«Life Is Very Hard» ei sündinud tühjale kohale, vaid sellele eelnesid lavastajate ja näitlejate pikad arutelusessioonid. Olevat räägitud kõigest, peamiselt argielu mikrotasandist, ja siis nendest juttudest lavastuse tekstiosa kokku pandud.
Uut tüüpi meelelahutus
18. veebruar 2014, 10:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mulle isiklikult jutud argielust väga meeldivad, aga neid peab oskama ajada – nagu ameerika koomik Larry David või Andrus Kivirähk seda teevad. Lihtsast ja esmasest võib saada nende esituses olulisim asi maailmas, ja miks ei võiks see nii ka olla. Sellisel moel rääkimine on oma lihtsuses ligitõmbav, kuid mis natuke ohtlikum, võib igaühele tunduda ka jõukohane.
«Life is Very Hardi» lavastajateks on New Yorgis baseeruva kuulsa Nature Theatre of Oklahoma (NTO) liige Robert M. Johanson ning mainekas Norra teatriakadeemias õppivad eestlanna Marit Sirgmets ja leedulanna Simona Bieksaite. Selgituseks veel niipalju, et NTOd peetakse üheks uuenduslikuma teatrikeelega trupiks maailmas ning Norra teatriakadeemia õppemeetodeid peetakse pigem eksperimentaalseteks. Marit Sirgmets on öelnud, et Stanislavskit ega isegi Brechti nad oma stuudiumis üldse ei läbi, ikka uuemad asjad nagu kasvõi seesama NTO.
«Life Is Very Hardi» võib pidada väga suhtlusvõimeliseks avangardiks – absurdne jant, määratlevad tegijad žanri. Arutan kolleegiga hiljem muljeid lavastusest. «Ma ei ole kindel, kas ma seda igaühele soovitaks,» räägib kolleeg, kelle muljed lavastusest on valdavalt positiivsed. Mina olen, vastupidi, seda meelt, et just soovitaks. Räägitakse lihtsatest asjadest ja sellele on antud veiderdav-koomiline vorm. Saab nalja, mõelda nüüdisaja märksõnade ja popkultuuri artefaktide üle ning saab näha uut teatrikeelt.
Rääkimine ongi selle lavastuse point. Keel, mida selles räägitakse, on täis ee-sid ja ää-sid, kõikvõimalikke katkestusi, prahti ja müra. See on keel reaalajas, meie aja keel. Suhtlus möödaminnes, unustuses, erilist tähelepanu mitte pöörates. Prantsuse mõtleja Jean Baudrillard on sellist asja nimetanud «kommunikatsiooniekstaasiks», üheks pehmelt ülevaks argiseks tundeks. Mainisin enne veiderdamist, ka veiderdamine on väga ekstaatiline tegevus, vabanemine normaalsuse piiridest.
See pole küll Baudrillard’i näide, aga parimaks tunnistuseks kommunikatsiooniekstaasist võiks olla emoticon nimega smiley-face, mida e-kirjades armastavad eriti kasutada turundusvallas tegutsevad inimesed – avatud, positiivne ja reeglina mittemidagiütlev. Lavastuses räägiti nii eesti kui inglise keeles, inglise keel polnud ehk sellepärast kasutusel, et üks lavastajatest just selles keeles rääkis, vaid et markeerida lingua franca’t, seda ühiskeelt, millega uus elektrooniline suhtlusmaailm kõigepealt suhestub.
Lavastuse nimi. Ühelt poolt oleks nagu tegu paroodiaga, sest see, millest räägitakse ja kuidas seda tehakse, on kõike muud kui raske. Paaril korral jõuavad näitlejad punkti, kus nad kasutavad sõna «üksindus». See sõna tundub lavastuse kontekstis kuidagi üleliigne, teisel pool, selle ümber tekib natuke kohatu vakatus.
Kommunikatsiooniekstaasis ei ole üksindust, kommunikatsiooniekstaasis valitseb totaalne blä-blä. Teisel poolt olevat näitlejatel väga raske sellist kõnekeelsust meeles pidada, sest teatriruum, kui avangardne ja tinglikkust ära kustutada püüdev see ka parasjagu pole, on ikkagi kunstiruum ja sel on omad reeglid.
Näitlejatest võttis kõige rohkem tähelepanu endale Krahli vanameister Erki Laur, kelle põhirelvaks oli pilk. See pilk oli ootav-maaniline, mis ootas aplalt võimalust sekkuda, ja ka sekkus. Suhtlusse sekkumine on kommunikatsiooniekstaasi üks olulisimaid iseloomujooni. Mis sa ikka suhtled, kui ei taha sekkuda, ja kes ei sekku, sel on ilmselt telefon kadunud või Skype’i on viirus sisse löönud.
Kuid kõik trupis olid altid sekkuma, nad olid välja mõelnud korralikud jutud ja andnud neile korralikud esitused. Neil oli jõudu. See, et esitus valdavalt ühele veiderdavale koodile üles oli ehitatud, muutus kohati ennast kordavaks, kuid kuna seda sumbumist oli liigendatud muusikaliste vahepaladega, püsis tempo lõpuni.
«Life is Very Hard»
Lavastajad Robert M. Johanson (USA), Simona Bieksaite ( Leedu), Marit Sirgmets
Teksti kontseptsioon: Robert M. Johanson
Näitlejad Tiina Tauraite, Erki Laur, Ragne Veensalu, Liis Lindmaa, Kait Kall jt.
Esietendus 15. veebruaril Von Krahlis