USA kantripealinnast Nashville’ist pärit R. Stevie Moore’i peetakse koduslindistamise üheks pioneeriks, kel olevat 1966. aastast kestnud tegevuse vältel lindis tuhandeid lugusid. Kontserdi korraldaja rääkis, et R. Stevie oli lennujaamast kontserdipaika sõites hakanud ühel hetkel jorutama: Vaiko Eeeplikk, Vaiko Eeeplikk. Nad on Eplikuga vanad kirjasõbrad ja teineteisele oma loomingut saatnud. Kontserdilgi pühendas ta Eplikule loo.
Kontsert koosnes, julgen väita, kolmest osast. Esimeses osas näitas Moore, et on tõepoolest geenius, või vähemalt suudab jätta sellise mulje. Meeleolud ja tempod vaheldusid: robertwyattlik (Moore oma habemega meenutab natuke seda ratastooli aheldatud geeniust) hale-murtud õrnpoeetilisus vahetas kohti zappalike veider-rock’n’roll’i asjadega ja energilise garaaž-power’iga.
Meloodiate ja helistike sünd ning kiire vaheldumine näis olevat midagi, mis tuleb tal välja imelihtsalt, jumaliku ande ülevoolavast allikast. Taustabänd Tropical Ooze tegi oma tööd korralikult ja võimaluse avanedes näitasid muusikud ka oma individuaalseid võimeid.
See osa kestis umbes pool tundi, mille järel bänd lahkus lavalt. Võis jääda hirmutav mulje, et ehk ongi nüüd kõik, sest Moore on ju ikkagi ekstsentrik. Plaksutati mis plaksutati, Moore tuli tagasi. Sedakorda üksi. Ning hakkas veiderdama. Mängis seda pilli, mängis teist. Improviseeris. Luges sinna peale spoken word’i.
Kui esimene osa oli kõige paremas mõttes kaasahaarav ja vaheldusrikas meelelahutuskunst, siis nüüd jäi mulje, nagu ta testiks publiku valuläve. Ajame asjad nii korrast ära kui võimalik ja vaatame, mis saab. Sellestki võis vajaduse korral oma vabadel assotsiatsioonidel ja terapeutilise läheme-nüüd-kõik-koos-korraks-hulluks põhineva mõtte ilu välja lugeda. Aga tõepoolest, ainult vajadusel. Vajadusel võis ka ära minna.
Vigurdamised said aga vigurdatud. Bänd ronis kontserdi kolmandaks osaks lavale tagasi ning taastas oma algse suhtlusvõimekuse. Oluliseks osaks selle live’i puhul olid bändi selja taga suurel kinolinal jooksvad visuaalid. Need koosnesid R. Stevie Moore’i lugude vanadest videotest, koduvideosalvestustest, MTV naeruvääristamisest ja kirjadest, mida üks või teine avant-rock’i suurnimi (The Residents, Chris Cutler) Moore’ile saatnud on ja tema talenti kiitnud.
Ameerika on teadupärast moodsa nartsissismi ja ego-kultuse sünnikodu. Ego peab olema suurem kui Ritzi hotell. Ameerika popkultuurset alateadvust või kloaaki mingis mõttes Moore oma loomingus ka (taas)käitleb. Seda, kas tema lavakujus avaldub tegelik nartsissistlik autism või mängib ta seda, ei uurinudki ma välja.
R. Stevie Moore
22. aprillil Sõpruse kinos