Hea raamat on hea vaatamata õues valitsevale ilmale. Rein Veidemann, Kätlin Kaldmaa, Kaupo Meiel, Jaan Martinson, Krista Kumberg ja Janar Ala jagavad viimaste kuude lugemiselamusi.
Kohustuslik kirjandus
6. september 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann
kirjandusteadlane
On raamatuid, mida peab lugema. Üks neist tänavu ilmunud ja osa mu suvest sisustanud teosest oli Norman Davise tuhandeleheküljeline «Euroopa ajalugu». Lugenud seda eestlase ja eesti kultuuriloolasena, mõistsin veel kord, et meie olemasolu rahva ja riigina on tõeline ime. Euroopa poolsaare ühe neeme asurkonnale ei olnud määratud ajaloorataste sattumuslikus rütmis ellu jääda sellisena, nagu täna oleme. Aga ometi oleme!
Võib-olla on üheks soodustavaks teguriks olnud kristliku tsivilisatsiooni kaheks lõhenenud poole teineteist summutav ristlainetus, kahe perifeeria kokkupuude siin, Eestis ja Lätis. Jah, Euroopa ajalooski oleme köömes, aga tülikas kivikild suurte geopoliitiliste ja -kultuuriliste jõudude hammaste all, nagu uue aastasaja algul Jaan Undusk eestlasi iseloomustas. Praegust olukorda, mida me veel õnneks teisel pool piiri saame jälgida, ilmestab raamatu lisas toodud kaart Venemaa ekspansioonist Euroopasse, mis lähtus Moskooviast juba 1522. aastal. Ajalugu ähvardab kogu aeg korduda, isegi kui see juhtub grotesksel moel. Sedagi võib «Euroopa ajaloost» lugeda.
Teine, sedapuhku ilukirjandust esindav teos, mille läbilugemist pidasin enda jaoks kohustuseks, on Hermann Brochi «Vergiliuse surm» – peaaegu ületamatu teos selle vahepealsuse psühhograafilisest kaardistusest, mis jääb n-ö surmaettevalmistuse ehk «enam ei ole» ja «veel ei ole» piirile. Miks ei ole küll eesti kirjanduses leida seesugust va-banque-teost, milles vasturääkivused juhitakse ühtsuseni, motiivid on liikumises otsekui sümfoonias ning sündmustik avaneb simultaanselt?
Ei ole ju nii, et meie keel seda ei võimaldaks, kui Mati Sirkel on kinkinud meile nii emakeelse Musili kui ka Brochi, Jaak Rähesoo Faulkneri, Aita Kurfeldt Márqueze «Sada aastat üksildust». Küll tahaks ise midagi nii suurt, hõlmavat ja lummavat kirjutada. Aga selleks peab ilmselt ka elama suurelt ja lummavalt, mis siinmail harvadele kättesaadav.
Ja kolmas selle aasta lugemine – sedapuhku mõnuga – on olnud Udo Uibo «Sõnalood». Uibo sadakonna eesti sõna päritolust vestvad lood mõjuvad otsekui novellid. Võetagu kas või «jeekimi» päritolu, mille puändiks on legend omaaegsest keeletoimetajast, kes Lutsu «Kevadesse» «istutatud» «jekimi» parandas «jeekimiks», sest tema teadis, et see pidigi selliselt kirjutatama. Ja nõnda me tõesti seda praegu ka nii, kahe e-ga kasutame.
On olnud veel üks, koguni kaks kuud väldanud rida-realt lugemine, Tartu Ülikooli semiootikaosakonna suurteose, Kalevi Kulli ja Silvi Salupere toimetatud «Semiootika» käsikiri. Ligi viissada lehekülge teooria kõrgpilotaaži. Olin kutsutud selle raamatu siseretsensendiks. Kui me selle raamatu lähitulevikus saame, kujuneb sellest üks Eesti semiootikateaduse verstaposte. Jõudkem ära oodata.
Kätlin Kaldmaa
kirjanik
Rannaraamat, suvi 2014: «Kirjandus kui selline. Valik Vene vormikoolkonna tekste», koostanud Märt Väljataga. See kirjandusteaduse tüvitekstide kogumik sobis Vahemere erinevate mereäärsustega nagu rusikas silmaauku. Ühtlasi sai ka uudishimulikele uurijatele pooltes maailma keeltes selgitada, mida see vene formalism siis ikkagi tähendab. Suurepärane suvekool!
Eluraamat, suvi 2014: «Sealpool sood», Lauri Sommer. Lauri oskab. Rääkida asjadest ja siis veel asjadest, mis juhtusid enne neid asju, ja veel enne neid asju. Kindlasti tasub lugeda kõigil, kes miskitpidi Viljandiga seotud. Mina olen.
Reisiraamat, suvi 2014: «Islandi kiri», Kärt Hellerma. Island kas võtab inimese täielikult vastu või ei võta. Kärt Hellerma võttis. Ja Kärt Hellerma võttis Islandi. Sellest see raamat räägibki. Kähku poodi, saadaval veel viimased (viis) raamatut.
Seiklusraamat, suvi 2014: «The Letter to the King», Tonke Dragt. See hollandi autori klassikaline seikluslugu sellest, kuidas noormees rüütlikslöömise õdangul saatuslikku seiklusse meelitatakse, on nii puhas propagandavaba lugemine, et siinlugeja sai teatava ilmutuse osaliseks. Kui see nüüd veel eesti keelde jõuaks. Lugejatele 10+.
Novembriraamat, suvi 2014: «Butterflies in November», Audur Ava Ólafsdóttir. Mis juhtub, kui geeniuse masti lingvist-tõlkija-toimetaja mees töökaaslasele lapse teeb ja uut elu alustab. Audur Ava musta huumoriga maitsestatud road trip Islandi ringteel on nii Island, kui üks raamat olla saab. Kõrvaltegelasena astub mängu terve Eesti meeskoor, kelle kontserdile alla 18-aastasi ei lubata – kavas on eksootilised tantsunumbrid.
Mõtteraamat, suvi 2014: «Olemise hetked. Märkmeid möödanikust», Virginia Woolf. Meistriteos, ma ütlen, meistriteos! Võtsin selle kätte, kui kogu maailma eesti ja soome kirjandusest täiesti kõrini sai. Woolfi kindel sulg ravis terveks.
Luuleraamat, suvi 2014: «Korrosioonikihk», Helena Läks. See noor luuletaja juba teab. Mida, seda saab teadagi lugeda raamatust.
Krista Kumberg
lastekirjanduse uurija
Hindan kirjaniku puhul jutustamisoskust. Eriti osavad võivad pikalt ja põnevalt pajatada ka porikärbse teekonnast aknaklaasil. Kuid Indrek Harglal on, millest jutustada. Ta on võtnud enesele aega, et keskaegselt saladuselt nagu sibulalt kihte koorida. «Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika» mõjub eheda (kummatigi muheda) ajarännuna tuttavate tegelaste seltsis tuttavatesse paikadesse. Tallinn ju!
Ka Kettamaailm tundub juba täiesti reaalse ja tuttava paigana. Terry Pratchetti «Auru juurde» on fantaasiaromaanina elu ise – inimloomus, seesama meie maailm siin ja praegu, ainult pentsikuks muutvas kõverpeeglis. Kellele toob meelde unistuse Riisipere-Haapsalu raudteeliini taastamisest, kellele islamimaailmas toimuva, kellele kõrge isiku turvatud visiidi, kellele multi-kulti teemad. Pööraselt naljakas ja … tõsiseksvõttev. Kui järele mõelda.
Neil Gaimani «Kalmisturaamatus» on üllatavalt palju elu(list). Vaimud lapsendavad tita ja saavad omale kaela ka kasvatusprobleemid, vastutuse, lapse iseseisvumisega kaasnevad hingevaevad, aga ka suure hulga armastust ning tunde, et ollakse vajalik, peaaegu elus. Lugu suureks saamisest ja sügav kummardus lugemisele, raamatutele, raamatukogule.
Teispoolsus tuleb mängu ka Lauren Oliveri raamatus «Liesl & Po». Isa mõrvatud, ise võõrasema vang ja siis ilmub tujukas vari, kellega koos asjad joonde aetakse. Saab teada mõndagi inimloomuse nii helgest kui hirmsast poolest. Kõige juured on lapsepõlves.
Kui inetu peab poiss olema, et olla kirjeldusel tekkivast kujutluspildist mitu korda koledam? R. J. Palacio «Ime» on naljakas, kurb ning optimistlik. Autor vahetab vaatenurki ja annab jutujärje sujuvalt ühelt tegelaselt teisele. August võidab lugeja südame, haletsuse asemele asub kaastunne, kaastunde asemele kaasaelamine ning rõõm vapra ja visa vennikese (ning tema pere) üle.
Pildiraamatud võivad vahel üllatada, pakkudes suurele vaat et rohkemgi kui väikesele. Mauri Kunnase «Kangelaslood» on muutnud «Kuningas Arturi rüütlid» kassirahva eeposeks. Muuseas, Robin Hood oli samuti kass ning viikingite hulgas oli igasuguseid pudulojuseid. Ei valiks oma lapsele esmatutvuseks Suurte Lugudega, aga kui need kord juba tões ja vaimus loetud on, siis pakub Kunnase loodud maailm maailmatu hulga muhedat naerumuginat.
Philippe Lechermeieri «Unustatud ja tundmatud printsessid» ei vasta ootuspärasele ega ole ka roosa. On nii tugeva esteetilise laenguga, et unustad teksti lugeda. Kui see lõpuks meenub, muutub raamat veel köitvamaks. Teatmeteos? Kunstiteos? Lasteraamat? Küsimärgid võib vabalt hüüumärkideks mõelda.
Sõprust saab õppida, kirjutab-joonistab Katri Kirkkopelto raamatus «Molli». Tõreda oleku põhjus võib olla häbelikkus, ebakindlus. Väikesed armsad karvased elukad juhivad tähelepanu elu põhiväärtustele.
Kaupo Meiel
luuletaja ja kirjandusministri nõunik
Viktor Pelevin, «S.N.U.F.F.». Mida aega edasi, seda suuremaks prohvetiks Viktor Pelevin muutub. Tema algselt 2012. aastal ilmunud «S.N.U.F.F.» on käimasoleva Ukraina sõja taustal sedavõrd prohvetlik, et uudiseid pole vaja jälgidagi, kõik on raamatus kirjas. Tegevuse paigutab Pelevin küll kaugesse tulevikku, kuid Big Byzi ja Urkaina konflikt on hirmutavalt tänapäevane.
Seda osalt filosoofilist traktaati meenutavat romaani pole kerge läbi närida, aga väärib vaeva. Sõda, fantaasiat, puhast ja ebapuhast armastust, petlikku ilu ja kõikehõlmavat rüvedust leidub romaanis, siis on selles veel seda, teist ja kolmandat. Praegusel ajal täiesti kohustuslik lektüür.
Kalev Vilgats, «Esimene Punane aasta Pärnus. 1940–1941». Igal aastal augustikuus meenutatakse Eestis viimaseid punaseid aastaid, kuid kunagi ei tee paha veidi meenutada, millest see kõik algas. Suur ajalugu koosneb väikestest ja Kalev Vilgats võtabki ühe paiga pöördelise aasta ladusas publitsistlikus laadis ning ohtra pildimaterjali abil kokku. Suurt ajalugu käsitlevate nimede ja sündmuste ja kuupäevade kõrvalt leiab toredat ja kõnekat olmeteavet. Näiteks saame teada, palju maksid 1941. aastal pitsiga kombinee ja kilo šokolaadikomme.
Terry Pratchett, «Auru juurde». Terry Pratchetti järjekordne, jumal teab mitmes romaan jõudis maakeeles ilmuda just-just rannailmade lõpul, kuigi sobinuks ideaalselt rannaliival lugemiseks. Kui reaalne maailm kipub liiga masendavaks muutuma ja toob vaid murekortse laubale, on just Kettamaailm õige koht, kuhu selle eest pageda. «Auru juurde» toob lugejateni taas endise petturi Niiske von Lipwigi, kes on fännidele tuttav raamatuist «Postiteenistus» ja «Rahategu». Pratchett on mõnus ja sume nagu suvelõpp, samal ajal hillitsetult terav nagu talve eelaimdus. Kilpkonn liigub!
Jüri Kolk, «Teisipäevamaa». Jüri Kolk on viljakas autor, kes siiani rohkem tuntud kui luuletaja, kuid «Teisipäevamaaga» astub ta jutukirjutajate sekka. Kolgi lühijutud on enamasti realistlikud ja lähtuvad elust, sagedasti Tartu elust, enesest ning lihtsad ja labased sündmused saavad autori tahtel millekski ülemaks ülendatud. Kolk on isiklik ja siiras, jutustades seda, mis südamel ja peas, lihtsas ilustamata stiilis. Võibolla, lisades Kolgile veidi Jan Kausi poeetilisust ja Urmas Vadi maagilisust, oleks tulemus võluvam, aga siis poleks Kolk enam päris Kolk, aga meil on praegu just päris Kolki vaja, eks ole.
Indrek Hargla, «Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika». Mida raamat edasi, seda paremaks Indrek Hargla Melchiori-sari muutub. Detaile ja ajalugu on palju, aga mitte liiga palju, et see põnevust pärsiks. Tegevus kandub ühes tegevusliinis Tallinnast välja, mis tuli vist mõnelegi sarja austajale ebameeldiva üllatusena, kuid eks pidigi Eestimaa kõige selle jaoks, mida Wakenstedede minevikul ja tulevikul meile pakkuda on, kitsaks jääma. Hargla pakub jätkuvalt ja tõusvas joones kvaliteetset laiapõhjalist meelelahutust, millest eesti kirjanduses pikka aega puudus oli. Ootan järge? Ootan järge. Ootan järge!
Haruki Murakami, «Elevant haihtub». Puhkuse ajal randa suundudes võtsin kaasa Haruki Murakami novellikogu «Elevant haihtub», mis ilmus eesti keeles juba 2011. aastal, kuid ootas koduses raamaturiiulis sellest ajast õiget lugemishetke. Ehk sobinuks randa pealkirja poolest paremini tema «Kafka mererannal», aga see on ammu loetud ja sisu poolest klapitus rannaliivale just too jutukogu.
Murakami muutus Eestis küll vahepeal samasuguseks haibiks, nagu seda oli kunagi algusaegadel Paolo Coelho, aga novellid on tal ometi toredad. Need otseselt justkui ei räägigi millestki, algavad ei kuskilt ja jõuavad ei kuskile. Täpselt nagu merelained, mille loksumine on tegelikult pelk liikumise illusioon.
Jaan Martinson
spordiajakirjanik ja raamatufriik
Jussi Adler-Olsen, «Naine puuris», tõlkinud Tiina Toomet, Pegasus. Üks aasta vahvamaid krimkasid, kus tusaturris, laisk ja omaette askeldav kriminaalkomissar Carl Mørk suunatakse keldrisse jalust ära ehk talle luuakse vanade kuritööde avastamiseks Q-osakond. Raamatu pärl on Mørki abiliseks määratud Hafez el-Assadi, kes on tont teab kes, aga asjalik ja lõbus tüüp.
Vladimir Voinovitš, «Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused,», tõlkinud Jüri Ojamaa, Tänapäev. Võta kätte raamat Tänapäeva sarjast «Punane raamat» ja sa ei pettu. Vahva sõdur Ivan Tšonkin on kui kohtupatoloog, kes lahkab Venemaa olemust kuni ajudeni välja. Paraku on deržaava sedavõrd võimas, et püsib elus ka pärast lahkamist.
Mary Roach, «Lonks. Seiklused seedetraktis», tõlkinud Iiri Sirk, Imeline Teadus. Kuis me siis elukestva õppeta... Suvi on eneseharimiseks. Kas igaüks teab, kuidas söögist saab seesamune? Kahjuks või õnneks on protsess, kus õun ja õlu pärast pikka töötlust hoopis teise konsistentsi saavad ja välja heidetakse, tabuteema. See raamat on siiski piisavalt sünnis, sobib kultuurselgi inimesel uurida.
Lee Child, «Tagaotsitav», tõlkinud Lauri Vahtre, Varrak. Lee Childi arvates olla kaht liiki kirjandust: üks, mis hoiab sind hommikuni enda kütkes, ning teine, mis ei hoia. «Tagaotsitav», kus seikleb Rambo, kel on ka ajud, kuulub esimesse liiki. Asja sel kaunil suveööl magada, kui võib ka lugeda.
Daniel Kehlmann, «Maailma mõõtmine», tõlkinud Kristel Kaljund, Hea Lugu. Selleks et tutvustada maailmale kaht suurt sakslast – matemaatikut Carl Friedrich Gaussi ja loodusteadlast Aleksander von Humboldti –, võib koostada kuiva traktaadi, kuid ka humoorika, kohati absurdsegi, särava ja põneva raamatu. Väljakutse eesti sulemeestele: kuidas elasid Karl Ernst von Baer, papa Jannsen või Oskar Luts? Kirjutage, selgitage.
Sergei Lukjanenko, «Mustand» ja «Puhtand», tõlkinud Anne Rosin, Ersen. Venemaa ulmekirjandus on tungimas Eestisse. Hurraa! «Mustand» ja «Puhtand». Paralleelmaailmad ja muu säärane. Selgub, et kõik me oleme mängukannid, ainult et ühe enesemääramisõigus on suurem kui teisel. Ent kui sulle pakutakse köidikute eest magusat elu, surematust? Enamik laseb end köita, mõni rabeleb vabaks. Kõlab kui poliitika, aga on elu.
Janar Ala
kultuuritoimetaja
Mike Tyson, «Undisputed Truth». Mike Tyson on üks kõigi aegade meediageenilisemaid sportlasi, kelle imidž küll väga intelligentne pole olnud (näiteks lubas ta oma vastase Lennox Lewise lapsed enne matši ära süüa). «Undisputed Truth» on aga ootamatult humoorikas ja hästi kirjutatud raamat (muidugi ei kirjutanud ta seda üksi). Selles, et Tysoni elu, nagu ta ise ütleb, «on olnud nagu kreeka tragöödia», pole kunagi kahtlusi olnud. Ka eesti spordisõber teab Tysonit hästi, sest kui öeldakse «poksija», siis teatakse maailmas eelkõige kahte meest: Muhammad Ali ja Tyson. Võib-olla ka vennad Klitškod. Nii et see raamat võiks vabalt ja mitte ainult ühel põhjusel olla ka eesti keelde tõlgitud, lugejahuvi, usun, oleks olemas.
Taavi Eelmaa, «Kadunud sõbra juhtum» / Kaur Kender, «Kaurita». Kaks sõpra – Taavi Eelmaa ja Kaur Kender – on pannud selles punase kaantega raamatus sõna otseses mõttes kirjanduslikus mõttes seljad vastamisi (milline kole väljend!). Kummagi seljad aga prügiseks ei saa (jälle, milline kole väljend!), kuna kumbki ei kuku selili. Ja tegelikult ei võistle nad ka samas kategoorias, sest Eelmaa on kirjutanud näidendi, Kenderi teksti on žanriliselt keerulisem määratleda – sisekaemuslik lühiromaan, mis lendab sulle peale nagu täisvarustuses ameerika jalgpallur, võiks olla adekvaatne määratlus.
«Kadunud sõbra juhtumit» teater No99 Juhan Ulfsaki lavastusena hiljuti ka mängis. Pärast selle näidendi lugemist on mul kole kahju, et seda vaatamas ei käinud. Tekst toimib ka ainult kirjasõna kujul, selles mõttes elab kaotuse ehk üle. Soovin «Kadunud sõbra juhtumile», et see saaks klassikuks. Ei teagi, kas see on nüüd hea või halb soov.