Kirjandus, mis sündis enne kirjandust

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskaja kirjanduse antoloogia koostaja Marek Tamm arvab, et mitte meie ei vali raamatuid, vaid raamatud valivad meid.
Keskaja kirjanduse antoloogia koostaja Marek Tamm arvab, et mitte meie ei vali raamatuid, vaid raamatud valivad meid. Foto: Mihkel Maripuu

Hiljuti ilmus kirjastuselt Varrak uhke «tellis» – «Keskaja kirjanduse antoloogia I», mis koondab ühte raamatusse Euroopa ladinakeelsed tekstid 4. sajandi lõpust 14. sajandi alguseni.

Ajaloolase Marek Tamme koostatud antoloogias on tekstinäiteid pea poolesajalt kristlikult ladina autorilt. Teiste seas on esindatud Sulpicius Severus, Gregorius Suur, Alcuin, Einhard, Pierre Abélard, Bernard Clairvaux’st, Hildegard Bingenist, Bonaventura, Iacopo Varazzest. Enamik antoloogia tõlgetest ilmub esimest korda, kokku on antoloogiasse panustanud üle kahekümne tõlkija. Kõik tõlked on varustatud sissejuhatuse ja kommentaaridega.

Marek Tamme arvates võib väita küll, et Eesti ala vallutamine ja kristianiseerimine tähendas ühtlasi keskaja kirjakultuuri jõudmist siinsesse piirkonda. «Kuigi päriselt ei saa välistada, et mingil määral tunti kirja juba enne vallutust, muutus see ulatuslikumalt mitme elusfääri oluliseks osaks alates 13. sajandist,» tunnistab Marke Tamm.

Tamm leiab, et Henriku kroonika on aga igati suurepärane näide keskaja ajalookirjutusest, konkreetsemalt ristisõja kroonikatest, ja kuulub sellisena mingi kahtluseta keskaja kirjakultuuri silmapaistvate saavutuste hulka.

«Lülitasin tegelikult täiesti taotluslikult antoloogiasse ka mõned tekstid, mis viitavad Liivimaa osalusele keskaja Euroopa kultuuriruumis, nii leiab teosest näiteks 13. sajandi tsistertslase Heisterbachi Caesariuse jutustuse liivlasest Kaupost ja tema sulase teispoolsusnägemusest, niisamuti figureerib ühes 13. sajandi dominiiklase Gotlandi Petruse hagiograafilises tekstikatkes Tallinna dominiiklaste konvendist pärit vend Mauritius.»

«Keskaja kirjanduse antoloogia» koostamine on mahukas ja auväärne ülesanne. Palju õnne selle esimese köite ilmumise puhul! Mis teid koostajana selle töö juures kõige rohkem üllatas?

Ma elasin õigupoolest kaua aega teadmisega, et sedalaadi antoloogiat pole võimalik koostada. Argumenteerisin nii endale kui teistele, et Euroopa keskaeg on liiga pikk periood ja tollane kirjanduspärand kaugelt liiga mahukas, et seda vähegi sisukal moel ühtede kaante vahele pressida. Alles siis, kui olin Varrakus käima lükanud maailma kirjandusantoloogiate sarja, seisin silmitsi tõsiasjaga, et tuleb vist ikkagi teha katse koostada üks ülevaatlik tõlkevalik keskaja kirjandusest.

Tõsi, töö käigus selgus ikkagi, et ühest kaanevahest ei piisa ja käsikiri hakkas nõudma kahte köidet. Nii et teatud mõttes üllatas mind kõige enam see, et säärast raamatut on üldse võimalik koostada. Sest erinevalt antiikkirjandusest puudub keskaja kirjanduse puhul sajanditega settinud kaanon, mis valikut hõlbustaks, rääkimata sellest, et keskaja säilinud kirjapärand ületab mahult mitmekordselt säilinud antiigipärandit.

Ma arvan, et raamatu sünnis sai määravaks see, kui korraga taipasin, et koostada ei tule mitte niivõrd esinduslikkusele pretendeeriv keskaja kirjanduse antoloogia, kuivõrd keskaja kirjakultuuri lugemik, mis pakuks võimalikult mitmekülgse läbilõike tollase kirjakultuuri huvitavamatest ja olulisematest žanritest, nii luulest kui proosast, nii draamast kui eepikast, nii historiograafiast kui hagiograafiast, nii kirjakunstist kui jutluskunstist, nii biograafilistest kui autobiograafilistest tekstidest jne.

Kindlasti on «Keskaja kirjanduse antoloogia» hea ja vajalik teos kirjandust õppivatele inimestele, aga miks peaks seda uhket raamatut lugema tavaline lugeja, kes näiteks fännab Hargla raamatuid?

Ma üldiselt kaldun arvama, et mitte meie ei vali raamatuid, mida lugeda, vaid raamatud valivad meid. Ja meie igaühe ülesanne siin elus on olla võimalikult haritud ja avatud meelega, et teda valiks võimalikult head ja sisukad raamatud. Sest kellele meeldib, et tema elu kujundavad vaid keskpärased sopakad, kuivõrd teised raamatud ei pea teda tähelepanu vääriliseks?

Kuid selge on seegi, et tavalisi lugejaid (nagu ka tavalisi inimesi) pole olemas, on vaid ainulaadsed lugejad (inimesed), ja ma usun küll, et isegi Hargla Melchiori-raamatud avanevad hoopis sügavamalt, kui neid loeb inimene, kellel on taustateadmised keskaja kirjandusest ja kultuurist. Ja nende teadmiste hankimiseks sobib «Keskaja kirjanduse antoloogia» suurepäraselt. Kusjuures võin kinnitada, et see raamat on Harglagi töölaual aukohal.

«Keskaja kirjanduse antoloogia» esimene köide annab ülevaate ladinakeelsest kirjandusest. Aasta jooksul peaks ilmuma teine köide, mis keskendub rahvakeelsele kirjandusele. Minevikust on meil aga juba olemas Villem Alttoa koostatud «Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia» (1962). Mille poolest uus ettevõtmine vanast erineb?

See poole sajandi tagune antoloogia oli mulle väga oluline inspiratsiooniallikas. Teatud mõttes soovisingi koostada raamatu, mis erineks maksimaalselt oma eelkäijast, isegi kui teatav ühisosa on muidugi paratamatu. Usutavasti peamiselt ajastu ideoloogilistest nõudmistest tingituna esitab Alttoa antoloogia keskaja kirjandusest pildi kui põhiosas rahvakeelsest ja kirikuvastasest kirjandusest.

Minu soov oli näidata, et keskaja kirjapärand on tegelikult absoluutses enamikus ladinakeelne ja põhilaadilt religioosne. Kui toonase antoloogia 500 leheküljele on mahtunud vaid mõned üksikud ladinakeelsed vagandilaulud ja katke hiliskeskaja ladina jutukogumikust «Gesta Romanorum», siis mina täitsin ladinakeelse kirjandusega terve antoloogia esimese köite, kokku pea 500 lehekülge.

Teine köide tuleb küll rahvakeelne, ent selleski püüan näidata, et oleks väga lihtsameelne käsitada tollast kirjandust põhiosas kirikuvastasena, olgu või sel lihtsal põhjusel, et oluline osa kirjutajaist olid vaimulikud. Kõik see ei tähenda, et püüan tõestada risti vastupidist – religioosne pila ja paroodia on kindlasti keskaja kirjakultuuri oluline osa –, vaid mu soov on kajastada võimalikult adekvaatselt meie tänaseid teadmisi keskaja kirjapärandi üldisest iseloomust. Ja kui esimeses köites on valdavalt tegemist uustõlgetega, siis teise köitesse olen kaasanud ka tõlkeid 1962. aasta antoloogiast, sest nii mõnigi neist esindab meie luuletõlke siiani ületamata taset.

Kas need kaks köidet peaks pakkuma ammendava läbilõike keskaja kirjandusest? Või mis jääb puudu täiusliku ülevaate saamisest?

Täiuslikkust ei võimalda ennekõike inimelu ebatäiuslikkus. Kogu keskaja kirjapärandi läbitöötamiseks jääb ühest inimelust napiks, eriti arvestades, et suures osas on see siiani trükisõnas avaldamata.

Kuid nagu alguses nentisin, ongi sedalaadi antoloogia koostamine võimalik vaid siis, kui kohe eos loobutakse ammendavusele või esinduslikkusele pretendeerimisest – ei ole võimalik ühe raamatu piires anda täiuslikku ülevaadet ligemale tuhande aasta jooksul kogu Euroopa ulatuses viljeletud kirjandusest.

Küll saab aga pakkuda maitseproove võimalikult erinevatest žanritest, anda aimu kogu sellest hunnitust rikkusest, mida keskaja kirjakultuur endast kujutab, ja ehk ka esitada mingeid proportsioone selle iseloomust ja eripärast.

Kirjutate, et keskaja kultuuris oli kirjalik ja suuline tihedalt läbi põimunud, mis muudab tollase kirjapärandi tõlgendamise tänapäeval väga keeruliseks. Miks te nii arvate ja kas tõlgendamine tegelikult üleüldse on võimalik?

Jah, keskaja Euroopa kontekstis on kirjandusest rääkimine õigupoolest kaunis arulage. Esiteks ei tuntud toona mõistet «kirjandus», see termin võttis tänapäevases tähenduses kuju alles 17. sajandil.

Teiseks domineeris keskaja Euroopas selgelt suuline kultuur, kirjutada oskas toona alla ühe protsendi inimestest, varakeskajal veelgi vähem, ja lugejaidki leidus mõne protsendi piires (hiliskeskajal küll järjest enam). Keskaja kultuuriajaloo uurijatena oleme seega kaunis kummalises olukorras, kus püüame öelda midagi üldistavat ühiskonna kohta kirjalikele tunnistustele tuginedes, mille on pärandanud meile vaid tühine osa ühiskonnast.

Kuid mida suuremad on väljakutsed, seda enam virgutab see uurijate leidlikkust ja kujutlusvõimet! Nii et kuigi keskaja kirjapärandi tõlgendamisel võib iga hetk komistada veealuste karide otsa, on eriti viimasel paaril kümnendil selles vallas saavutatud palju edu ja mulle näib, et meie teadmised on praegu tunduvalt adekvaatsemad kui veel pool sajandit tagasi.

Ennekõike on mõistetud tõsiasja, et keskaja kirjandus on esitluslik, performatiivne nähtus, mille keskmes ei asu tekst, vaid tegu. Lõviosa tollaseid tekste sündis ettekandmiseks, tihti muusika saatel, mitte omaette lugemiseks. See, mida me tänapäeval nimetame keskaja luuleks, oli tegelikult enamasti laulusõnad, mille meloodiad on aga sageli kadunud.

Keskaja kirjakultuuri võib kujutleda omalaadi tillukese arhipelaagina suures suulise kultuuri ookeanis, ent kuivõrd see ookean on praeguseks haihtunud, saame selle kunagist ulatust ja iseloomu rekonstrueerida vaid väikese säilinud saarestiku põhjal.

Antoloogias võtate paarikümnel leheküljel kokku keskaja Euroopa kirjakultuuri, aga kui te püüaksite seda veelgi lühemalt iseloomustada, siis mida esile tooksite?

Toonitaksin neid samu põhijooni, millest kirjutan raamatus pikemalt. Esiteks äsja jutuks olnud keskaja kirjakultuuri esituslik ja suuline iseloom. Teiseks see, et kuigi keskaja kirjakultuur oli laadilt mitmekeelne, domineeris kogu Euroopas üks universaalne prestiižkeel – ladina keel. Pikka aega pandi ükskõik kus Euroopa otsas väärtuslikuks peetud tekstid kirja ladina keeles.

Kusjuures hiljemalt 7. sajandiks minetas ladina keel kontakti elava traditsiooniga ja muutus n-ö surnud keeleks, mida sai omandada vaid koolis õppides. Keskaja kirjakultuur kasutas seega keelt, mis ei olnud kellegi emakeel.

Ja kolmandaks oli keskaja kirjakultuur käsikirjaline kultuur – trükikunst leiutati alles keskaja lõpus ja enne ringlesid tekstid vaid käsitsi kirjutatult ja seega väga piiratult. Kui lubada üks veidi kohatu võrdlus, siis 13. sajandil valmistati kogu Euroopas saja aasta jooksul kokku umbes sama palju käsikirjalisi raamatuid kui tänapäeval ilmub Eestis trükiraamatuid mõne päeva jooksul.

Rööpselt antoloogia koostamisega sündis Tallinna Ülikooli Kirjastusel ka keskaja kirjakultuurile pühendatud raamatusari «Bibliotheca mediaevalis», mis toob lugejateni terviktõlkeid, mida antoloogias sai avaldada vaid katketena. Kas saate tutvustada, mis on sarja plaanid ja sihid?

Antoloogia, nagu nimigi ütleb, saab põhiosas koosneda vaid katkenditest, üksikutest lilleõitest. Kõnealune raamatusari sündiski suuresti soovist jagada eesti lugejatega keskaja kirjanduse terviktekste, kusjuures sellegi sarja juures ei soovi me ennast piirata üksnes n-ö klassikalise kirjandusega, vaid avaldada tõlkeid samuti teoloogilistest, ajaloolistest jt teostest.

Sarja kaks avateost olid tõlked Dante loomingust, «Jumaliku komöödia» avaköide «Põrgu» Harald Rajametsa tõlkes ja «Uus elu» Rein Raua tõlkes. Neil päevil on ilmumas aga esimese kristliku dramaturgi ja naiskirjaniku Hrotsvita (10. sajand) näidendikogumik, mis sisaldab kuut hagiograafilise sisuga draamat Mari Murdvee tõlkes. Alanud aastal peaks trükivalgust nägema veel paavst Innocentius III meeleparanduslik traktaat «Inimolu viletsusest» Marju Lepajõe tõlkes ja Dante «Purgatoorium».

Antoloogia esimese köite koostamisse on olnud kaasatud pea veerandsada tõlkijat. Kas neid on tänapäeva Eestis lihtne leida?

Püüdsin antoloogia tegemisse kaasata enam-vähem kõik, kes on suutelised keskaja ladinakeelset kirjandust eestindama, ja kuigi neid pole väga palju, siis ikkagi täitsa piisavalt. Siin tuleb ennekõike tänada Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia ja usuteaduse eriala, kus on aastaid hoolega ladina keele ja kirjanduse asjatundjaid kasvatatud.

Samas vaatan suure murega, kuidas neid inimesi, kes suudavad elus hoida meie sidet Euroopa klassikalise kultuuriga, jääb aina vähemaks – pole üldse võimatu, et millalgi saabub hetk, kus me polegi enam Eestis suutelised vanu tekste algkeeltest tõlkima. Paraku aitab Eesti teadus- ja kõrghariduspoliitika sellisele lohutule väljavaatele jõudsalt kaasa, suhtudes üleoleva hoolimatusega vanade keelte õpetamisse ja alahinnates klassikaliste tekstide editeerimise, tõlkimise ja kommenteerimise tähtsust.

Antoloogia kuulumine kirjandushariduslike tekstide hulka on väljaspool kahtlust. Mõni autor (Pierre Abélard näiteks) mõjub lugedes üllatavalt nüüdisaegselt. Kuidas elab keskaja kirjandus tänases kirjandusilmas?

Kui osata märgata, siis kohtab keskaja kirjanduse jälgi kõikjal meie ümber. Kuigi meile meeldib ennast siduda antiigipärandiga, võlgneb tänapäeva Euroopa kultuur, sh kirjandus, keskajale tegelikult mitu korda enam kui antiigile. 12. sajandil kirjutanud Pierre Abélard on hea näide: tema teoloogilised ja filosoofilised tööd rajasid vundamendi skolastilisele mõtlemisele, millel rajaneb omakorda märkimisväärne osa moodsast teaduslikust mõtlemisest.

Kuid rabavalt tänapäevased on samuti tema autobiograafilised kirjutised, mis lubavad kaasa elada 800 aasta tagustele armuafääridele ja akadeemilistele intriigidele. Ja antoloogias tõlgitud katked 12. sajandi armastuskirjadest, mida uuemal ajal omistatakse Abélardile ja Héloïse’ile, on minu meelest ühed kaunimad armastuskirjad, mis eales kirjutatud.

Mis on see, mis keskaegsest kirjandusest kõnetab tänast lugejat?

Arvata on, et nii palju kui on erinevaid lugejaid, on ka erinevaid kõnetusi. Nii et saan vastata vaid iseenda kohta. Üks, mis mind kõnetab, on ilmselt see, mida võiks parema puudusel nimetada idealismiks. Keskaja autorid on selgelt ideelised inimesed, tõde on ennast neile ilmutanud, absoluut on teada ja see annab selge sihi, kuhupoole pürgida.

Teinekord kasvab see idealism üle fanatismiks ja see enam mõistagi ei kõneta, kuid parematel hetkedel lubab keskaja kirjandus väga aredalt aduda inimelu tühisust, mis sellegi poolest ei mineta oma hinnalist väärtust (ikkagi Jumala loodu!).

Erinevalt tänapäevast ei kummita keskaja kirjamehi enesemeelitamise ja edevuse ohtlikud rajad, küll leiab nende sulest halastamatut eneseanalüüsi, lõikavat satiiri ja vaimukaid paroodiaid. Kusjuures ma ei taha kindlasti idealiseerida keskaja kirjandust, palju toona kirjutatust ei suudagi meid tänapäeval enam kõnetada, kuid arvan siiski, et vähemalt suur osa «Keskaja kirjanduse antoloogiasse» püütust väärib huviga lugemist.


Raamat

Keskaja kirjanduse antoloogia I

koostanud Marek Tamm

Tõlkijad Meelis Friedenthal, Tiina Kala, Tuuli Klaas, Kaspar Kolk, Marek Laane, Kristiina Leinemann, Marju Lepajõe, Maria-Kristiina Lotman, Mari Murdvee, Ott Ojaperv, Ants Oras, Siiri Rebane, Kaarina Rein, Riina Ruut,  Ülo Siirak, Mati Soomre, Marek Tamm, Ülo Torpats, Urmas Tõnisson, Maris Valtin,  Mariina Viia, Märt Väljataga

Toimetanud Eha Kõrge

Varrak 2013, lk 656

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles