Eemalt vaadates, taustamüra põhjal võib ameerika indikino teenelise iseäraku Abel Ferrara uus film paista kolletava klatšikana, millest oodata sama palju meelelahutust kui suvalisest kobrulehest või kõmuportaalist. Tõestisündinud seksiskandaali ekraniseering? No selge, saab jälle kord selle ilma kuulsate, rikaste ja vägevate siidtrussikuisse piiluda, näha seal pulbitsevat ilget mülgast ning õiglases vihas süljata. Ptüi, millised tõprad neis tõldades ikka sõidavad, maivõi.
Mõni teine, süütum ja harmooniajanulisem hing kostab, et küllap autor on lasknud asja ühekülgses valguses paista, üle võlli liialdanud ja dehumaniseerinud. Tõde on ju tuhatline ja kes teab, kuis tegelikult. Ega edukas tippjuht saa ainuüksi hooramisele pühenduda – kindlasti murrab ta ka mehemoodi tööd ja puhkehetkil hooldab hellalt oma plüüšpartide kollektsiooni. Miks seda pole näidatud?
Ähvardati kohtukulliga
Kolmas kinnitab jur-korrektsuse entusiastina, et kes pole süüdi mõistetud, pole pervert. Ja isegi kui on, siis ikkagi mitte enamat kui üksikjuhtum, mille põhjal ei saa üldistusi teha. Ja nii edasi. Ning kõigil on pärast tunduvalt puhtam, kuivem ja moraalsem tunne – välja arvatud muidugi prototüüpidel, kes krigistavad jõuetus raevus kuldhambaid ja vannuvad tulist kurja.
Ferrara filmi peategelase prototüübi, prantsuse tipp-poliitiku Dominique Strauss-Kahni (tuntud ka kui lihtsalt DSK) advokaat iseloomustas mai keskel Cannes’is esilinastunud teost «sita» ja «koerajunnina» ning ähvardas Ferrara laimu eest kohtusse kaevata. Peategelase naise prototüüp, DSK praeguseks juba endine kaasa Anne Sinclair rääkis omalt poolt «jälkusest», mis ajavat teda «oksele».
DSK pahameel on mõistetav, sest kuigi tema nime filmis ei kasutata, käib jutt siiski selgelt temast ja tema karjäärile saatuslikuks osutunud süüdistusest lukshotelli toatüdruku vägistamisest aastal 2011. Päriselus kukkus asi New Yorgi kriminaalkohtus toatüdruku vastuoluliste ütluste tõttu kokku ja tsiviilasjas jõudsid pooled kohtuvälisele kokkuleppele, kuid DSK tähelennul oli sellegipoolest kriips peal. Mees oli sunnitud lahkuma Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) peadirektori kohalt ega kandideerinud aasta hiljem Prantsuse presidendiks, mille võitmiseks olid tal enne skandaali üsna kõvad šansid. Ennast süüdi tunnistanud DSK aga pole ning samuti pole seda tehtud kohtus.
Ferrara mängufilmi Devereaux’-nimelise peategelase süüs pole seevastu kahtlust. Üheselt mõistetav rünnakustseen pole mitte juhuslik kastmepiisk laitmatu härrasmehe smokingirevääril, vaid pigem loogiline episood ohjeldamatus porduelus, mida filmi esimene kolmandik kujutab Devereaux’ sisuliselt ainsa või vähemalt põhitegevusena.
Sõltumatu kino vieil homme terrible Ferrara, kelle filmograafia avanguks oli kunagi tõlkimatu pealkirjaga taies «9 Lives of a Wet Pussy» (1976), näitab Devereaux’ orgiaid nii varjamatu naturalismiga, et seda võiks pidada pehmeks pornoks, kui peaosalise Gérard Depardieu korpulentne elatanud alastus ja häälekad orgasmiruiged ei vürtsitaks kaadreid pigem Ulrich Seidli paradiisi-triloogiat meenutava kõvadusega.
Mittekaubanduslik, paks ja paljas vanamehekeha on paljude jaoks kindlasti šokeerivalt jäle, vastik ja vuih, kuid Depardieu julgus väärib tunnustust – mitte vähem kui tema võime anda endale ebameeldivale tegelasele lisaks karikatuursetele toonidele ka mingit tahumatut sarmi ja lapselikku süüdimatust. Filmi algul teatab näo poolest DSKga küllalt sarnane Depardieu intervjuulõigus iseenda nimel, et vihkab poliitikuid.
Esimene, käepäraseim tasand Ferrara filmi mõistmiseks ongi poliitiline. Märtsikuises Vikerkaares ilmunud Ivan Krastevi artikkel «Demokraatia tõus ja langus? Meritokraatia?» kirjeldab praeguse kriisi allikana eliidi läbikukkumist. Nüüdisaja poliitilisel ja finantseliidil, kes «kõlbavad juhatama panka ühtviisi nii Bulgaarias kui Bangladeshis», napib legitiimsust ja valitsemisvõimet tänu nende sõltumatusele ühiskonnast. «See, mis praegused eliidid nii vastuvõetamatuks teeb, on just nimelt nende konverteeritavus ja nende enesepilt, just nagu nad teeniksid oma raha «õigesti» ega oleks midagi kellelegi võlgu ega kuuluks kusagile,» kirjutab Krastev.
Absurdikangelase tühi pilk
Just säärast eliiti esindavad nii Deveraux kui tema prototüüp DSK, kes tänapäeval istub muuseas Venemaa valitsuse asutatud Otseinvesteeringute Fondi ja sealsele riiklikule naftakompaniile Rosneft kuuluva Regionaalarengu Panga nõukogus. Koduse näitena sellisest konverteeritavusest meenub kohe kevadtalvine valitsusremondi katse.
Eliidi sõltumatus ja konverteeritavus tähendab sisuliselt võimu lahutamist vastutusest. Tollest vastutustundetusest, mida mängufilmi vormis on teraselt analüüsinud näiteks Nicholas Jarecki («Arbitraaž», 2012, meie kinodes «Raha võim»), on tingitud ka üldlevinud arusaam tõbrastest tõldades.
Ent Ferrara tehniliselt tagasihoidliku, dokilikult lakoonilise mängufilmi «Welcome to New York» muudab tähelepanuväärseks mitte niivõrd šokitaotluslik seks, tõestisündinud taust ega eliidi hedonistliku süüdimatuse pilkamine. Seda kõike pakkus alles äsja märksa suurema eelarve eest ja meelelahutuslikumas vormis Martin Scorsese «Wall Streeti hunt».
Siin on huvitav pigem kõik ülejäänu: karmrealistlikud arreteerimis- ja vanglastseenid, bergmanlik arveteklaarimine naisega, peategelase vankumatu kindlameelsus ning tema idealistlikku minevikku ja pessimistlikku ilmavaadet valgustav monoloog. See, kuidas Ferrara ehitab justkui tühjale kohale Albert Camus’ vaimus donžuanliku absurdikangelase, väärib kahtlemata vaatamist.
«Welcome to New York»
Režissöör Abel Ferrara
Prantsusmaa-USA 2014
Sõpruse kinos 26. juunist