Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Koridoride kõrbemuusika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Araabia öö - elu globaliseerunud elanikkonnaga kortermajas. | FOTO: Mats Õun

Roland Schimmelpfennigi «Araabia öö“ tekst lummab: olmeliselt algav õhtu globaliseerunud elanikega korrusmajas muutub aina müstilisemaks, poeetilisemaks. Viie tegelase sisekõned, ihad ja igatsused, muinasjutulised mälupildid ja kujutluste hülgamised ristuvad, rabelevad, rüselevad. Kuni saabub õiglane lõpp.

Lavastaja Tamur Tohver on «Araabi öö» seadnud Polygoni amfiteatri saali, kus tekib täiuslik korrusmaja illusioon: ehtsad trepid saalikülgedel, lehvivate kardinatega aknad ülal lava kohal, tinglik kõle liftikarkass (kujundus Illimar Vihmar, Keili Retter) võimaldavad misanstseenides ootamatusi ja rikkiläinud kordumisi. Koridorides kõlava laulu jäljed manab kohale Mart Soo sugestiivne muusika, helide katkematu unevägi, eksootiline koloriit. Näitlejate häälte partituuris kuuleb viie hingelaulu dissonantse ja kooskõlasid, mõnel hetkel tekkis häälte valjuses staatilisuse oht, siis ootasin kergemini kuuldavaid sosinaid.

Tamur Tohveril ja tema Polygon Teatril on tugev isikupärane käekiri, lavailmadega seostub pigem depressiivne hingus, ebamugavad hingekidad, pidev ohustatus, millesse huumor lõikub nagu vahe külmrelv. Üks läbivaid teemasid on võõrandumine, väärdunud ja väändunud suhted, mille lahkamiseks valib Tohver kvaliteetseid lavatekste. Ka «Araabia öös» kohtab änginärve-värve, aga näidendi ebaloogikast lähtudes muutub lootusrikkus üha tugevamaks, selgemaks, helgemaks. Loo raam- ja tuumtegelaseks on Meelis Rämmeldi Lomeier, tumesinises kitlis majahoidja. Mitte ükski eesti näitleja ei oska töökitlit nii orgaaniliselt, veendunult kanda kui Rämmeld. Samuti suudab ta oma kargel ja napil moel paotada hinge, mis selle kitliga nagu maskiga kaetud. Päris peategelane on printsess Franziska, uinuv kaunitar, kelle paljad jalad magades musikaalselt sibavad, nii et ta ühtaegu põgeneb ja tantsib, kelle kuutõbisus või kõrbeneedus hullutab, magnetina ligi tõmbab. Kristiina-Hortensia Port mängib Franziskat kütkestavalt, kogu irreaalsuses täiesti loomulikult. Lomeieri ja Franziska ettemääratud uneretk teineteiseni saab lavastuse teljeks, koos loovad nad legendi ja ajaliku elu sundimatu ühtsuse.

Kolm ülejäänud tegelast on Karin Raski Fatima, Franziska araabia päritolu kaasüüriline, kes mõjub oma elulises enesekindluses põhiüürnikuna; Roland Laose Kalil, Fatima öökallim, ja Mart Aasa Karpati naabermajast, mõlemad kahtlased, salapaheliste silmadega mehed. Kõik kolm stardivad teravalt ja klaarilt, igaühel sihikindlad tahtmised. Peagi hakkavad neid kolme justkui juhuslikult, aga järjekindlalt ja pöördumatult tabama äpardused. Õiged uksed sulguvad, valed aknad avanevad. Kas sattumine võõra muinasloo sisse on juhus, saatus, ärateenitud karistus? Peab olema lavastuslikult sihilik, kuidas noid kolme imab endasse korrusmajade kõrbeliiv, nad pihustuvad, pudenevad tükkideks. Ainus, kelle puhul lavastus- ja mängujoonis teksti vahvale sürrealismile alla jäi, oli Karpati – tema pöörane metamorfoos tundus laval armutult kaine, ärritavalt ratsionaalne, oleks igatsenud jaburamat, hullnaljakat lahendust.

«Araabia ööd» tuleks vaadata korda viis, et igaühe eksirännakut üksisilmi jälgida. Aga ei seegi aitaks, vaata või tuhat üks korda, ikka kisub kaasa armastus, mis tugevam kui... Finaalis saab äraneetud kolmiku langemine ja needusest vabastatud armastatute hingeline lendutõus kergeks, mänglevaks. Meelis Rämmeldi tegelased naeratavad haruharva, Lomeieri naeratusest Franziska läheduses pääseb kahe üksilduse kõrbeliivas voolama puhas allikas.

Koduteel meenus mulle, et tükk aega käib meie korrusmaja trepikojas lifti remont. Korraga teadsin täpselt, mida mul tuleb teha: siseneda oma korterisse, võtta baarikapist poolik konjakipudel ja kukutada aknast alla; siis väljuda ja lukustada uks, unustades võtmed sissepoole; vantsida aegamisi mööda treppe üha kõrgemale, kuni vantsimisest saab tantsimine; samal ajal otsida mälukõrbest üles majahoidja nimi ning naeratus.


Roland Schimmelpfennig

«Araabia öö»

Lavastaja Tamur Tohver

Esietendus 24. aprillil Polygon Teatris

Tagasi üles