Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marek Tamm: altari sisse minek

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marek Tamm | FOTO: Scanpix

Rahvusvahelise väärtusega kunstiteoseid on Eestis vähe, saatuse tahtel on kaks neist hoiul Nigulistes – Bernt Notke «Surmatants» ja Hermen Rode Niguliste kiriku peaaltari retaabel.

Kuigi Notke «Surmatants» on avalikkuses enam tuntud, ei jää Lübecki meistri Rode töökojas 1478–1481 valminud kappaltar oma pisut nooremale vennale millegi poolest alla. See oli omas ajas üks suuremaid ja uhkemaid kappaltareid Euroopas, millesarnaseid on tänapäeval säilinud vähe. Selle unikaalsust suurendab tõsiasi, et sajandite jooksul on retaablit püütud vaid väga vähe värskendada või täiendada (millalgi uusajal on lisatud vaid mõnele meeskujule uhkemad vuntsid ja naiskujule kõrgemad kulmukaared).

1970. aastate keskel alustati retaabli restaureerimist Moskva Üleliidulises Restaureerimisinstituudis Nikolai Bergmani juhtimisel, ent tööga ei jõutud enne valmis, kui poliitiline pööre sellele 1991. aastal lõpu tegi. Pärast pikemat pausi sai mullu Hilkka Hiiopi suunamisel alguse Niguliste altariretaabli ulatuslik konserveerimisprojekt, mis ühest küljest viib lõpuni toonased restaureerimistööd, ent millega teisest küljest kaasnevad mahukad uuringud, teadusüritused ja erialase täiendusõppe programmid.

Tänapäevasele restaureerimislaadile kohaselt saab konservaatorite tööd jälgida muuseumis kohapeal. Niguliste kooriruumis, otse altari taga, on püsti pandud töötuba, kus saab assisteerida nii retaabli üksikute osiste konserveerimist kui ka pidevalt täienevat näitust. Jooksvalt valmistatakse uuringutest ja üritustest videoid, mis laaditakse Niguliste muuseumi kodulehele.

Ettevõtmise muudab põnevaks moodsa infotehnoloogia kasutamine, mis lubab näiteks infrapunavalgusega tungida maalikihistuste alla, analüüsida röntgenfluorestsentsi abil värvide pigmenti või vaadata pildindustehnoloogia toel retaablit erineva valgusnurga alt.

Sümpaatne on seegi, et siiani on kogu vajalik tehnika leitud Eestist ja oma abi kappaltari uuringuteks on pakkunud väga mitmed ameti- ja teadusasutused. Vähem kui aastaga on kogunenud tehniline kompetents, mis lubab oma oskusi pakkuda väljapoolegi, nii on juba sõlmitud kokkulepe teise Rode altariretaabli, Lübecki St. Annen-Museumis säilitatava Püha Luuka altari uuringuteks, mis loob eeldused kogutud andmete võrdlevaks analüüsiks.

Senine uurimistöö Nigulistes on lubanud ilmsiks tulla nii mõnelgi uuel detailil või teabekillul. Nii tõi infrapunavalgus nähtavale retaabli maalingute alusjoonised, mis reetsid mitmeid lõppversioonist väljajäänud figuure, nagu näiteks hiirt hambus hoidva kassi, tuhvlid ja ööpoti keiser Konstantinuse voodiserva all või mastidega laeva Lübecki reidil.

Rode kappaltari võlu näibki peituvat selle detailides: kuigi see mõjub esmalt oma imposantse vormiga, näitab alles lähivaatlus, kui mõtestatult ja hoolikalt on kogu töö teostatud. Altari sisemusse peidetud kümneid pühakute ja piiblitegelaste skulptuure (32 suurt figuuri ja 36 väiksemat vahefiguuri, millest säilinud on 29) silmitsedes võib vaid imetleda sajanditetagust peentööd. Soovitan kõigil kasutada juhust ja minna ise Niguliste altariretaabli taassündi tunnistama.

«Rode altar lähivaates»

Niguliste kirik, 2013–2015

Tagasi üles