Lõuna-Eesti on Eestile sedasama, mis Prantsusmaale Provence. Tartu murde kohta on Tuglas täheldanud selle plastikarikkust. See on nende luuletajate «püha keel, mille abil on nii kõige õrnemaid kui ahastavamaid tundmusi tõlgitsetud». Käsu Hans, Friedrich Kuhlbars, Gustav Suits, Henrik Visnapuu, Andres Rennit – kõik kas ühe või mitme murdeluuletusega eesti kirjandusklassikas.
Minu lugejapõlvkonna koodtekstideks murdeluule vastuvõtmisel on ühelt poolt Artur Rinne kuulsaks lauldud Renniti/Saebelmanni «Mul meelen kuldne kodukotus», teiselt poolt hingematvalt kurbkaunis Suitsu «Kerkokell». Pean ütlema, et mõlema tekitatud tundmusi kogesin ka Mats Traadi ja Mari Vallisoo viimaste (Vallisool viimseks jäänudki) tartumurdeliste kogude lugemisel. Kusjuures nad esindavad selle murdeala vastakaid ääri, Vallisoo tänaseks hääbuva kasutusega Kodavere, Traat Rannus-Sangastes kõneldavat elujõulisemat murrakut.
Murdeluulet pole võimalik «tõlkida» kirjakeelde. Kirjakeelsele lugejale avanevadki nad kui pildid või muusikateosed. Muidugi võib rääkida motiividest, mis mõlemas kogus keskenduvad kodule ja sellega seotud lähedastele inimestele. Traat alustab Ugandi maastikuga. Üks «Kerkokella» tonaalsuses, aga irooniliselt puänteeritud luuletus on mahapõlenud ja hüljatud Aalte talust.
Vallisoo traagiline hukkumine liiklusõnnetuses möödunud aasta 3. augustil annab tema kogule testamentliku tähenduse. Proloogis ütleb luuletaja enda kohta, et murraku kõnelejana on ta viimne kodaverelane, epiloogis sajab viimast vihma, mis muudab Peipsi taas jääajajärgseks Litoriinamereks. Sellesse raamkompositsiooni mahutatakse kogu Vallisoo kodulugu, alates Kodavere olustikust ja külarahvast ning lõpetades kõnetamistega. Nii Traadi kui ka Vallisoo luuletusi läbib üks kiht, mille keskmes on keegi lähedane jutustaja.
Mari Vallisoo tütar Tuuli Vallisoo on luulekogu järelsõnas üles kirjutanud mõned vastukajad: Mari luuletusi lugedes kuuldavat vanaema või tuttavate külainimeste hääli. Traadi kogus saavad sõna vanalell Matu Mats ja vennanaine («Vellenaine»). Aga on mitmeid teisigi portreid. Üks vahvamaid on antiikses heksameetris (!) kirjutatud luuletus «Latatara» kellestki Ernast, kelle mees elas kui kärbes seinal ja keda Erna eluaeg teenis. Oluline on, et Erna-lugu omakorda jutustatakse kellegi lähedase poolt. Tõepoolest, Traadi ja Vallisoo luulet lugedes tunneme end istuvat külarahva keskel, kus arutatakse maailma-asju, inimeste käitumisi ja elusaatusi.
Murdeluules vahendatud (kaasaja) tegelikkuski võtab mingi veidra, muinasjutulise kuju. Murdeluule on kogukondlik luule. Vahest kehtib just murdekeelse kirjanduse kohta kõige tabavamalt see määratlus, mida filosoof Heideggeril oli öelda kogu keele kohta: keel on olemise koda. Loetagu Traati ja Vallisood ja veendutagu, kui sügav, varjundirikas ja võimalusterohke on eesti keel. Või peaks ütlema: eestikeelsus?!
Raamatud
«Ugandi igatsus. Kolmas kogu luuletusi tartu murden»
