/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Kaasaegse kunsti kõnetusvõime Eestis on olnud viimasel paaril aastal paljudel hambus. Ja isegi kui arvamused nüüdiskunsti väärtusest ulatuvad seinast seina, valitseb üksmeel selles, et ühendusteed laiema publikuga on omajagu rohtu kasvanud. Pole aga võimatu, et läinud kuudel oleme olnud tunnistajaks olulisele muutusele: kaasaegne kunst on uuesti vallutanud telemeedia, kus seda pole olnud näha pea terve kümnend.
«Meie aja kunst»
12-osaline saatesari ETV2s
ETV lasi septembrist detsembrini eetrisse «NO99 kunstikooli» 15 saadet, kus lavakunstikooli 26. lennu tudengid pidasid hingestatud lühiloenguid kaasaegse kunsti aineil. Seejärel võttis aga teatepulga üle ETV2, kus detsembri algusest alates on iga kolmapäeva õhtul linastunud saade «Meie aja kunst» (autor Maria Arusoo, režissöör Erle Veber). Ja unustada ei saa sedagi, et jaanuarist saati figureerib ETV kavas kord kuus OPi kunstisaade.
Kokku 12-osalise «Meie aja kunsti» viimast osa näidatakse homme õhtul, mis lubab asuda tegema esialgseid kokkuvõtteid. Ütlen pikemata, et kui sellist saatesarja poleks, tuleks ta kohe välja mõelda. Sest kui jätta kõrvale paar Köler Prize’i nominente tutvustavat dokfilmi, polegi laiemal avalikkusel olnud võimalik uue põlve kunstiloomest teleekraanil osa saada.
«Meie aja kunst» on teinud õige otsuse keskenduda tulemuse asemel protsessile. Kui meenutada saatesarja eelkäijat, 1990. aastate alguses ETVs jooksnud «Eesti nüüdiskunsti», siis selle peamine taotlus oli tõlkida telekeelde konkreetseid taieseid, kujutades endast ise kontseptuaalset kunstiteost. «Meie aja kunst» rihib aga pigem kunstniku isiksuse avamist, viib meid tema ateljeesse, assisteerib näituse ülespanemist või mahavõtmist; lühidalt, jõlgub kunstnikul sabas ja katsub kaamerasse püüda tema eluhetki ja -vaateid.
Kõik saated pole mõistagi välja kukkunud võrdselt veenvalt; pean õnnestunumaks neid, kus kunstnik on meelitatud ennast avama loomeprotsessi käigus, kus tekib miski kummaline kooskõla sõnade ja tegude vahel, kus korraga saame tunnistada nii taiese sündi kui ka osa selle analüüsist (nt Merike Estna, Edith Karlson, Tõnis Saadoja).
Võtteplatsina on sagedasem, ent pakub väiksemaid võimalusi näitusesaal, mis usutavasti on olnud aga peategelaste endi eelistus (mitte igaüks ei taha oma ateljeesse võõraid vuajeriste). Ja kuigi eksponaatide lahti- või kokkupakkimine annab loometööle vajaliku lisamõõtme (ebaglamuurne füüsiline töö on kunstniku eneseteostuse lahutamatu osa), ei soosi see tingimata osasaamist looja omailmast.
Huvitav on täheldada sedagi, et tihti on kutselistest kunstikriitikutest huvitavam olnud kuulata teiste valdkondade inimesi (nt Aare Pilv ja Valdur Mikita); kui kriitiku pilku kipuvad tömbistama aastatega kujunenud rajasõltuvus ja kalduvus taandada kõik varasemale, siis välispidine vaade suudab tihti esile tuua ootamatut ja hoomata uutmoodi tervikut.
Kiita võib saate autorit, kes on osavalt välja kujundanud justkui asjatundmatu, ent abivalmis kiibitseja rolli, peibutades kunstnikke usalduslikule eneseavamisele.
Tundub, et selle saatega on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus saavutanud laiemale publikule mõeldes palju enam kui varasemate raamatuformaadis katsetega tutvustada eesti nüüdiskunsti («Eesti kunstnikud», 3 kd, 1998, 2000, 2007). Väga loodan, et ETV suudab selle saatega jätkata uuelgi hooajal.