Ühest küljest peaksid «Jacobi kaitsmist» lisaks kohturomaanide fännidele lugema kõik lapsevanemad, kuid teisest küljest võib raamat põhjustada neil unetuid öid. Kas me teame, mis peitub meie järeltulijais ja millega nad meie silma alt ära olles tegelevad?
Legendaarse õuduskirjaniku Stephen Kingi hinnang – et «Jacobi kaitsmine» on viimaste aastate parim krimikohturomaan – ei tohiks teadlikele kodanikele väga sügavalt mõjuda, sest ookeani taga saab kiitust raha eest tellida. Ent seekord on King täppi pannud.
Eestimaine lugeja ehk ei teagi, et peale suurmeister John Grishami on teisigi väga häid kohtusaagade kirjutajaid. Kas just paremaid, aga... Ütleme, et seekord tungib William Landay väga sügavale tegelikkusse ning kohtuvõitlus süüdistaja ja advokaadi vahel jääb kõrvalharuks.
Ühes sündsas ja ülimalt turvalises väikelinnas pussitatakse surnuks teismeline, paras kaak ja kiusaja, kuid see ei leevenda üldsuse šokki. Lugupeetud ja kogenud ringkonnaprokuröri abi võtab uurimise enda kätte ning peab õõvastusega nägema, kuidas kõik tõendid viivad kurjategijani – tema enda pojani, tapetu klassivennani. Mõistagi vahetab isa poolt ning temast saab poja kaitsja.
Isa on isa ega usu iial, et tema uhkus ja au, keda on aastaid eeskujulikult kasvatatud, võiks olla kurjategija. See pole lihtsalt võimalik! Ta on ju olnud aina silme all, nii tore ja armas poiss. Jah, minevikus on olnud ehk mõni ärevust tekitav hetk, mis pole nõnda tore ja armas, aga noh, kes meist oleks täiuslik ning kas erandid ei kinnitavat reeglit?
Teinekord riputavad tunded lapsevanemate silme ette loori, mis eraldab kujutelma reaalsusest. Poja toast leitud nuga tuleb hävitada, sest see ei saa olla mõrvarelv sel lihtsal põhjusel, et minu poeg ei saa olla mõrvar, saati ta kinnitas, et ostis terariista niisama, ilma eesmärgita.
Kui palju teavad vanemad oma lastest? Kas nad on valmis julge südamega uurima tema arvuti ja i-vidinate sisu ja teada saama, millised teemad talle huvi pakuvad? Kas nad on valmis pidama ausat vestlust lapse sõprade ja kaaslastega, kuulmaks tõtt, tõtt ja veel kord tõtt? Ja kas tõtt võetakse tõena või pole loori võimalik maha rebida?
Hei, lõpetage, minu poeg ei ole süüdi! Süüdi on linnakese pedofiil, vaid nemad võivad sääraseid metsikusi korda saata! Ja veel: kas tulevikku saab mineviku järgi ennustada? Kas vägivaldsus kandub põlvest põlve, kas mõrvageen on olemas või määrab keskkond inimese saatuse? Ning lõpetuseks: tuleb tõdeda, et emade maailmapilt, kui uskuda raamatut, on ilmselt realistlikum.
William Landay
«Jacobi kaitsmine»
tõlkinud Helena Eenmaa
Kunst, 400 lk