Vaiko Epliku kaheksas kodustuudioalbum «Nelgid» on sajaprotsendiline Eplik oma tavatu andega ühendada vastuolud – tuttav ja etteaimamatu, turvaline ja täis üllatusi. Emale sünnipäevaks pühendatud, kollase idüllilise plaadikaanega plastkarbis «Nelgid» on kammerlik ja õrn, kuid samas mõnusalt ja sõbralikult irooniline.
Vokaal ja sõnad on tundlikud, kuid mitte enam haavatud. Poeetiline ja meloodiline, selge ja siiras, kuid ilmselgete ja huvitavate allhoovustega. Plaat, mida ei saa taustaks kuulata ja seda mitte ainult tähelepanuväärselt heade sõnade, vaid ka nutikate instrumentaallahenduste ning nauditavate ja teraste arranžeeringute pärast.
Epliku eelmine, järjekorras seitsmes album, alles kevade hakul ilmunud «Nõgesed», oli suurepärane ja kõrvetavalt hea ning sealt võis selgelt hoomata alles värskeid isikliku kõrvetuse jälgi. Seitset peetakse üldiselt õnnenumbriks, Eplik interpreteeris seda plaadikaanel vikati kui stiliseeritud seitsmega. Kummulikeeratud kaheksa abil on armastatud tähistada lõpmatust.
Lõpmatuses on teatavasti kõik võimalik ja «Nelgid» rändab tõepoolest igavikulistel radadel ning saab üldjuhul toime kaelamurdvate ülesannetega, nagu näiteks muutes estraadi intellektuaalseks, kohati kuluma kippunud trubaduuri-kitarrifolgi värskeks laineks ning andes bossanova standarditele uue hingamise.
Kaks Unot, Loop ja Naissoo, Antonio Carlos Jobim ja Tim Buckley tulevad esimeses järjekorras meelde, kui just tingimata peab mõtte paralleelide järele sirutama. Ja muidugi romantiline kannatajanatuur Raimond Valgre, keda Eplik on kasutanud otsese inspireerijana albumi nimiloos, kuhu on lisatud täiesti ebavalgrelik irooniavõti.
Vaiko Eplik on rõhuva enamiku albumist taas ise teinud. Plaadiümbrisel võtab ta omaks kirjutamise, mängimise, laulmise, joonistamise, salvestamise ja miksimise. Tõsi, on ka külalisi, kes sobituvad nii filigraanselt üldisesse pilti, et ei olegi üldse mingid külalised – nagu näiteks Tallinna Kammerorkestri viiulid, vioola, tšello ja kontrabass. Keelpilliseaded on Jakob Juhkamilt.
Päris kindlasti on kümne palaga ja ainult natuke üle poole tunni kestev «Nelgid» tänavuste kodumaiste plaaditippude seas koos Jarek Kasari mõni päev varem ilmunud perfektse ja nukralt rõõmsa albumiga «Liiga palju viiuleid» ja muidugi ka Epliku enda šedöövriga «Nõgesed».
Vaiko Eplik
«Nelgid»
Mortimer Snerd
Hinne 5