Postimees avaldab Eri Klasi 75. juubeli puhul peatüki Paavo Kanguri raamatust «Eriline Eri Klas».
Eri Klasi rongi- ja puhkeruumijutud Neeme Järviga
8. juuni 2014, 19:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1979, Moskva rong. Dirigendid Eri Klas ja Neeme Järvi sõidavad Moskvast tagasi ühes kupees. Jutt läheb olukorrale riigis. Järvi arvab, et aeg on lahkuda, Klas aga tahab jääda.
Oma raamatus «Maestro» peatükis ««GoWest!»- Lahkumine» tsiteerib Neeme Järvi kahte meest.
«Meie süsteem tapab isiksuse,» ütleb Peeter Lilje.
«Kui ma mõtlen neist asjust tagantjärele, siis Neeme Järvi läks juudi pähe Ameerikasse ja mina jäin eestlase pähe Eestisse,» lausub Eri Klas.
Neeme Järvi annab orkestrile viimased vihjed, tuleb istub dirigendi puhkeruumi tumedasse tugitooli ja hakkab rääkima.
«Me oleme Eriga ühest tähtkujust ning meil on kuidagi ühtemoodi mõtlemine ja arusaamad elust ja muusikast. Meil oli ja on sarnane maailmavaade ning võib-olla oli meil minu lahkumise eel ka mõni intiimsem vestlus. Kõigest ei tohtinud ju rääkida, aga rongis rataste kolina saatel oli mõnusam vestelda. Kes seda täpselt mäletab? Eri on olnud minust kaks takti järel, me liikusime kaheaastase vahega,» jutustab dirigent Neeme Järvi «Estonia» kontserdisaali tagaruumis väikse puhkepausi ajal. «Eri kodus valitses klassikalise muusika kultus, aga ta oli pujään poiss, tegi ka koerust ja sai selle eest nahutada. Ema sundis teda viiulit mängima, kuid ega see tal välja tulnud, talle meeldisid rohkem trummid. Džässimees oli ta kõva ja tegi igasuguseid asju, tal oli kõrge tenori või isegi soprani moodi hääl. Küll nad laulsid ilusti meeskvartetis. Noored mehed on ikka kergemuusika peale maiad. Ma tegin ka natuke džässi, kuid olin rohkem ksülofonimängija, minu vend Vallo oli Eesti parim džässkitarrist. Eri Klas sai kindlasti džässibändidest head mõju,» ütleb Neeme Järvi viimase lause poolenisti inglise keeles, kasutades väljendit goodinfluence .
Need kaks suurt dirigenti on liikunud karjääriredelil tõesti paari aastase vahega, siiski olla nad sümfooniaorkestri löökpillirühmas vahel harva istunud ka kõrvuti.
«Leningradis me kokku ei puutunud, minul oli kool selleks ajaks läbi, kui Eri sinna jõudis. Ma olen eeskuju andnud kahele mehele – Eri Klasile ja Peeter Liljele – ning kummastki tulid korralikud dirigendid. Meil olid ja on sõbralikud vahekorrad ja suhted. Viimasel ajal näeme Eriga harvem. Oleme teineteisest eemal olnud. Elu on selline. Nagu ta ise ütles, läksin mina juudi pähe Eestist minema ja tema jäi eestlase pähe siia. Ma ei ole solvunud selliste lausete peale. Need tulevad spontaanselt ja eks siin ole huumorit ka. Tänaselgi ajal on puudusi, kõik ei ole sugugi hästi. Ka Erile on ülekohut tehtud. Tema pingutas «Estonia» nimel palju, oma isiklike tutvuste najal viis ta seda teatrit laia maailma. Me pidime Eestis sada korda rohkem pingutama ja töötama kui need, kellele asjad iseenesest kätte tulid. Isegi Vene teatritel, kunstnikel, heliloojatel ja dirigentidel oli lihtsam, Moskva ja Leningradi suured teatrid reisisid pidevalt, aga meie pidime end topelt tõestama. Ma ei usu, et Eri puhul on mänginud rolli tema rahvus, ta on ikkagi tõeline eestlane. Eri on suurepärane suhtleja, võõrad keeled tulid tema suhu iseenesest. Ta on väga andekas, tohutult andekas, vahel raiskas oma andeid tühja, nagu noortel inimestel ikka juhtub. Isegi praegu käib ta juhatamas seal, kus ta käima ei peaks.
Tallinna Filharmoonia sõltub linnast ja riigist, ta peab võitlema isegi kõige elementaarsemate ruumide eest ja õnneks võitis Eri lahingu Mustpeade maja pärast. Kuid see ei ole tema professionaalne lagi. Ta lootis teha suuri asju, kuid ikka pandi jalg ette. Kunstitegelastel on kogu aeg piir ees, igal pool on nii, aga Eestis on seda eriti märgata. Euroopas ja Ameerikas on palju häid orkestreid, aga meil on ainult üks meeskoor ja üks sümfooniaorkester. Meil on iga inimene kulla hinnaga. ERSO on kuldne orkester, haruldaselt hea. Aga kui on halb dirigent, siis orkester mängib vaid noote. Dirigent peab materjali süvenema, võtma orkestrist välja maksimumi. Eri on fanaatik. Ta armastab seda asja, samas mõtleb kavalalt, mida mina alati ei oska. Ta oskab minna õigel ajal õiges kohas õige inimese juurde, aga mõnikord paneb mööda ka. Selline see elu on,» vestab Neeme Järvi.