Kuidas oleks parim viis end maha lasta: kas sihtida suhu või oimukohta? Või hoopis südamesse? Keeruline valik, eriti siis, kui julgust päästikule vajutada napib.
Ettearvatav, aga naljakas
17. detsember 2013, 10:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millised on veel üldse su võimalused, kui naine on jalga lasknud, aga tasuta ehitatud villa aknad on liiga väikesed? Veel enam: kui sa veel hommikul olid tähtis minister, aga õhtul juba eikeegi; ja seda, et sa olid minister, ei usu isegi ukselt uksele tarbetuid gaasiseadmeid pakkuv müügiagent.
Sellisel elul pole ju mingit mõtet – vähemalt nii näib katalaani näitekirjaniku Jordi Galcerani kirjutatud ja Hendrik Toompere lavastatud loo peategelane Isidre Galí (Jan Uuspõld) arvavat.
Jan Uuspõllu mängitav minister on suure südamega poliitik, kes soovib inimeste elu riigis paremaks muuta, luua uusi töökohti, teha nii, et kõigil oleks hea olla… No aga tal ei lasta! Kas Isidre Galí on siiralt naiivne või naiivselt siiras või hoopis jultunud petis, see jäägu igaühe enda otsustada. Nalja, naeru ja lõbusat äratundmist pakub Uuspõllu minister küll.
Eesti Vabariigis viimati tagasi astunud ministriga ei ühenda Uuspõllu loodud tegelast miski muu kui lihtsalt avalikkuse survel tagasi astumine. Nii et Eesti Draamateatri lavalt Rein Langi lugu ei näe. Aga üht kavalat, kuigi üsna ettearvatavat petumängu küll.
«Leke» on kahe näitleja lavastus – Uuspõllu kõrval veab seda Merle Palmiste, mängides hea südamega (veel suurema südamega kui tagasi astunud minister!) Carmenit, kelle mees on töötu ja isa ratastoolis ehk kel kõik on nii hullusti, kui üldse saab olla. Kahe õnnetukese kohtumine käivitabki «Lekke» sündmuste virvarri.
Uuspõllu ja Palmiste rollilahendused pole küll üllatuslikud, kuid kahe näitleja omavaheline mäng on täis energiat ja seetõttu nauditav. Nad on laval veenvad tänu teineteise usaldamisele, lavalisele vabadusele, sellest tingitud enesekindlusele, mida näib teistel näitlejatel nappivat.
Marta Laane sisenemine prostituut Yolandana paneb saali küll kihama, kuid tema roll jääb igavalt kulunuks. Hetkelist sähvatust pakub Lauri Kaldoja, ent temagi Manolo ei tõuse ebaolulisest kõrvaltegelasest kõrgemaks.
Lavastuse nõudlikum ja sugugi mitte ebaõnnestunud, kuid siiski pisut kramplik on Sulev Teppardi roll ratastooli aheldatud mehena.
Kui Palmiste ja Uuspõld mängivad lustiga, siis teised näitlejad teevad laval tööd.
«Leke» ei pruugi nõudlikuma maitsega publikut rahuldada, lugu ja lavastus on liialt ettearvatavad. Samas on tegu näitemänguga, mida võib teatrist lihtsat ja kosutavat meelelahutust otsivatele kolleegidele-sõpradele soovitada küll. Sest naerda saab ja hinge ei vaevata ühiskonna allakäigu raske murega.
Seega, kui teile on meeldinud Eesti Draamateatri lavastused «Cancùn» ja «Grönholmi meetod», siis naudite ka sama autori kirjutatud «Leket». Kusjuures kõigi kolme lavastajaks on Hendrik Toomepere jr.
Jordi Galceran
«Leke»
Lavastaja Hendrik Toompere jr. Kunstnik Riina Degtjarenko
Osades Merle Palmiste, Marta Laan, Jan Uuspõld, Sulev Teppart ja Lauri Kaldoja
Eesti Draamateatri esietendus 8. detsembril suures saalis