu taotlus, minu muuseum) kõlbab põhiseaduse esimene paragrahv tsiteerimiseks küll. Kokkuvõttes suured protsessid, ministri soov «kohendada», Sirbi skandaal, süüdistused tsensuuris, kust tuleb raha, kes juhib, kes otsustab ja kõik kokku küsimus Eesti kultuuriajakirjade tulevikust.