See näitus on nagu südamlik kohtumine vanade heade tuttavatega.
Eesti skulptuuri kuldaeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib öelda küll, et need kümnendid olid eesti skulptuuri kõrgaeg. Vaevalt midagi sellist enam kordub. 1950ndate lõpul saadi lahti stalinistlikust saastast, tulid uus vormikeel ja uued materjalid (alumiinium, epoksüvaik, plastmass ja dolomiit). Avanes ka muu maailm – kas siis tänu võimalusele reisida või kunstialbumite näol.
1968. aastal toimus Tallinna Kunstihoones Soome skulptuuri näitus, kümme aastat varem alustas Balti riikide skulptuurikvadriennaal. Vormikeel liikus abstraktsiooni ja puhta vormi poole. Nii võime öelda, et meie skulptuur oli modernistlik, enamgi kui maalikunst ja graafika.
Uudne oli seegi, et areenile tuli terve plejaad naisskulptoreid: Juta Eskel, Aime Jürjo, Ellen Kolk, Ilme Kuld, Mare Mikof, Hille Palm jt. Võib-olla ma eksin, kuid sõjaeelsest ajast ei meenu sellelt mehelikuks peetud erialalt ühtegi naist.
Naiste kõrval tulid mõistagi ka uue põlvkonna mehed: Riho Kuld, Olav Männi, Lembit Tolli, Matti Varik jt. Esiskulptor näis olevat Edgar Viies, kellelt selle koha võttis hiljem üle Jaak Soans.
Saabus pronksiaeg, kui 1976. aastal alustas tööd ARS Monumentaali valukoda. Siis algaski Soansi tõusuaeg. Näitusel on temal väljas «Purustatud sarkofaag» – omamoodi pronksist installatsioon. Kuid ka tema «Vari». Ta oskas töötada silueti ja varjudega. Lisaks portreed ja tööd avalikku ruumi, kuhu Soans on teinud rohkem kui 30 monumenti.
Tuntuim neist on mõistagi Anton Hansen Tammsaare kuju, mille eest ta sai ka NSVLi riikliku preemia. Teatakse rääkida, et žüriis läksid Moskva ja Leningradi esindajad kaklema ja kui kompromissile ei jõutud, otsustati anda preemia «pribaltlasele».
Näitusel on väljas skulptorite eskiise, kuid oleks võinud olla ka fotosid nende linnaruumi tehtud teostest, näiteks Edgar Viiese Köleri monument Viljandis, Matti Variku fašismiohvrite monument Saaremaal, Lenini kuju Kotkas jms. Huvitav on seegi, et Varik tegi Kuressaarde kõigepealt Kingissepa kuju, mis maha võeti, ja siis samasse kohta Vabadussõja monumendi.
Näiteid võib tuua veelgi, kuid ikkagi on kahju, et nn dekoratiivskulptuure on linnas vähe. Näitusel on väljas konstruktivistlikke või abstraktseid skulptuure, mis võinuks täies mahus kaunistada meie parke.
1960. aastatel oli uuendus seegi, et skulptuuri tuli värv. Meenutagem näiteks, et Vana-Kreeka marmorskulptuurid polnud algselt mitte valged, vaid värvitud. Esindatud on ka Peeter Mudisti skulptuurid. Need üllatasid omal ajal vaatajaid, sest Mudistit tunti eelkõige maalikunstnikuna. Ja muidugi Ülo Õun koos värvi ja oma iroonilise suhtumisega. Hea leid on seegi, et tööle on pandud Olav Männi kineetiline skulptuur ehk mobiil.
Ühesõnaga, tegemist on näitusega, kohtumisega vanade tuttavatega – kohati on tunne, nagu oleks sattunud omaaegsetele kevadnäitustele.
Pole salata, et skulptoritele maksti nõukaajal päris hästi, eriti kui oli tegemist monumentaalteostega. Millega nad praegu tegelevad, ei tea. Kes on läinud üle installatsioonidele, kes saab mingeid juhutellimusi.
Näiteks rääkisin oma Moskva kolleegidega. Nemad ütlesid, et ole mureta. Iga kuu lastakse maha mõni mafiooso ja auasi on püstitada talle võimas hauamonument. Nii nad ennast elatavad.
Meil kahjuks on selliseid juhtumeid harva, kuid kalmistuskulptuuridega võib tõesti elatist teenida. Samas võiks linn ja riik tellida avalikku ruumi skulptorite töid. Miks mitte mõne juba kadunud skulptori teose, mida vastavalt ruumile suurejooneliselt eksponeerida.
«Meie modernism.
Eesti skulptuur
1960.–1970. aastatel»
Avatud Kumus 25. novembrini