Arusaamatused algavad juba pealkirjast, sest näitusel ei ole midagi pistmist ei arheoloogia ega festivaliga, ei lahata pilti. Kuraator nimetab kunstnike mõtlemist arheoloogiliseks, mis Marju Lepajõe teada on uus moesõna. Segast infoteksti ja mitut teose kirjeldust ei seletanud lahti ka muuseumi noored giidid («katoptrofii-lia»,«transmutatsioon», «efermeerne» jm).
Teine nähtus on, vastupidiselt, ligitõmbav. See on ruumi kaasamine kunstiteosesse, akende katmine stendidega, seinte värvimine, praegusel näitusel ka lõhkumine, või siis luksuslik seinte tühjaks jätmine. Töö on olnud meeletu ja tulemus suurejooneline, lausa pidulik. Lummus algab juba esimeses saalis lõunamaiste, laeni ulatuvate potitaimedega.
Näituse kontseptsiooni ülesleidmise veeretab kuraator vaataja õlgadele. Mina hoomasin kolme peateemat – loodus ning, sel aastal juba teist korda, muuseum ja viltune maja.
Simon van Til mõtiskleb selle üle, kuidas antiiksed kunstiteosed tunnevad ennast neile võõras ümbruses, Cyprien Gaillard on pildistanud hävinevaid kunstiväärtusi viisil, kus ka foto neist pikapeale hävineb, Dénes Farkas on pannud seintele tühjad raamid. Seda võtet pole veel Tartus kasutatud.
Teisel korrusel on kõige põnevam Òlafssoni «Tagavaatepeegel»: suurest videost näeme iseennast vaheldumisi varasemate näitusekülastajatega, kes on salvestatud arvutimälusse. Järgmises saalis mängib kuulus duo Elmgreen ja Dragset tähtedega sõnast MUSEUM, kust seinale on riputatud USE ja teised tähed on põrandal. Taies on näituse vaimukaim (kui on originaalne?), kaaskiri kõige loetavam. Tegelikult tark ja selge visuaalne mõte ei vajagi teksti, nii nagu Ene-Liis Semperi või Jaan Toomiku videod.
/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
