Postimees taasavaldab 12. juunil 2010 Arteris ilmunud loo Jaak Joalast, kes oli siis peagi saamas 60-aastaseks. Täna saabus kurb teade, et Joala on meie seast lahkunud.
Jaak Joala 60: võib ehk mõelda, et just kuulsuses peitubki õnn...
26. september 2014, 13:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juunis 60. sünnipäeva tähistav menulaulja Jaak Joala on tõmbunud avalikkuse eest metsade rüppe ja on kättesaadav vaid sõpradele.
See oleks usalduse ärakasutamine, tõrjub Joala õpilane Koit Toome, keeldudes oma lauluõpetaja kohta mingisugust teavet jagamast. Inimesi, kellega endine menulaulja lähedalt suhtleb, on päris vähe ja nad on hoolega valitud. Osa neist on endised õpilased, keda ta nagu oma lapsi alati külla ootab ja kelle numbrile ta telefonis alati vastab, osa pole aga muusikaga seotudki.
Joala soov elada tagasitõmbunult on sügav ja väga isiklik. Mis aga ei tähenda, et publikut tema saatus ei huvitaks.
Ürgselt musikaalne
Esimene bänd, mille koosseisus Jaak Joala kuuekümnendate lõpul tuntuks sai, oli Kristallid. «Õppisime Joalaga küll koos muusikakoolis, aga ansamblisse kutsus teda saksofonistist kursusekaaslane Mati Tibar,» lükkab ansambliliige Olav Ehala ümber kuuldused, et just tema sillutas Joala tee suurele lavale.
Kristalli liikmeid hämmastas noore Joala elurõõm, musikaalsus ja mitmekülgsus. Uute lugudega täienes bändi repertuaar peamiselt tänu raadios kõlanud lugudele ja nende mahakirjutamine oli Ehala ülesanne. «Aga kui juhtus mõni koht, millest mina aru ei saanud, oli Joala see, kes ette vilistas,» räägib helilooja, kes ei kinnita jutte laulja absoluutsest kuulmisest.
«Lihtsalt tema taju oli väga hea.» Mitmekülgsus väljendus aga selles, et flöödimängimisele lisaks hakkas Joala sujuvalt laulma ning võttis samasuguse kergusega üle basskitarri sõrmitsemise. Ehala ütleb, et sellises bändis nagu Kristallid võis ta teha ükskõik mida – ta olnud ikkagi kõigist andekam ja parem.
«Laulis ingliskeelseid laule ja sõitis mööda Eestit, nii et vähe polnud,» räägib Reet Linna, kes Joalale korduvalt taustalauljaks oli ja isegi ühe duetiga maha sai. Kui Reet ja Ivo Linna veel koos elasid, olnud Joala nende peresõber.
«Soe ja sümpaatne inimene, kui oskad temaga õige laine peale sattuda. Noh, näiteks kas või sellega, et kui seoses televisioonisaadetega Soome vahet sõitsime, siis otsisime koos tumedat šokolaadi, mis talle väga maitseb.»
«Ta oli võimeline tulema stuudiosse, võtma noodid, lihtsalt maha laulma ja lauldu kohe unustama,» tähendab Eesti Televisiooni kauaaegne muusikasaadete režissöör Leo Karpin. «Istusime kord raadiomaja kohvikus ja kuulsime raadiost, et tema laulab. Ja ma nägin tema näost, et ta ei mäleta, mis lugu see on. Ta on superartist. Tegi kõike, mida talle öeldi.»
Lauljanna Heidy Tamme, kes koos Joalaga mitmeid kauneid duette linti laulnud, ütleb tema kohta vaid häid sõnu. Loomult olnud lavapartner tagasihoidlik, lüüriline ja hingeline inimene. «Haruldased omadused laulja kohta, sest meie professiooni arvestades ei saa me olla alati head ja pehmed inimesed,» mainib Tamme.
«Ikka selline kinnisepoolne, ega ta enda ligi lasknud, kuid oli tasakaalukas,» hindab Karpin. «Olen teda ainult üks kord väga närvilisena näinud. See oli Ljubljanas 1993. aastal, kui Eesti esimest korda Janika Sillamaaga Eurovisioonile pürgis.
Nägime hotelli fuajees vihast ja närvilist Jaaku, sest selgus, et osa fonogrammist võib olla salvestatud, ja endised Jugoslaavia riigid nii ka tegid. Siis mõistsime, et need riigid hakkavad üksteisele punkte jagama.
Uskusime ju sinisilmselt, et sel võistlusel loeb muusika.»
Karpinile meenub veel üks kord, mil muidu tasakaalukas Joala endast välja läks, pillimeestega kärkis ja Karpini juuresolekul oma mänedžeri vallandas. Kuid see oli toona seotud lugude lindistamisega. «Sest muusikaline tulemus oli kõige tähtsam,» lisab režissöör.
Ja siis meenutab Karpin juhtumit, kui Joala samuti tavalisest erinevalt käitus. Mängufilmi «Teisikud» võtetel hotellis Sport teatas laulja äkitselt, et mõneks ajaks tema nüüd lahkub. «See oli täielik šokk, nii minul kui kogu võttegrupil jäi suu ammuli,» tunnistab Karpin.
Tunni-paari pärast oli mees tagasi, kuid mitte üksi. «Ta tuli koos ühe neiuga, Kaljuste koori lauljaga, kelle nimi oli Maire. Tema tulevane abikaasa,» naerab Karpin. Ning lisab, et ka esimese abikaasa Dorisega tutvus Joala Karpini lavastatud filmi – see kandis nime «Duett-duell» – võtetel.
«Andsin alluvatele ülesande leida ilusaid pikkade juustega tütarlapsi. Nad läksid linna otsima ja leidsidki. Üks neist oli Doris. Teda võib ka filmis näha.»
Joala poega Janarit on Karpin näinud väga ammu – siis, kui poiss oli seitsmeaastane.
Kuulsuse tipul
«Ma ei ütleks, et talle kuulsus pähe lõi,» harutab Reet Linna lahti aega, mil ühel kuuendikul planeedist polnud inimest, kes Joalat ei teadnud. «Aga teatud mõttes tal vahepeal ikkagi oli niisugune arvamus, et ta on maailmanaba.»
Olav Ehala sõnul oli Joalal Moskvas supertähena suur mõjuvõim. Näiteks polnud talle mingi probleem majutada terve filharmoonia kammerkoor ainult välismaalastele mõeldud hotellis Kosmos.
«Kuna mu abikaasa oli kammerkooriga hotellis, kutsus Joala mind kah sinna. Et ka mina võin seal olla,» meenutab Ehala. «Jõuan kohale, vaatan – peatumise keelumärgi all on Joala Žiguli. Läksin talle uksele vastu ja ütlesin, et kuule, su auto seisab ju märgi all, miilits on siinsamas! Ja Jaak ütles: «Miilits valvab, sest uks ei lukustu.»»
Lauljanna Anne Veski on siiani Joalale tänulik, et too tutvustas teda vene helilooja Viktor Reznikoviga, kes paistis kaheksakümnendatel silma uudse suhtumisega popmuusikasse. «Tal polnud kahju häid heliloojaid teiste eesti artistidega jagada.
Eriti sel ajal, kui mul neid võtta ei olnud,» räägib Veski. Ja meenutab Soome-Eesti ühiskontserti «Sävelsilta», kui Joala istus klaveri taha ja hakkas laulma: «Mu kodu ei piira need metsikud mäed...», ja naised, kaasa arvatud Veski, valasid saalis pisaraid.
Kangastuvad ka ühised osalemised Nõukogude vennasvabariikide kultuuripäevadel. «Näiteks Kasahstanis käisime koos. Tema oli siis väga suur staar, meie Tõnis Mäega lihtsalt suured staarid kõrval,» muheleb Veski.
«Kõik Joala soovid täideti. Tean, et ta natuke kapriisitses ja siis kõik jooksid ümber tema, et neid kapriise välja kannatada, aga see pole minu asi rääkida, milles probleem oli... Seda ta vahel tegi küll. Ja oli ikkagi väga armastatud ja oodatud igale poole. Täht estraaditaevas on ta siiani raudne!»
Solvunud eestlaste peale?
Olav Ehala, kes kõneles viimati Joalaga telefonitsi paar aastat tagasi, kahetseb, et mees lauljakarjääri ja õpetamist ei jätkanud, vaid otsustas laande varjuda. «Aga nii ta otsustas ja seda tuleb austada,» kostab Ehala.
Ta meenutab, et viimase telefonikõne sisuks oli tõik, et Joala ei soovi oma lauludega plaatide üllitamist. «Selgus, et mitte ta ei taha, vaid tal pole ükskõik, kes neid välja annab,» teab Ehala. «Ka minu mõned vanad asjad on tema sisse lauldud, ja ta ütles mulle otse – kui plaadi annad välja sina, siis palun. Aga ta ei taha, et mingid firmad tema lauludega rikastuksid. Kui ütlesin, et anna siis ise neid välja, vastas ta, et võib-olla kunagi annangi.»
Ehalale meenub, et vähemalt ühe erandi on Joala teinud. Kustas Kikerpuu laulude kogumikul kõlab ka Joala hääl. Nimelt lubanud firma, kes plaadi välja andis, lahkunud helilooja peret toetada.
«Mulle helistas kuu aega tagasi üks Soome mänedžer ja küsis Joala kohta, aga ma ei osanud midagi öelda,» lausub Leo Karpin, kelle arvates võib üheks laulja tagasitõmbumise põhjuseks pidada solvumist Eesti riigi või rahva peale.
«Sest see, et teda Kremli Ööbikuks sõimati – no jumala eest! Turg on ju turg. Kui kõrval on sada korda suurem riik, kus saab rohkem publikut võita, pluss raha, siis on ju tema valik täiesti tipp-topp. Kusjuures Jaak pole mitte kunagi – nagu Jossif Kobzon või teised – mingeid patriootlikke laule laulnud. Tema alaks on armastuslüürika.»
«See Kremli Ööbikuks haukumine oli eestlastest ikka väga inetu,» leiab ka Heidy Tamme. «Vastupidi, me oleks pidanud uhked olema, kui Joalal oli au meid esindada! Jaagul on aga iseloom, et kui teda on solvatud, siis tema vastu räuskama ei hakka, vaid tõmbub eemale.»
Reet Linna teada on Joala mõne aasta tagusest infarktist täiesti tervenenud ning elab nüüd vaikselt ja omaette. «Ma arvan, et ta on nii palju inimestega suhelnud, et tal on siiber sellest, mis ümberringi toimub. Nii palju on haugutud ja aasitud ja õiendatud! Aga ta ei peaks nii jäigalt oma lugusid plaadistamise eest hoidma, andku oma laulud vabaks!»
«Ega tema plaadid ilmumata jää,» on Anne Veski veendunud.
Viimasel ajal on Joala rohkesti suhelnud Tallinna lauluväljaku direktori Riho Rõõmusega, kes iseloomustab praegust Jaaku kui vägagi omapärase maailmavaatega inimest.
«Tema mõttemaailm on suur ja intelligentne,» selgitab Rõõmus. «Loeb meeletult palju, ja ka internet on pidevas töös. Hoiab end jooksvalt kursis nii maailma, endise Nõukogude poole kui ka eesti nüüdisaegse muusikaga, kuigi ta seda avalikult välja öelda ei taha.»
Lektüür, mida Joala tundma õpib, on aga Rõõmuse sõnul seotud planeedi Maa tegelikkusega. Olgu siis teemaks keskkonnaprobleemid või universumi tasakaal.
«Kuni selleni, kas maailm võiks ükskord ära lõppeda. Oleme temaga pikalt erinevatest maailmalõputeooriatest rääkinud.
Aga ka looduslähedasest elust,» märgib Rõõmus. «Joala usub, et inimene peaks suutma elada looduses nii, et sööb ja tarbib vaid seda, mis saada kümne või saja kilomeetri raadiuses. Ja ta on väga hästi kursis maailmas ringlevate vandenõuteooriatega, mis puudutavad riikidevahelisi suhteid, poliitilisi probleeme või kõikvõimalikke maailma alguse, Suure Paugu või suure pauguga lõpetamise teooriaid. Teda huvitab kõikvõimalik esoteerika, erinevad dimensioonid.»
Rõõmus ei oska öelda, võib see huvi olla päritud isalt, meie hulgast lahkunud tervendajalt Avo Joalalt, või tingitud endisest elust, mil tuli anda seitse kontserti päevas. «Ta mõistab, et isegi suur megakontsert staadionil on väga väike asi globaalsete probleemide kõrval.»
Inimesena on aga Joala erakordselt soe ja siiras, kinnitab Rõõmus. Ning lisab, et sõi sõbra juures esimest korda elus täiesti toorest ja soolamata lõhet, lisandiks miskit sushikastme sarnast.
Üks aga, millest Joala pole loobunud, on suitsetamine. «Tõmbab nagu korsten,» tõdeb Rõõmus.
Repliik
Heidy Tamme ei mõista, miks mõned lauljad sel nädalal Joala sünnipäevakontserdil tema lauludega esinesid.
«Absurdne idee,» leiab ta. «Minna tema repertuaari ekspluateerima ja müüma, et me nüüd laulame sinu laule ja ühtlasi õnnitleme sind... Ega igaüks suuda seda esitada nii, nagu rahvas seda kuulda tahaks. Ohtlik asi, see on publiku narrimine. Publikul on ju muusikaline mälu! Rahvas tahab kuulata teda ennast. Ja kui teda mingil põhjusel ei tule, siis laske tema laule raadiost!»