Üks läbikombitud võimalustega plaat

Tõnu Kaljuste Foto: Toomas Huik

Plaadifirma ECM märgi all ilmunud plaadi «Adam’s Lament» ehk ­«Aadama itk» nimilugu on koorile ja keelpilliorkestrile loodud teos, mille aluseks on Athose munga püha Siluani (1866–1938) venekeelne tekst, kus ta kirjeldab Aadama valu kaotatud paradiisi pärast. «Aadama itk» valmis 2010. aasta Euroopa kultuuripealinna Istanbuli ja 2011. aasta kultuuripealinna Tallinna ühise tellimustööna, esmaettekanne toimus 2010. suvel Istanbulis. Salvestatud on plaat Tallinnas Niguliste kirikus ning esitajateks olid Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Sinfonietta Riga, Tallinna Kammerorkester, Läti Raadio koor ja Vox Clamantis.

Arvo Pärt esitati tänavustel Grammydel auhinnakandidaadiks juba kaheksandat korda. «Aadama itkuga» kandideeris ta veel ka parima nüüdismuusikateose kategoorias. Dirigent Tõnu Kaljuste on samuti varem korduvalt auhinnale nomineeritud ja tänavu nagu Pärtki, kaks korda. Parima ooperisalvestise tiitlile kandideeris Kaljuste juhatatud norralase Stale Kleibergi ooper-oratoorium «Taavet ja Patseeba», kus ta seisis Trondheimi orkestri ees. Kultuuriminister on lubanud teha valitsusele ettepaneku Grammy-võitjaid ka premeerida. Eesti Filharmoonia Kammerkoor on varem võitnud Grammy 2007. aastal samuti parima kooriesituse, Arvo Pärdi «Da Pacemiga», mis salvestati dirigent Paul Hillieriga.

Kõigepealt palju õnne! Enne Grammysid juba liikus palju jutte, kus spekuleeriti eestlaste võimaliku edu üle rohkem kui kunagi varem. Oli võit teie jaoks ootamatu või ­ootuspärane?

Tuli ootamatult, minul kõrgeid ootusi ei olnud. Aga ma selle peale ka väga ei mõelnud. Plaadistus toimus kaks aastat tagasi, mis on juba nii kauge minevik, ma mõtlen juba selle plaadistuse peale, mis algab meil veebruari keskel ka ECMi ja Manfred Eicheriga, nii et mu pea on rohkem tegutsenud selles suunas.

«Aadama itk» kanti esimest korda ette Istanbulis. Kuivõrd lähtus Arvo Pärt selles Istanbuli kultuurikontekstist või seda sinna sisse kirjutas?

Kui teos on Aadamast, siis see on kõikide religioonide kokkupuutepunkt ja sellest Aadama loost ei saa ei Istanbulis ega ka Euroopas kunagi üle ega ümber. See oli tõesti, kui öelda kultuuriliselt ja kultuuripoliitiliselt korrektselt, kesktee, pühendamaks Euroopa kultuuripealinnale mõnda teost Arvo Pärdilt. See on tõesti sisuliselt õige otsus.

Kandideerisite dirigendina Grammyle ka norralaste ooper-oratooriumi «Taaveti ja Patseebaga». Kas teie jaoks siin mingisugune erinevus ka – võita tähtis auhind kas norralaste või Pärdiga?

Erinevus on põhiliselt selles, et norralaste teost olen kontserdil esitanud ja plaadistanud, aga ei olnud selle teose sünniga nii eredalt seotud – mul oli partituur, mida püüdsin plaadistada, nagu kõige tavalisem plaadistusprotsess käib. Arvo Pärdi teose juures olin alates selle sünnist kuni plaadistuseni, lisaks kõik ettekanded, mis olid enne plaadistust, ja neid oli hästi palju. ­«Aadama itku» sai küpsetatud eri koosseisudega, eri saalides, erinevates akustikates palju, nii et need olid erinevad ülesanded – «Taavet ja Patseeba» oli terviklik teos algusest lõpuni, «Aadama itk» oli album, milles nimiteos oli vaid pool sellest, ülejäänud teosed tuli kõik sinna juurde mõelda ja sellest tervik vormida.

Ütlesite, et proovisite erinevates akustikates, kas Niguliste akustika osutus paratamatult kõige paremaks?

Pärti oleme Tallinnas ikka seal salvestanud, «Kanon Pokajanen» ja «Litany» on seal salvestatud, kuigi esimese «Te Deumi» lindistasime Soomes Lohja kirikus. Aga nii Manfred Eicher kui Arvo Pärt armastavad Nigulistet. Minu jaoks on Niguliste puhul ainsaks probleemiks väline müra, mis sinna sisse tuleb. See teeb protsessi tihtipeale väga raskeks, aga viimase plaadistamise puhul ei tundunud midagi häirivat.

Kui keeruline oli nüüd konkreetselt näiteks «Aadama itk» saada kõlama nii, et see vastaks helilooja ettekujutusele?

Helilooja ettekujutus kujuneb ju samuti erinevate ettekannetega, palju oleneb interpreedist. Räägime kasvõi mängudest erinevate kõla- ja hääletüüpidega, näiteks Läti Raadio koori hääle moodustumine ja resonants on üks ja Vox Clamantisel teine ja sellest tekib erinevus ettekande puhul. Me saime kõik need võimalused läbi kompida enne, kui plaadistuseni jõudsime.

Kas plaadi salvestamine paneb esitajatele ka mingisuguse lisapinge peale, kuna see tulemus on ikkagi kuidagi lõplik?

Mida küpsem ta meil on, seda parem muidugi. Plaadistatakse ka nii, et saadakse plaadistusel kokku ja läheb lehest – selliseid plaate on palju. Grammydega on otsustamistasandeid hästi palju. Osa otsuseid tuleb tehnilise poole pealt, kes filtreerivad juba tehniliste näitajate poolest ebakvaliteetse välja. See otsustamise mehhanism on pikaajaline ja seotud mitmesuguste inimeste otsustustega. Tegemist on puhtmatemaatilise otsustamisega, mitte inimesed ei tule kuhugi kokku asja arutama. Valik toimub kindlate reeglite järgi ja sellepärast ongi väga usaldusväärne. Nad igasuguseid kultuuripoliitilisi hoovuseid ei arvesta ja asi on puhtalt professionaalne – nii olen ma sellest aru saanud.

Kas olete Arvo Pärdiga ka jõudnud Grammy-emotsioone vahetada?

Jaa, ta sai muide alles täna päeval teada, helistas, oli väga rõõmus ja spontaanne.

Üks küsimus on mul teile veel. Parima plaadi auhinna sai prantsuse elektrooniline pop-bänd Daft Punk oma loo «Get Lucky» eest. Kas olete seda lugu kuulnud?

Ei olegi juhtunud. Aga võib-olla täna peo ajal hakkame uurima.