Jazzmuusik Villu Veski: muusika peab muutuma veelgi ausamaks

Riina Luik
, kultuuriajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Villu Veski
Villu Veski Foto: SCANPIX

Tänavune, järjekorras neljateistkümnes tulevikumuusikafestival Juu Jääb ei piirdu ainult Muhu saare Nautse talu õuega, vaid viib muusikaliselt hõrku külakosti ka Vormsile, Abrukale ja Saaremaale.



Festivali käimalükkajal, põlisel muhulasel, tuntud saksofonistil ja Põhjala saarte helikirjade maailma viijal Villu Veskil pole aga kunagi olnud ambitsiooni festivali ajalooraamatusse raiuda, vaid oma sisetunnet kuulda võttes pakkuda kuulajaile ehedust ja lihtsust. Ta tahab teha festivali, milles ühilduvad maailma eri paigust pärit eredad isiksused ja muusikud, Eestimaa saarte lummav ilu ja heas mõttes ärahellitatud maitsega publik.

Teha festivali, mis on kestnud juba ligi viisteist aastat, on vist ühtaegu kerge ja raske: süsteem töötab, kuid värskeid ideid on üha keerulisem leida.

Neliteist aastat on ühe festivali jaoks iseenesest justkui poisikeseiga, samas küllalt pikk aeg, et parimad artistid publikul kuuldud ja paratamatult tekib küsimus: kuidas edasi minna? Mul on aga nii korraldaja kui muusikuna publiku vastu suur lugupidamine ja sooviksin väga, et publik saaks igal aastal osa millestki erilisest.

Seetõttu tahan, et muusikaline kohtumine oleks publikule ja esinejatele kas või esinemispaiku silmas pidades eriline. Et festivali väikesena, kuid samas unikaalsena hoida, on vaja siia tuua huvitavaid persoone, mängida huvitavat muusikat ja paratamatult ei saa need olla massikultuuris väga tuntud nimed, ainuüksi nende hinnaklass ja hõivatus välistab selle.

Hoolimata sellest olete hakkama saanud, kuidas need säravad isiksused ja suurepärased muusikud üldse Nautse talu õule jõuavad?   

Väga paljuski isiklike sidemete kaudu, sest meie esinejad pole läbi agentuuride ostetud «kaup». Näiteks Antenor Bogea on Brasiilia suursaadik Kreekas, kellega musitseerisime koos Ateena diplomaatide klubis. Ta on suurepärane pianist, tema muusikat on palju arranžeeritud ja ta on tõepoolest ere isiksus, kes kannab endas ehedat bossanova-vaimu. Teda saadab kitarril prantslane Jean-Philippe Crespin, kes mängis koos legendaarse Charles Aznavouriga.

Kõik selle inimliku ja muusikalise rikkuse toovad esinejad endaga kaasa ja kuna Juu Jääbil pole publiku ja muusikute vahel turvatrelle, saavad kõik kõigiga vabalt suhelda ja see õhkkond rõõmustab nii publikut kui korraldajaid kogu südamest.  

On teil Juu Jääbiga seoses muusikalise eneseteostuse kõrval olnud ka puhtisiklik ambitsioon?

On muidugi! Korraldan seda paljuski nõnda, nagu pakuksin sõpradele parimat, mis mul hetkel pakkuda on – seda võib teatud mõttes tõesti ambitsiooniks nimetada. Kuid teeme seda oma sisetunde järgi, ma ei mõelnud neliteist aastat tagasi, mis sellest saab ja kuidas areneb, ning alles tagantjärele saab paljusid asju mingi märksõnaga kokku võtta või sellele mingi sümboolse tähenduse omistada.

Tänaseks, mil kontserdipaiku on juurde tulnud, võib Juu Jääbi pidada festivaliks Eestimaa kaunitel saartel. Muhu, Saaremaa ja Vormsi kõrval annab näiteks Brasiilia suursaadik 2. juulil kontserdi ka Abruka seltsimajas. See kõik annab inimestele põhjuse ja võimaluse need kaunid saared läbi sõita, nautida head muusikat ja kohata häid sõpru.   

Olete üks neist muusikutest, kes ilmselt mõtiskleb selle üle, mis on teie muusikas olemise mõte, kuhu teel olete, mis maailmas toimub ja mis saab…

Põhjus, miks Juu Jääb kannab tulevikumuusika festivali nime, on paljuski selles, et muusikuna publiku ette minnes mõtled, õigemini peaksid kogu aeg mõtlema sellele, mida tänapäeval üldse teha, et inimesed kontserdile tuleksid või meediat silmas pidades – mis uudisekünnise ületaks.

Tundub, et muusika peab muutuma veel ausamaks, veel lihtsamaks ja veel ehedamaks. Kõik oleme ju kuulnud, et masin ei suuda asendada inimese eneseväljendust, inimlikkust, tema olemuse sügavamaid tahke, soojust, emotsioone – kõik justkui teavad seda, kuid vähesed mõtlevad, mida selleks teha tuleks. Juu Jääb on kindlasti selline festival, mis toetab mõtet, et liikuda tuleb autentse ning tervikuna loovust ja selle erinevaid ilminguid toetava tervikliku keskkonna poole.

Rääkides ehedusest ja eredatest isiksustest, öelge, kas teile ei tundu, et neid oleks justkui vähevõitu – kõike on juba nähtud ja kuuldud, miski ega keegi ei üllata.

Geeniusi ja erakordseid persoone sünnibki siia ilma teatud piiratud arvul ja neid pole praegu rohkem ega vähem kui aastasadu tagasi. Tänapäeval on lisandunud lihtsalt turundamise, üleshaipimise ja hästimüüva toote tegemise kunst ning see teeb mõnest lihtsalt tuntuma nime või suurema staari. Kuid neid, kes suudavad teistes tõeliselt mingid uued uksed avada, oma muusikaga või ükskõik millise loova eneseväljendusega meie hinge puudutada, neid on endiselt vähe.

Mis teil endal mõttes mõlgub – kuhu ise muusikuna ja inimesena teel olete?

On teatud muusika, mida julged alati teistele ausa näoga jagada ning eks Põhjala helikeel on paratamatult muutunud minu n-ö tunnusosaks. Kuid vahelduseks tahaks siiski ka midagi muud teha, st «tunda ennast turistina».

Aasta lõpus toome koos Eesti Kontserdiga lavale neli suurt kontserti «Tango Latino», mis on mõne aasta eest publiku seas ülisoojalt vastu võetud «Tango Nuevo» jätkuks. Sel talvel tehtud Mehhiko ringreis koos Tiiduga (akordionist Tiit Kallustega – toim) ootab samuti vormistamist – tõime reisilt kaasa palju värskeid ideid, omakirjutatud lugusid ja videoülesvõtteid.

Mind on alati kiskunud teatud mõttes vastuvoolu ujuma ja pannud oponeerima paljud ühiskonnas domineerivad asjad: meeletu etteplaneerimine, bürokraatia, agentuuride vahel ära jagatud turud…

Sellele vastukaaluks tahaks ära proovida soolo-maailmatuuri, mis algab sõiduga esimesse linna, püüuga leida seal esinemisvõimalus ja saadud raha eest edasi reisida ning hiljem kõik see kirja panna. Ma ei usu, et selles midagi võimatut oleks ja isegi kui kusagil hätta jään, siis see ju ongi põnev! Inimene tahab vist teatud küpsuse saabudes kogeda midagi uut – kogeda ise ja pakkuda seeläbi midagi uut ka teistele.

Tulevikumuusika FESTIVAL  
14. tulevikumuusika festival Juu Jääb 30. juunist 4. juulini


Festivali programm
•    30. juuni, Vormsi, Krog NR 14 ja 1. juuli, Kuressaare Arensburg Boutique Hotel & Spa. Antenor Bogea (Brasiilia) & Jean-Philippe Crespin (Prantsusmaa), Jukka Eskola Quintet feat. Jukkis Uotila (Soome)
•    2. juuli, Pädaste mõisa talveaed. «Kohtumispaik kadakase klaveri ümber» – eksklusiivne kontsert koos õhtusöögiga Bobo Stenson, Villu Veski, Brian Melvin (Rootsi/USA/Muhu)
•    2. juuli, Muhu Nautse Mihkli vabaõhulava. Chocquibtown (Columbia), Jukka Eskola Quintet feat. Jukkis Uotila ja Dynamit Vikings (Eesti/Saksa), DJ Widensky (Eesti), DJ Andy Bird (UK) International Jamsession
•    3. juuli, Muhu Nautse Mihkli vabaõhulava. Antenor Bogea & Jean-Philippe Crespin. Siim Aimla & Otsa-kooli bigband solistidega, New Balcan Influenza (Bulgaaria), Tanel Ruben & Victoria (Eesti), Paul Zauner’s Blue Brass (Austria), feat. Donald Smith & Mansur Scott (New York, Harlem), Jazzie B (UK), DJ MVP (Eesti)
•    4. juuli, Muhu Katariina kirik. Annely Peebo & ETV tütarlastekoor (dirigent A. Saluveer (Eesti)
•    4. juuli, Vormsi Püha Olavi kirik. «Sina ja mina» – Kadri Voorand trio

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles