Usutavasti annab see film, mis ka täna Tartus algava armastusfilmide festivali Tartuff suurele vabaõhuekraanile jõuab, Venemaal veel palju kõneainet.
Tartuff näitab Venemaa koolide «koonduslaagreid»
4. august 2014, 11:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On ju tegu läbinisti provotseeriva, poleemilise linateosega, mis hargneb erivajadustega laste klassi – Venemaal nimetatakse selliseid korrektsiooni- ehk parandusklassideks («Klass korrektsii» on ka filmi venekeelne pealkiri) – seinte vahel, kus õpivad need, kes vaimse või füüsilise arengu tõttu ei saa kooliprogrammiga tavapärases tempos ja mahus hakkama.
25-aastase, veel verisulis režissööri Ivan I. Tverdovski ettekujutuses on neis sündiv muidugi üks paras košmaar. Ta on selliseid tavakoolide juures tegutsevaid klasse nimetanud suisa koonduslaagriteks ja getodeks, kus leiavad aset tuhanded tragöödiad, mida paraku saatvat ühiskonna vaikimine ja tähelepanupuudus.
Ühte sellisesse 11. klassi tuleb 1. septembril ka ratastoolis Lena nagu ingel hoolimatusse ja ükskõiksesse maailma. Peagi tärkab tema ja epileptik Antoni vahel esimene armastus, mille tulemusena pannakse proovile ühiskonna taluvuse piir. Selle käigus ei loomastu mitte ainult õpetajad ja vanemad, vaid ka õpilased.
Vene press on seda Rolan Bõkovi kuulsale filmile osutades juba jõudnud nimetada ««Hernehirmutiseks» ratastoolis» või ««Hernehirmutiseks» puuris». Kokkupuutepunkte võib kahe filmi vahel tõesti leida, ent psühholoogilisele motiveeritusele, usutavusele mööndusi tehes eelistab Tverdovski pigem olustikulist groteski, mis aga peamine – vaataja emotsioonidega mängimist. Nende kunstlikku esilekutsumist iga hinna eest.
Sellega saab ta ka hiilgavalt hakkama – vaataja peaks olema ekraani külge naelutatud. Autor ise pole varjanudki, et üks tema suuri eeskujusid on suur manipulaator Lars von Trier.
Igal juhul tasuks selle filmi olustikulistesse nüanssidesse, mida rõhutatult tõepäraselt esitatakse – filmitud on reaalses koolis, osaliselt reaalsete parandusklassi õpilastega ja n-ö dokumentaalses stiilis –, suhtuda ettevaatusega. Nagu tolle trellitatud vaheseina puhul, mille eesmärk on probleemset klassi ülejäänud koolist eraldada ja mille kohta on režissöör ise veidi kohmetunult tunnistanud, et seda vanglale viitavat rekvisiiti läks vaja kunstilise üldistuse pärast.
Tiitritest ei leia me ka Jekaterina Murašova nime, kelle romaanil film põhineb – psühholoogist autor, kes töötas aastaid ise selliste klassidega, olevat palunud selle eemaldada, sest tulemus lahknevat kirjapandust kardinaalselt.
Vene kinolevisse tuleb film alles septembris, ent juba praegu on selle autoril ette näidata mitu kaalukat auhinda, sh Karlovy Vary kõrvalvõistlusprogrammi «Lääne ida» peapreemia ja Vene rahvusliku filmifestivali Kinotavr parima debüüdi preemia. Vene lavastajate uus põlvkond tõstab jõuliselt pead.
«Parandusklass» linastub neljapäeval kell 22, kohale on oodata ka lavastajat ennast.