Lühikesed püksid, kõikvõimalikku tavaari sisaldav seljakott, käes täissirgeldatud programmivoldik ja rinna peal õõtsuv kaelakaart – need märksõnad iseloomustavad kõige enam Ida-Euroopa suurima, Karlovy Vary filmifestivali keskmist publikut, kelle maksimaalseks vanuseks julgen pakkuda heal juhul 25 eluaastat.
Umbes 50 000 elanikuga kuurortlinna, mis on kuulus oma firmajoogi Becherovka ja ravivate kuumaveeallikate poolest ning kus festivaliväliselt annab tooni vanaldane vene puhkaja, voorib igal aastal tuhandeid kinopisikust nakatunud noori üle kogu Tšehhimaa. See omanäoline elustiil annab juba 49. aastat toimuvale suurele filmipeole näo. Tšehhi publik armastab kino, seda on näha ka eranditult läbimüüdud seanssidest ja juba iseenesestmõistetavaks kujunenud soojast aplausist nii enne kui ka pärast seanssi.
Arusaadavalt armastab tšehhi publik just oma riigi filme ja nii püsib juba mitmendat päeva järjest publikuhääletuse põhjal esikohal nende oma suur klassika, Jiří Menzeli 1966. aasta magusnukker draama «Rongid range järelevalve all».
Tänavu on esindatud lausa neli Eesti filmi. Auhinda püüavad neist kaks: dokumentaalfilmide sektsioonis on selleks Putini režiimi lahkav Vene-Eesti koostööfilm «Tähtaeg» ning Ida-Euroopa ja endiste sotsialismimaade regiooni režissööride esimesi ja teisi täispikki filme esindavas võistlusprogrammis «East of the West» linastuv Katrin ja Andres Maimiku «Kirsitubakas». Festivali ajaloo esimese animafilmina on ametlikus võistlusprogrammis lätlanna Signe Baumane «Kivid minu taskutes».
Eestlasena välismaa festivalidel viibides on alati kasvõi eksperimendi korras huvitav kogeda kohalike reaktsiooni Eesti filmile. Kaks aastat pärast Toomas Hussari «Seenelkäiku» maailmaesilinastust, mis pikka aega püsis publikuhääletuse põhjal kõrgel kohal, on taas põhjust loota ja oodata.
Võistlusprogrammis «East of the West» on filme kokku 12. Kõik filmid linastuvad festivalil rahvusvahelise seltskonna ees esimest korda. Koos Eestiga on filmidega väljas kümme riiki. Rääkides filmide tasemest, siis see on nagu ikka, seinast seina, kuid programmi sobib iseloomustama «Kirsitubaka» ühe režissööri Andres Maimiku tervituses välja öeldud mõte: «Me kõik oleme idaeurooplased.» Seega saame asjadest ka ühtviisi aru. Ka igapäevane festivalileht tutvustab programmi kui kriisis vaevleva ühiskonna «lihtsa inimese» võitlust parema tuleviku nimel, mis on tuttav ja mõistetav kõigile.
Maimikute «Kirsitubakas» on žanrilt komöödia, mida võib iseloomustada ka turbaraba armastusloona. Noorte inimeste eneseavastamine ning nende maailmavalu näikse kandvat kogu festivali programmi sõnumit. Kõrvu «Kirsitubakaga» on «East of the Westi» programmis peategelasteks noored maailmaparandajad Serbia neonatsidest kõnelevas «Barbarites», valusas ja šokeerivas Venemaa filmis «Parandusklass», minimalistlikus ja klaustrofoobses Sloveenia draamas «Puu» ja üheks programmi favoriidiks peetavas Ungari absurdikomöödias «Pärast elu».
Vormilt väga erinevad filmid jõuavad kõik ühe tõdemuseni: noor olla on raske. Samasugust nooruse rasket taaka kannavad enda õlul ka siinkirjutaja parimateks filmielamusteks kujunenud tegelased linatöödes «Sõna» (Poola), «Hõim» (Ukraina) või «Starred Up» (Suurbritannia).
Sain tuttavalt vihje, et Karlovy Vary linnateater on ainus koht maailmas, kus on toimunud kolm Eesti filmi maailmaesilinastust. 2008. aastal Rene Vilbre film «Mina olin siin», tunamullu oli kord «Seenelkäigu» käes, nüüd on siis võistlustules «Kirsitubakas». Samas kohas võitis 2006. aastal oma võistlusprogrammi aga rahvusvahelise esilinastuse raames Ilmar Raagi «Klass».
Seega, õnnelik koht Eesti filmide jaoks, ning arvestades publiku pikka aplausi ja soosivat naeru, võib Eesti film taas ühe plussi kirja panna. Teeme universaalseid filme, millest saadakse aru. Festivali auhinnad selguvad laupäeva õhtul, eks näis, kas lisaks publiku poolehoiule Eesti film ka žüriile muljet avaldas.
Eesti kinodesse jõuab «Kirsitubakas» oktoobris.