Patti Smith korraldas punkrokipalvuse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Patti Smith pühendas pea pooled kontserdi lood kellelegi või millelegi, näiteks allatulistatud Malaisia lennukis hukkunutele, muusik Lou Reedile ja hiljuti surnud bluusikitarristile, oma heale sõbrale Johnny Winterile.
Patti Smith pühendas pea pooled kontserdi lood kellelegi või millelegi, näiteks allatulistatud Malaisia lennukis hukkunutele, muusik Lou Reedile ja hiljuti surnud bluusikitarristile, oma heale sõbrale Johnny Winterile. Foto: Jelena Rudi

Punk pole päris surnud, ta on vaid 68-aastane ja esines just Tallinnas.

Võimas, uskumatult võimas oli Patti Smithi kontserdi lõpp esmaspäeval Solarise suures saalis. Läksin teda kuulama kui kultuuri­ikooni, naist, kes omal ajal võimsaid asju teinud, suuri inimesi tundnud ja mitu olulist teksti kirjutanud. Ootamatult sain sellise emot­sionaalse lak­su, nagu oleks eesti rahvas ennast jälle vabaks laulnud.

Esimest korda sain Patti Smithist teadlikuks kuskil 1980. aastate keskel, kui ühest intelligendi­pere­konnast pärit tütarlaps mulle tema luulekogu lugeda andis. Läppunud stagnas oli see kui valgus­kiir pimeduse­riigis – ah vaat kuidas võib kirjutada! Et autor ka (punk)muusikaga tegeleb, sain teada alles kümmekond aastat hiljem. Siiamaani on Patti Smith mu jaoks eeskätt luuletaja, mitte muusik olnud.

Tema enda meelest ka. Esmaspäeva keskpäeval ütles ta Rahva Raamatus: «Ma olen kirjanik, mitte muusik. Aga esineda on mulle alati meeldinud.»

Kontsert algaski nagu muusikasaatega luulekava. Saatebänd, kus kitarre mängis artisti poeg ja klahvpille tütar, pole eriti kõneväärt. Selle lava kohta masendavalt keskpärane komplekt muusikuid. Aga heli oli Solarise saali traditsioone arvestades (viienda rea täitsa äärmine ots) väga ilusti tasakaalus, iga viimane kui sõna selgelt kuulda. See ongi selle artisti puhul peamine. Luuletaja ja esseist Igor Kotjuh märkis pärast kontserti: «Ma pole selles saalis iial nii palju kirjanikke näinud.»

Esmaspäeval esitatud neliteist lugu haarasid üht­laselt popu­laarsemad laulud Patti pikast karjäärist. Rokilikumaid tuure hakkas see luulekava võtma üheksanda loo, «Bang­a» juures (Smithi viimase, 2012. aasta albumi nimilugu ja minu arvates selle plaadi kõige kõvem lugu üldse). Enne laulu seletas Patti, et laulu kirjutama inspireeris teda Mihhail Bulgakovi «Meistri ja Margarita» lugemine. Selgus, et Banga oli Pontius Pilatuse truu koer. Vat mis tema sealt leidis, Peemot on ju üldiselt palju pungim tegelane.

Katarsis puhkes kahe viimase loo ajal («People Have the Power» ja «Babelogue/Rock’n Roll Nigger»). Kümme esimest rida tõusis nagu üks mees püsti, tagantpoolt tormasid inimesed lava ette näppu viskama ja tantsima. Pikkade hallide juustega Patti soigus lavaserval nagu šamaan: «Te olete vabad, te olete vabad … Teie olete tulevik!» Kogu stseen tuletas meelde mõne ekstaatilisema sekti äratuskoosolekut või Jim Morrisoni «American Prayerit». Tundus, et kohe‑kohe läheb lahti käte pealepanemisega ravimine, pimedad saavad nägijaks ja jalutud hakkavad kõndima. Selle asemel, et Steven Seagali ees kollektiivsesse paanikasse sattuda, oleks võinud ta Pattiga vastastikku panna ja siis vaadata, kuidas pungivanaema märulinäitleja nagu Väinamöinen lihtsalt kõrvuni maa sisse laulab.

Kui NO99 mälestusväärne «Ühtne Eesti» lõppes samuti Tiit Ojasoo lunastajaliku kuulutusega «Te olete vabad!», siis mõjus see irooniana. Patti samasugune kuulutus nõretas ameerikalikust siirusest, mis küünilisema eestlase jaoks võõraks jäi. Kontserdi lõpus kiskus artist demonstratiivselt oma kitarrikeeled katki. Vaevalt see protestilauljalik žest nüüd edasist vaikimist tähendab. Hea, et põlema ei pannud, nagu tema kuulsad kaasaegsed teha tavatsesid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles