Pontu annab Bondile käppa

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Udo Uibo värske raamat on tõeline maiuspala kõigile tugitoolietümoloogidele.
Udo Uibo värske raamat on tõeline maiuspala kõigile tugitoolietümoloogidele. Foto: Tairo Lutter

Leksikograaf Udo Uibo on hea vestja – see tuleb välja tema uuest raamatust «Sõnalood», mis seletab enam kui 150 eesti keele sõna saamislugu ja on kaanest kaaneni põnev, humoorikas ja silmaringi avardav.

Televiisor näitab jälle vanu Bondi filme. Nagu tellitult lugesin teie raamatust, et Bond võib olla meie pontu nimekaim. Tohoh?

«Võib olla» on täpne määratlus, see on raamatus välja pakutud võimalusena, mida ma ei oska kinnitada ega ümber lükata. Sõna pontu tuleb koeranimest Pontu, mis omakorda tuleb saksa koeranimest Bondo, ning see inglise koeranimest Bond või Bondy.

Kas inglise koeranimi Bond ja perekonnanimi Bond lähtuvad ühest ja samast allikast, inglise sõnast bond ’side, köidik’, varem ka ’pärisori’ (need kaks tähendust on pärit eri sõnadest, mis on ajaloolise arengu käigus ristunud), seda ma õigupoolest ei tea. Perekonnanimi Bond tulenevat pärisorja tähendavast sõnast, aga kas sama kehtib ka koeranime kohta, selle kohta mul informatsioon puudub. Vähemalt mõttemänguna võib seda ju oletada.

Selliseid toredaid mõttevigureid, tõelisi üllatusi on raamatus teisigi. Näiteks tegi mu meele rõõmsaks teie hüpotees, et sõna «susped» – ujumispükste tähenduses – võis siia ilma sündida meditsiinitudengite siivutu naljana. Kui palju te kõiki neid sõnu uurides veel ise üllatuda suudate?

Üllatusi tuleb siis, kui suudad lahti muukida mõne sõna, mida oled aastate kaupa tuimalt põrnitsenud ja mõelnud, et selle päritolu selgitamine on üpris lootusetu ettevõte.

Näiteks murdesõnaraamatuid lehitsedes oli mulle meelde jäänud kahest Viljandimaa kihelkonnast kirja pandud haruldane murdesõna igitigine ’põline’. Ega ma selle vastu suurt huvi ei ilmutanud, mõtlesin ainult, et kuidas nii pentsik sõna saab üldse eesti keeles olemas olla ja jumal tänatud, et ma ei pea selle kohta midagi arvama.

Selle lootusetuna näiva sõna seletus jooksis ise kätte, kui tegelesin sõna iidne etümoloogiaga, mille päritolu senine tõlgendus mind ei rahuldanud. Ilmselt lähtuvad mõlemad sõna iga ’vana(dus)’ põlisest variandist igi-: sõna iidne on õigupoolest «igitine», kust g ja kolmanda silbi i on täiesti reeglipäraselt välja langenud, igitigine aga on kujunenud tähendust rõhutavast sõnaühendist «igiti igine».

Kui asjad lõpuks paika loksusid, oli kõik lihtne ja selge, nii et tundus lausa arusaamatu, kuidas keegi, kaasa arvatud ma ise, varem nii lihtsa seletuse peale ei tulnud.

Kui palju meil selliseid sõnu üldse on, mille kohta annaks sama värvikalt jutustada, nagu te oma raamatus teete?

Küllap saab huvitavaks kirjutada iga sõna. Mõne puhul on tekkelugu iseenesest põnev, vahel isegi veider ja anekdootlik, mõne puhul tuleb pisut kavaldada ja rohkem rõhuda kontekstile. See on võimalik isegi sel juhul, kui me sõna päritolu ei tea. Siis võib kõnelda sellest, kuidas sõna on kirjakeelde tulnud.

Näiteks on tänapäeva eesti keeles käibel unikaalne sõna valm, millel teadaolevalt puudub igasugune rahvakeelne alus. Selle vanim kindlakstehtud tarvitamisjuht kirjakeeles on krahv Peter August Friedrich von Mannteuffeli rahvaraamatus «Aiawite peergo walgussel» (1838), kus see esineb ühel korral moraliseerivaid palakesi sisaldava alajaotise pealkirjana mitmuslikult – Walmid.

Ferdinand Johann Wiedemann noppis selle oma eesti-saksa sõnaraamatusse ja sealt avastasid ta kirjamehed, kes seda 19. sajandi teisel poolel tarvitama hakkasid. Ega me ju õigupoolest ei tea, kust Mannteuffel selle sõna võttis, aga tuletada seda sõnast valmis, nagu on tehtud, näib tähendust arvestades küll kaunis mõttetu.

Õige mitmed inimesed, kellega ma olen sel teemal vestelnud, on arvanud, et tegemist on trükiveaga ja Walmid asemel peaks olema Salmid. Et aga hullu krahvina tuntud Mannteuffel oli suur veidrik ja iseärak, siis pole päris võimatu, et ta mõtles oma valmid lihtsalt välja.

Viise, kuidas üks sõna võib sündida, on mitmeid – kuni tavalise inimliku eksituseni välja. Millise sõnaga seondub teie arvates aga kõige iseäralikum tekkelugu?

Neid iseäralikke tekkelugusid on palju, aga kui tuleb just see «kõige-kõige» välja valida, siis annaksin esikoha üsna uuele sõnale spämm, mis on kujunenud inglise keeles ühe Monty  Pythoni sketši vahendusel sealihakonservide tootenimest Spam (< inglise spiced ham ’vürtsisink’). Nimelt püüavad selles sketšis kaks odava söögimaja kundet endale rooga tellida, aga mida nad ka ei valiks, peaaegu iga toit osutub Spami konserviks.

Tundub kaunis uskumatu, aga kuna see sõna on tekkinud interneti jututubade ja foorumite kasutajate seltskonnas, siis on tema kujunemiskäik ülitäpselt dokumenteeritud ja huvilistele internetis kättesaadav.

Sõnade päritolu vastu on huvi tuntud igiammustest aegadest, nagu te raamatu eessõnas kirjutate, ja Eestis ulatub see tingimisi kirjakeele algusaegadesse ehk kolme ja poole sajandi taha. Juba Heinrich Göseken tuletas «sitika» tähenduse «sitast» ja «kõrtsmiku» tähenduse Eestimaa väidetavalt esimese kõrtsimehe Miku nimest. Millal sai aga alguse teie enda sõnahuvi?

See huvi on mul kogu aeg olnud, niikaua kui ma mäletan, aga dokumenteeritavalt alates ülikooliaastatest. Mäletan, et pärast esimest kursust saatsin oma õppejõule Paul Aristele kirja, kus pakkusin välja ühe slängisõna etümoloogia, ja professor Ariste vastas: poiss, sinust saab veel etümoloog!

Vahepeal, kui tegelesin kirjanduskriitika, tõlkimise, toimetamise ja muude asjadega (Udo Uibo on töötanud ajakirjades Looming ning Keel ja Kirjandus, tõlkinud), ei osanud küll aimata, et tema sõnad võivad kunagi täide minna, aga etümoloogiaalast erialakirjandust lugesin ka sel ajal, nii et see huvi pole vaibunud kunagi.

Millest on see tulnud?

Raske öelda. Üht huvitab jalgpall, teist sõnade päritolu. Võib-olla on asi selles, et etümoloogia on nagu rännak või seiklus tundmatutel maadel. Sõnu, mille päritolu ei teata, on piisavalt, igaühel neist oma lugu, ja nii ei taba avastajat ka kunagi tüdimus.

Seesama Paul Ariste sõnas omal ajal, et talle on etümologiseerimine vaid muu töö kõrvaliseks lõdvestushüppeks. Mis on see teile?

Ka mulle oli see esialgu harrastus, aga sellest ajast, kui ma Eesti Keele Instituuti palgatööle tulin, on see niihästi töö kui ka harrastus. 2018. aastasse kavandatud üheköitelisse, umbes 100 000 sõna sisaldavasse uude seletussõnaraamatusse tulevad ka sõnade lühietümoloogiad ja nende kirjutamine on minu palgatöö. Seevastu uute etümoloogiate väljapakkumine ja oma etümoloogiasõnaraamatu tegemine on suurelt jaolt harrastus.

Mille poolest hakkab teie tulevane ühemehe etümoloogiasõnaraamat erinema kaks aastat tagasi ilmunud Eesti etümoloogiasõnaraamatust? Ja millal see ilmuda võiks?

See sõnaraamat on põhimõtteliselt teisiti üles ehitatud, sõnavalik on laiem ja sõnade päritolu selgitused rohkem lahti kirjutatud, nii et tavakasutajale peaks ta olema lihtsamini arusaadav. Millal see ilmuda võiks? Seda päritakse pidevalt ja ma olen välja mõelnud hea vastuse, mida sobib kasutada igal ajal: kahe aasta pärast.

Kui palju sinna märksõnu tuleb?

Ei ole kokku lugenud, aga hinnanguliselt arvan, et neid on vahest 10 000 ringis. Käsikiri on praegu ebaühtlane, algusosa on üsna trükivalmiduse lähedal, hiljem on aga suuri lünki ja valmiskirjutamata osi. Püüan vabal ajal lünki vähendada, aga see ettevõtmine nõuab rohkesti aega ja tagumiktunde.

Kas teil on mingi kindel põhimõte, mille järgi te sõnu, mida etümologiseerida, valite? Käib see süsteemselt või valikuliselt? Vaatate näiteks, et Eesti etümoloogiasõnaraamatus «kunksmoori» või «tripperit» ei ole, ja…?

Noh, tripper ei ole minu etümoloogia, selle päritolu on ammu teada. «Sõnalugude» raamat on ikkagi tutvustav ja populariseeriv teos, minu enda etümoloogiaid on siin omajagu, aga suurem osa on siit-sealt erialakirjandusest kokku nopitud. Raamatu iseloomu tõttu on igasugused veidrad ja iseäralikud tekkelood saanud siin muidugi tähtsama koha, kui neil sõnavara arengus tegelikult on.

Aga kui jutt käib sõnade päritolu uurimisest ja uutest etümoloogiatest, siis keskendub tähelepanu ikkagi eelkõige neile sõnadele, mille kujunemine pole seni saanud seletust – või siis usutavat seletust.

Kui palju on üldse sõnu, mille päritolu pole teil mitte ühelgi viisil õnnestunud välja selgitada?

Neid ikka jagub. Näiteks sõnad põis ja lubi, millel puuduvad sugulaskeeltes vasted, aga mis vormi järgi otsustades – põis : põie : põit, lubi : lubja : lupja – võiksid olla väga vanad sõnad, eriti sõna põis. Sellele on mingi seletus küll välja pakutud, aga üsna spekulatiivne, mitte kuigi usutav.

Sõna lubi on täielik mõistatus, sest siin ootaks asja olemust arvestades algselt ladina keelest lähtuvat laensõna kalk, nagu on germaani keeltes ja soome keeles (ning saksa uuslaenuna kohati ka eesti murretes) – aga ei, meil on millegipärast lubi, tõenäoliselt vana sõna, mille päritolu kohta ei oska keegi midagi öelda.

Kui ilmus suur etümoloogiasõnaraamat, kommenteerinud Mati Sirkel naljaga pooleks, et eesti keel on kaotanud oma süütuse. Vaidlete vastu?

Mul pole süütuse kaotamise vastu midagi. Mõni rahvas peab süütuse kaotamist elusündmuseks, mille tähistamiseks aknast vereplekilised voodilinad välja riputatakse. Seda oleks tulnud teha ka Eesti Keele Instituudis.

Toote oma raamatus ridamisi näiteid rahvaetümoloogia kohta. Kas etümoloogia võiks aga olla ka tore harrastus ja kui tõsiseltvõetav see sellisel juhul oleks?

Eestis on etümoloogiaid avaldanud ka näiteks etnograafid Ilmari Manninen ja Ants Viires, geograaf Leo Tiik, taimenimetuste koguja Gustav Vilbaste. Nende käsitlused pärinevad alalt, mida nad põhjalikult tunnevad, ja on täiesti tõsiselt võetavad. Ja teiselt poolt, ega keeleteadlasedki üksnes kuldmune ei mune, vahel on asi sellest üsna kaugel.

Minul isiklikult pole ka täieliku pseudo vastu midagi – kui inimene tõesti arvab, et saksa artikkel der tuleb eesti sõnast türa, nagu ma kunagi lugesin ühest 1930. aastatel Saksamaal välja antud raamatust, las ta siis arvab pealegi. Seda on ju üpris lõbus lugeda ja vaidlema ma temaga küll ei hakka. Las laps mängib, peaasi, et ei nuta.

Sõnalugude raamat

•    «Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid» sisaldab 151 sõna päritolu seletust

•    Valik sõnu: abrakadabra, aitäh, boss, emakeel, gorilla, hookuspookus, kabuhirm, kammajaa, leib, malev, nõid, kunksmoor, ori, palagan, patuoinas, püksid, süüfilis, tohuvabohu, täi

•    Osa vesteid on varem kõlanud raadiosaates «Keelekõrv»

•    Raamat valmis kirjastuse Tänapäev ettepanekul

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles