/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Filmilevi on Eestis tõusnud tasemele, millest mõnda aega tagasi poleks osanud unistadagi. Seda enam paneb imestama, et siiani pole meie kinoekraanidele jõudnud mulluse filmiaasta üks kõige võimsamaid linateoseid, Tuneesia päritolu prantsuse režissööri Abdellatif Kechiche’i «Adèle’i elu – 1. ja 2. peatükk».
«La vie d’Adèle – Chapitre 1 et 2»
Režissöör Abdellatif Kechiche, 2013.
Minule pakkus «Adèle’i elu» elamuse, millega suudavad võistelda vähesed filmid. Kui elamuse tuum lühidalt kokku võtta, siis ei mõju «Adèle’i elu» filmina, vaid elu endana: need kolm tundi (179 minutit) ei vaata sa filmi, vaid neeldud teiste ellu. Ja kui film ootamatult lõpeb (ja ma tean vähe filme, mis nii suurepäraselt lõppevad), siis valdab tunne, nagu oleks elu ise lakanud, ja nõuab hetk mõtlemisaega, et omaenda elu kinotoolist jälle üles leida.
Filmi elulisus on seda hämmastavam, et see on saavutatud suure ranguse ja täpsusega. Kuigi kõik tegelased räägivad otsekui stiihilist argikeelt ja tegutsevad spontaanselt, on iga viimnegi silp ja žest režissööril hoolega läbi mõeldud. Kechiche on kurikuulus oma maniakaalse nõudlikkuse poolest; ta võib mõnda stseeni filmida mitu päeva, näitlejate kurnatuse piirini, et saada kätte see orgaanilisus, mida ta jahib.
«Adèle’i elu» on suurepärane näide sellest, kuidas ülim loomulikkus saavutatakse kunstis äärmise ebaloomulikkuse hinnaga, kuidas ainult kõige rangemad reeglid suudavad luua kõige suuremat vabadust. (On omaette teema, kas kunsti nimel võib minna nii kaugele, nagu Kechiche’il kombeks, näitlejate filmijärgsed etteheited sunnivad selle üle järele mõtlema.)
Kuid millest siis film räägib? Lühidalt on see ühe tüdruku suureks kasvamise lugu: Adèle on 15-aastane gümnasist, kes juhusliku kohtumise tagajärjel avastab oma uue seksuaalse ja sotsiaalse identiteedi, armub jäägitult endast mõned aastad vanemasse kunstiüliõpilasse, siniste juustega Emmasse. Filmi esimene peatükk on nende kirgliku suhte lugu, teine peatükk seevastu pajatab selle suhte hääbumisest erimeelsustesse, mida osaliselt korvab Adèle’i eneseleidmine õpetajana. Kui filmi aluseks olev Julie Maroh’ koomiks «Sinine on soe värv» (2010) lõpeb traagiliselt, siis «Adèle’i elu» jätab võimalused avatuks.
«Adèle’i elu» filmikeel on füüsiliselt intiimne, domineerivad lähiplaanid, tegelaste kehaline kohalolu on justkui vahetult aistitav. See film räägib peamiselt keha-, mitte tavakeeles. Samas etendab kirjandus olulist rolli, mitmed kesksed stseenid on lavastatud selges viiteseoses kirjandusklassikaga (Sophokles, Sade, Marivaux jt).
Filmikeele kehakesksust kannavad kõige jõulisemalt pikad voodistseenid, mis on tõenäoliselt kunstfilmide ajaloos ühed julgeimad. Kuigi need teenivad peategelase seksuaalse eneseotsingute teemat, on need teostatud pigem vaatajate perspektiivist. Neid juhib vuajeristlik loogika, peen koreograafia, mille eesmärk on muuta alasti kehad otsekui elusateks kunstiteosteks, Manet’ maalideks või Rodini skulptuurideks.
Lõpetuseks ei saa muidugi üle ega ümber kahe peaosatäitja sooritusest; kuigi võib imetleda filmi briljantset kaameratööd ja oivalist montaaži, mängivad «Adèle’i elu» meistriteoseks Adèle Exarchopoulos ja Léa Seydoux. Pärast Sandrine Bonnaire’i rolli Maurice Pialat’ filmis «À nos amours» (1983) ei ole prantsuse film näinud midagi nii nooruslikult veenvat kui 19-aastase Exarchopoulose mäng.