Lihtsama tuleviku ehitaja

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puust inspireeritud maja Montpellier’s. Valmib 2018.
Puust inspireeritud maja Montpellier’s. Valmib 2018. Foto: Deezer.com

Jaapani noorema põlvkonna tipparhitekt Sou Fujimoto külastas möödunud nädala lõpus Eesti Arhitektide Liidu kutsel Tallinna. Osales Arvo Pärdi keskusele võidutöö valinud žüriis ning pidas loengu. Uurin enne Fujimoto intervjuud tuttavalt arhitektuuriteadlaselt tema tähtsuse kohta arhitektuurimaailmas. «No maailma tippkümne mees,» vastab tuttav. Fujimoto teeb maju, mille eeskujuks on näiteks puu.  Loodus kohtub kunstlikuga ja sisemine ning välimine vahetavad oma kohad. Mõtlen enne intervjuud loomulikult ka mõned küsimused välja. Näiteks miks armastavad arhitektid kanda musta. Fujumoto kannab pruuni ja pelgab pildistamist; unustan selle küsimuse. «Ma ei tea, kas sellise džempriga kõlbab pildile tulla,» kinnitab ta minu eelarvamust, et arhitektid on rõivastuse suhtes tundlikud.

Olete nüüd saanud Tallinnas olla mõne päeva. Kuidas keskkond arhitektuuriliselt tundub?

Mulle väga meeldib. Vanalinnas on säilinud hea keskaegne meeleolu. Samuti klapivad  mõned uusehitised väga hästi. Vanalinnad ongi enamasti kindla peale minek ja uute linnaosade tekitamine keeruline. See hotellitagune piirkond (Rotermanni kvartal – toim), kuulsin, et see on üks uusarendus, mõned neist majadest näevad väga head välja ja mõjuvad.

Kas suudate mõnd oma maja ka Tallinna keskkonda ette kujutada?

Jaa, teil on väga eriline keskkond. Meri on lähedal, põhjamaine kliima, suhestatus vanalinnaga – siin oleks inspireerivat küll, kui ma peaksin siia projekti tegema. Ma ei tea veel täpselt, mis see oleks, aga sedalaadi inspiratsiooni siit leida oleks, et teha midagi uut.

Olite Pärdi keskuse võidutöö žüriis. Kuidas konkurssi hindate?

Kogu protsess oli põnev, mitmed tööd olid väga huvitavad. Kõik tööd olid kõrgetasemelised, aga mõned eriti kõrgetasemelised. Diskussioon oli intensiivne ja väga mõtterikas ja lõpptulemus on väga hea.

Kas saate öelda, kas konkursi võitis eesti või välismaine arhitekt?

Vabandust, aga seda ei saa ma kahjuks öelda. (Naerab.)

See rajatakse männimetsa, kuidas koht tundub?

Kahjuks ma ise kohal pole käinud, olen näinud videot ja pilte. Nii ilusasse kohta ehitada on suur väljakutse.

Kuidas teile Pärdi muusika meeldib?

Ausalt öeldes ma polnudki enne võistlust Pärdi muusikat kuulnud. Nüüd kuulasin ja mõned asjad meeldisid väga.

Te elate Tokyos, olete kirjeldanud Tokyot ka kui metsa.

Jah, suurt kunstlikku metsa

Sündisite aga Jaapani põhjapoolseimal saarel Hokkaidol, metsade keskel.

Hokkaido kliima on väga sarnane Tallinna omaga, külmavõitu. Loodus on seal väga ilus nagu Tallinnas ja kogu Eestiski.

Tallinnas pidasite loengu «Looduse ja arhitektuuri vahel». Kas looduses sisaldub teie jaoks  arhitektuurne ideaal?

Looduse keskel elamine on üsna keeruline, nii et midagi kunstlikku on tarvis lisada. Variante on selleks muidugi palju. Aga igasuguse kunstlikkuse juures võime mõelda, kuidas saaks loodusest sinna midagi kohaldada või kuidas saaks panna looduse ja kunstliku keskkonna omavahel suhtlema. Umbes sada aastat tagasi mõtlesid tolleaegsed suurimad arhitektid, et kunstlik keskkond on kuidagi parem. Tänapäeval ei tundu liigkunstlikud keskkonnad enam nii rikkalikud. Looduse positiivses mõttes keerulisuse kaasamine võib meile anda rikkalikuma keskkonna. Niimoodi mõtlen ma tänapäevast, niimoodi mõtlen ma tulevikust.

Te elate Tokyos – linnas, mis on inspireerinud oma tulevikulise ja ülikunstliku olemisega mitmeid ulmekirjanikke, eelkõige 80ndate küberpunkareid, nagu William Gibson. Teie räägite Tokyost kui metsast.

Ega küberpunk-ulme kirjeldused Tokyost kui kaootilisest kohast ei erinegi väga metsast, sellest, mis üks mets on. Tokyo on nagu superkunstlikest asjadest kokku pandud kaootiline mets. Need on samad asjad, vaadatuna erinevast vaatenurgast.

Kas Tokyo on teie lemmiklinn?

Üks lemmikuid kindlasti. Aga mulle meeldivad väga ka Pariis, Veneetsia, New York, London, Istanbul. Igal linnal on oma võlu ja oma ilu. Ma lihtsalt armastan linnu. (Naerab.) Kui linnal puudub oma unikaalne karakter, siis ma võib-olla tõesti ei huvitu sellest niivõrd. Aga kui karakter on olemas, siis palun väga. Kasvõi näiteks jalutamine Tallinna vanalinnas – väike kompaktne keskaegne linnaosa oma väikeste ja kitsaste tänavatega, see on tõesti muljetavaldav. Selles mõttes on ka Tallinn tõepoolest üks mu lemmiklinnu maailmas.

Olete kirjeldanud oma arhitektuuri kui primitiivset tulevikku. Teilt on ilmunud ka samanimeline raamat. Kas selgitaksite pisut?

Need on lihtsalt märksõnad

Väga ilusad märksõnad.

Ma usun, et iga arhitekt mõtleb mingis mõttes tulevikust, kuidas ehitada uusi maju või kuidas luua tuleviku elukeskkondi. Mida tulevik tähendab või on, on minu jaoks liiga suur küsimus. Tulevik peaks suhestuma inimkäitumisega, inimkehaga, inimese tajuga, midagi sellist. Arvan, et  inimkäitumine on lõppude lõpuks väga primitiivne, loomalik. Muidugi erineb see ka looma omast. Meie elu kõige fundamentaalsemad ja primitiivsemad aspektid on ka arhitektuuri aluseks ükskõik millises tulevikus.

Kas teil lemmikvärv on?

(Mõtleb.) Ega täpselt ei olegi. Valget olen ma muidugi kõige rohkem kasutanud, ehkki valge ei ole mu lemmikvärv. Valge loob aeg-ajalt väga ilusaid kontraste, näiteks rohelisega. Serpentine’i paviljoni puhul mõtlesime paljudest värvidest ja materjalidest, nagu peeglid ja metallid. Lõpuks leidsime, et sellises ilusas rohelises keskkonnas annab lihtne valge kõige ilusamaid tulemusi. Raamatukogu projektis (Tokyo Mushashino kunstiülikooli muuseum ja raamatukogu – toim) tegime kõik riiulid puust, see töötas  väga hästi. Kui oleks riiulid valgeks värvinud, oleks tulemus olnud tõesti väga igav. Valin materjale ja värve vastavalt olukorrale. Mulle meeldib valgus, selline, mis tuleb justkui eikusagilt. Oled interjööris ja kuskilt kargab välja mingi valgus. Valge on aga väga mugav värv.

Minu jaoks on valge ka tuleviku värv.

Ma ei tea. Võib-olla on see pigem nostalgiline arusaam tulevikust. Nagu need täiesti valged kosmoselaeva interjöörid Stanley Kubricku «2001: Kosmose­odüsseias». Valge on ilus värv, aga alati kui ma valget kasutan, püüan olla väga hoolikas, et mida see valge siis tähendab ja kuidas ta töötab või et miks pole võimalik kasutada selles kohas erinevaid värve.

Arhitektuurimaailma tähtsaim auhind on Pritzkeri auhind. Seda on antud välja 1979. aastast ja selle aja jooksul on selle pälvinud koguni seitse jaapani arhitekti. Tegemist on suurepäraste arhitektidega, aga kas võiks selle jaapani arhitektuuri edu tagant leida ka mingisuguseid laiemaid kultuurilisi põhjuseid?

Sel aastal pälvis Pritzkeri Shigeru Ban. Loomulikult on ta jaapani arhitekt, kuid mulle meeldib mõelda temast kui lihtsalt arhitektist, olenemata riigist või kultuuritaustast. Ta on teinud suurepäraseid asju. Möödunud aastal võitis Toyo Ito, kes on teinud samuti suurepäraseid asju. Kui me nüüd üritame nende kui jaapani arhitektide puhul ühisosa leida, siis ma ei tea, pigem meeldib mulle mõelda neist kummastki eraldi. Kõige huvitavam ongi see, kui erinevad nad on, ja ma arvan, et see loeb. Mulle ei meeldi mõelda mingites kategooriates. Kui mõelda kategooriates, näiteks «jaapani arhitekt», on igasugused kirjeldused võimalikud. Minu arust on sama hästi kui nonsenss liigitada arhitekte generatsioonide alusel, aga vahel meile meeldib seda teha jah.

Üks teie lemmikarhitekte Louis Kahn on muide Eestis sündinud, Saaremaal.

(Fujimoto on väga üllatunud.) Oo, ma ei teadnudki seda, väga huvitav. Väga suur arhitekt.

Te olite ka kaks aastat tagasi Veneetsia biennaali võitnud jaapani paviljoni meeskonnas, mida juhtis Toyo Ito. Just avati tänavune Veneetsia arhitektuuribiennaal. Kas olete juba saanud mahti ka sealt läbi käia?

Jõudsin käia.

Millise mulje jättis põhiekspositsioon, Rem Koolhaasi koostatud «Fundamentals»?

Mulle meeldib ka arhitektuurist mõelda, lähtudes põhilisest, fundamentaalsest. Muidugi, sellest põhilisest võib mõelda väga mitut moodi ja Koolhaas on seda teinud talle ainuomasel viisil. Palju asju, palju ajalugusid, palju erinevaid maid – biennaalil-käik on alati ülevoolavalt infotihe.
-------------------------------------------------

Sou Fujimoto (42)

•    Noorim arhitekt, kes on saanud kutse kavandada iga-aastane suvine Serpentine Gallery suvepaviljon Londonis (2013).

•    2012 pälvis jaapani meeskonnas Veneetsia arhitektuuribiennaalil parima paviljoni eest Kuldlõvi.

•    Tähtsaimad ehitised: Tokyo Mushashino kunstiülikooli muuseum ja raamatukogu, House N, Final Wooden House.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles