Marten Kuningas – mees meie ajast väljas

Marten Kuningas on välja andnud istumismuusikaga plaadi. Foto: Sander Ilvest

Marten Kuningat vist pikalt tutvustada pole vaja. Sooloplaat öelda pole «Praktilise mehe» puhul ehk päris õige, sest Martenil on ka bänd, kuhu kuuluvad Raul Ojamaa, Peedu Kass ja Kristjan Kallas.

Kohtume päeval pärast plaadi Tallinna esitluskontserti Noku klubis. Veel enne kui intervjuu saab alata, räägib Marten telefoniga ja arutab, kuidas neljast esitlusest viimast, nimelt seal, kus plaat sündis – Käsmu rahvamajas –, läbi viia. Kontsert toimub homme.

Ütlesid telefonis, et tuleb istumiskontsert. Sulle endale meeldivad istumiskontserdid?

Eelmise plaadi «Janu» vinüüli ilmumise puhul oli ka esitlus selline istumise ja tantsimise hübriid. Ise käisin mais Riias Peter Gabrieli kontserdil, mis oli ka istumiskontsert, aga lõpus ikka kõik tõusid püsti ja hakkasid gruuvima. Oleneb muusikast. «Praktiline mees» on võib-olla natuke aeglasem muusika kui mu eelmine plaat. Nii et siis on ehk hea istuda.

Kolm esitluskontserti on sul olnud: Pärnus, Tartus ja eile Tallinnas. Kuidas tundub, kuidas on publik reageerinud sellele natuke aeglasemale plaadile?

Tundub, et on meeldinud. Tartus tuli see kõige selgemalt välja, aga mujal ka, et jäädakse vaikseks, jäädakse kuulama. See on olnud põhiline reaktsioon ja see on päris intrigeeriv.

Eelmise plaadi «Janu» tegid koos Sten Sheripoviga produtsenditoolis. Steni kätt oli tunda. «Praktilise mehe» puhul produktsiooni niimoodi eraldi esile tõsta ei saa.

«Janu» tegimegi Steniga kahekesi. Olidki kaks meest stuudios. Selle plaadi puhul on mängus kogu bänd pluss Kaarel Tamra, kes miksis. Kõik me olimegi produtsendid. See on rohkem bändi plaat, mis siis, et nimi on Marten Kuningas. Tobe oleks olnud seda muuta.

Sul on bändis professionaalsed, tunnustatud muusikud. Sa oled muusikakoolis käinud?

Ei ole käinud. Ma ei ole isegi kooris käinud. Selles mõttes täielik diletant. Bändis on jah õppinud muusikud ja mina selle juures pigem selline intuitiivne kuju. Nemad on nagu raamistik ja mina siis selline freestyle sinna juurde. (Naerab.)

Aeg-ajalt mul käivad sellised, ütleme, et kahtlushood. Mu vanemad on muusikaliselt haritud, konsis käinud, bänd samuti haritud ja mina olen selline kaootiline. Vahel käivad kahtlushood, et võiks osata ja teada rohkem. Aga siiamaani on päris huvitav asi välja tulnud.

Sa ei ole kunagi mõelnud ka, et läheks muusikat õppima?

Ma olen ilmselt nii enesekriitiline ja ebakindel selles osas olnud. Mulle on alati tundunud, et see süsteem on minust nii kaugel. Võib-olla olen ka mugav olnud. Mingisugune enda süsteemne rasv on tekitatud ja võib-olla ma tahan sellest kinni hoida. Nüüd me koos bändi kitarristi Rauliga sõidame Berliini elektroonilise muusika produtseerimist õppima.

Et siis kohe vastavasse kohta?

Jah, ongi elektroonilise muusika produtseerimise kool. See saabki olema põhimõtteliselt mu esimene kokkupuude muusika õppimisega.

Natuke kummaline on mõelda isegi elektroonilise muusika koolist, mulle on alati jäänud mulje, et kõige paremad asjad elektroonilises muusikas on tulnud just põlve otsas nokitsedes, piiratud tingimustes mingite võimaluste avastamises.

Jah, mingis mõttes on see tõesti nii, aga näed, on selline kool. (Naerab.) Eks ta stuudiotöö ja kõikvõimalike programmide selgeks õppimisele keskendub. Minu senise loomingu puhul on põhiliseks instrumendiks olnud akustiline kitarr ja lähenemine muusikale on olnud pigem folgilik.

Pikemat aega on peas käinud mõte muusikalises mõttes midagi uut omandada. Mulle on see elektrooniline hetkel põnev maailm. Nii et ootused on suured. Ma olen muusika mõttes olnud ikka pigem selline vanamoeline.

Kas sul sellest aastast mõni lemmikplaat on?

Lemmikut vist küll ei ole. Aga jah, äkki keskkonnavahetus aitabki mind rohkem nüüdisaega. (Naerab.)

Pigem kuulad mõnda vana asja, kui uurid, mida uut siis maailmas ka tehakse?

Pigem jah. Inimesele vist meeldib turvatunne. Mu sellised suuremad muusikaahmimised lõppesid umbes viis aastat tagasi nii vana kui uue poole pealt. Uue avastamine on ju iseenesest põnev. Tunnen ise ka, et olen juba kuidagi stagneerunud ja juhmistunud. (Naerab.)

Oskad sa öelda või oled sa registreerinud, mis on olnud kõige pikem aeg, mil sa ei ole üldse muusikat kuulanud?

(Mõtleb.) Nii täpselt ei olegi. (Mõtleb veel.) Sel suvel tegelikult eriti ei ole. Võib öelda, et melomaan ma ei ole olnud mitu aastat. Käsmus suvekodus on mul vinüülimängija ja seal olen kuulanud plaate, mis mul on. Põhiplaat on olnud Miles Davise «Kind of Blue», mida ma alati hea meelega kuulan. Vahepeal Peedu laenas mulle Keith Jarretti Kölni kontserdi. Kaks Talk Talki plaati – «Spirit of Eden» ja «Laughing Stock» – ka ikka saavad mänguaega.

Kas sul nii ka vahel on, et kirjutad lugu ja siis avastad, et, kurat, kellegi teise lugu paistab liiga läbi. On sul selliseid probleeme olnud?

On küll olnud. Mõnikord varastan ka teadlikult. Kui ta meenutab mingit jama asja, kõrvaldan selle võimaluse varakult. (Naerab.) Aga kui lahedalt kõlab, siis miks ka mitte. Mõnikord võtan kellegi teise meloodia ja asetan selle oma raamistikku, nii et sellisena teda ära tunda ei olegi võimalik. Selliseid asju ka tuleb ikka ette. Niikuinii kõik on juba tehtud.

Ma sain alles täna teada, et sa õppisid Tartus ajakirjandust. Miks sa ajakirjandust õppima läksid?

Gümnaasiumis jäi mulje, et pärast seda tuleb ülikooli minna. Võtsin seda ajakirjandust sõna-sõnalt, mõtlesin, et saan aega kirjutada. Selline romantiline lähenemine. Väikesed kirjutamishuvid olid ka. Õppimise ajal sain aru, et see pole ikka päris see. Et see akadeemiline maailm on pisut teistsugune ja palju tõsisem, millest mul polnud õrna aimugi.

Vahepeal tahtsin juba alla anda ja hoopis bändi teha. Selles osas inspireeris mind mu vend, kes õppis semiootikat ja jättis kooli pooleli. Mõtlesin, et tahaks midagi teistmoodi teha – järelikult ma ei saa katki jätta.

Käisid sa ülikooli ajal praktikal ka kuskil?

Ei käinud. Nii et selles mõttes täiesti ebapraktiline mees. (Naerab.)

Nii et töötanud sa ajakirjanikuna pole?

Mõned meelelahutusotsad on olnud.

«Eesti TOP 7-t» ju juhtisid.

Jaa. Sealt läksin TV 3 projekti «Eesti otsib laulupealinna».

Õige-õige, oli nii jah.

Aga seda ei saa ajakirjanduseks nimetada. Pigem selline meedia. Pigem olen olnud objekt kui subjekt. Iseenesest meedia- ja informatsioonimaailm ja millest kirjutatakse ja millest mitte – need teemad mind huvitavad. (Mõtleb.) Aga rohkem ma vist sellest ei räägi, kuna ei tunne ennast piisavalt kompetentsena.

Näe, telefon on mul selline… (Marten näitab vana nuppudega telefoni). Mingisugusest operatiivsusest minu puhul rääkida ei saa. Kusjuures ükspäev helistati Kanal 2st, et nad teevad uut saadet pealkirjaga «Radar». Öeldi, et see on saade, «kus piilume kuulsuste nutitelefonidesse, vaatame, mis äpid neil on, ja äkki on ka mõni lõbus lugu rääkida valeühendustest või midagi».

Pidin neile pettumuse valmistama. Internetis käimine on ka mulle nagu sündmus.

Ma tean kahte inimest, kes ei kasuta internetti: Prince ja Putin.

(Naerab.)

Seoses Putiniga. Inimesed vist kardavad sõda, on mulle mulje jäänud. Sa kardad sõda?

Ma ei tea. Olen vist nii loll, et ei oska karta. (Naerab.) Tean jah, et paljud kardavad; ja mõned mu sõbradki räägivad, et kardavad. Aga ma ei oska karta praegu. Võib-olla ongi hea, et ma uudisvoost suhteliselt kaugel olen, tundub. Võib-olla ei oska karta ainult omaenda ignorantsusest.

Su plaadi nimilugu «Praktiline mees» räägib vanemast mehest. Mõtled sa vahel vananemise peale?

Mõtlen ikka. (Mõtleb.) Mõtlen, et mida vanemaks ma saan, seda paremaks elu läheb. (Naerab.) Eks siis tasapisi paista, kui suur illusioon see on.

Ma mõtlesin, et vananemises on midagi hästi praktilist. Vananedes hakkab keha lagunema ja selle kooshoidmine on hästi praktiline tegevus. Suhe kehasse muutub tähtsamaks ja just praktiliseks.

Jah. (Marten vaatab oma käsi.)

Su nägu sai inimestele tuttavaks superstaarisaatega. Oli see tore aeg?

Mingis mõttes oli. Ma alguses ei hoomanud selle kõige intensiivsust. Olin äsja ülikooli lõpetanud ja tahtsin jubedasti midagi teha, et mitte tööle minna. Võidusumma oli saates 100 000 krooni. Mõtlesin, et võidan saate ja ei pea kohe tööle minema. (Naerab.)

Tegelikult oli tohutu tung muusikalises mõttes kapist välja ka tulla. Mulle tundus, et mul on tohutult anda, aga keegi ei tea sellest. Mis võiks olla parem, kui sul on hea bänd, mis mängib kõiki lugusid, mida tahad, ja sina siis ainult laula. Laulud muidugi kahanesid lõpuks pooleteiseminutiliseks ja selle kõrval ja taga oli palju promo- ja meediatilulilut.

Aga tore oli, sai lollitada. Alguses ma ei võtnud seda üldse tõsiselt. Tõsiseks läks siis, kui koos Ott Leplandi ja Birgit Varjuniga finaalis olin, mõtlesin, et kurat, ma ei oska ju üldse laulda tegelikult. (Naerab.)

Lavanärvi ka sul esineb?

Ikka esineb. Seda tuleb alati ette. Eile tegelikult eriti ei olnud. (Noku klubi baaridaam toob Martenile päikeseprillid teise laua juurest, kus enne pilti tehti. Need oleksid muidu maha ununenud. Praktiline mees tõesti. – J. A.)

Marten Kuningas

«Praktiline mees»

Kingloom, 2014