Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Värske kunst rokib ­Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
EKKM ei ole mitte ainult eksperimentaalne kunstimuuseum, vaid kujunenud viimasel ajal ka hinnatud peopaigaks. | FOTO: Peeter Langovits

Värske kunst rokib ­EKKMis, kui väsinud kunst vireleb väljal, sedastab Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM, asukoht Põhja puiestee 35) lipukiri. Viimasel ajal rokib EKKM järjest rohkem. Seal toimub. Näitusi ja pidusid. Ja hakkab tulevikus veel rohkem toimuma, selleks on juba plaanid tehtud.


Asuvad nad mereäärsel kultuurikilomeetril, nii et ka kultuuripealinn Tallinn 2011 ei saa kuidagi ilma nendeta. Muu hulgas hakkab EKKM tuleval aastal välja andma ka kaasaegse kunsti auhinda Köler Prize.

See on muuseum, mis eelistab naudingut uurimisele, kuna nii pidi ka uurimine paremini välja tulema. Kuraator ja EKKMi nõukogu liige Anders Härm räägib täpsemalt.
Teil on väga vähe infoviitasid, mis annaksid aimu, millega on tegu. Ainult kiri EKKM ei ütle paljudele midagi.

Infoviitade panemiseks peaks su tegevus täiesti legaalne olema. Meil veel ei ole, aga me töötame selle kallal ja peame Tallinna linnaga läbirääkimisi. Hetkel on tegu squat’iga.
Kuidas EKKM tekkis sinna, kus ta on, ja mida see üldse endast kujutab?

Marco Laimre ja Neeme Külm otsisid millalgi 2006. aastal endale uut ateljeed ja Madis Mikkor, tollane Kultuuritehase aktivist, viiski nad sinna. 2007. aastaks sai selgeks, et oleks suht rumal kasutada seda maja üksnes ateljeena, et sellest peaks tegema mingi näitusepinna.

Kuna avati Kumu ja eraldi näitusepind, mis Eesti Kunstimuuseumil varem Rotermanni soolalaos oli, kadus ära, rahvuspärand ja kaasaegne kunst koliti koos Kadriorgu ja viimane saadeti maja viimasele korrusele asumisele, siis tekkis täiesti õigustatud küsimus, kas mitte ei oleks tarvis kaasaegse kunsti muuseumi eraldi institutsioonina.

Tegelikult see küsimus oli kogu aeg üleval vähemasti 90ndate keskpaigast alates. Nüüd sai see siis ära tehtud, altpoolt tuleva initsiatiivina. Aga muidugi on EKKM selline muuseumi kõverpeegel, ühelt poolt eksperiment teha tõepoolest toimiv kaasaegse kunsti muuseum ja teisalt pidevalt küsida, et mis asi see muuseum selline on.

EKKMis on sel aastal kange näitusehooaeg lahti läinud. Kaks näitust on olnud, üks toimumas ja üks tulekul. Varasema kolme tegevusaastaga oli kokku kaheksa näitust. Mis on juhtunud?
Varem on ikka ka aktiivselt tegutsetud, aga see on võib-olla meedias vähem tähelepanu leidnud, sest need olid peamiselt tudengid ja väga noored kunstnikud/kuraatorid, kes siin põhiliselt tegutsesid.

Aga sel aastal on EKKM kogu täiega arvatud kultuuripealinna programmi. Ja kultuuripealinn toetab meid nii sel kui järgneval aastal. See toetus on meil võimaldanud oma tegevust intensiivsemaks ja professionaalsemaks muuta.

Varasem tegevus oli vabatahtlik, aga nii saab minna vaid teatud piirini. Eelmise aasta sügisel otsustasime juhatuses, et vaja oleks viia tegevus järgmisele level’ile. Seda me üritamegi teha, muutuda nähtavamaks ja avalikumaks, aga samas kaotamata oma rohujuuretasandi touch’i, mis on EKKMi jaoks jätkuvalt ülioluline.

Mulle tundub, et enamasti leiab EKKMi tee ikka kohalik noorema põlvkonna kunstirahvas? Satub vahel majja ka juhuslikke möödujaid, näiteks laevalt maha astuvaid turiste? Kuidas on nad siiani toimuvaga suhestunud?

Jah, eks ta nii ole, aga tulevad ka teised. Tänu asukohale on meie külastajateks palju vene keelt kõnelevaid inimesi, aga ka palju turiste, kes erinevalt näiteks eestlastest astuvad palju julgemalt ligi ja küsivad, millega on tegu, ning suhestuvad kõigega hoopis vahetumalt. Aga teisalt ma arvan, et põhimassis on kaasaegne näitusekülastaja enamasti siiski teadlik külastaja, juhuslikku on nendes külastustes suht vähe.

Ja eks me nende erinevate gruppidega katsu jõudumööda tegelema ka hakata, et oma tegevust neile erinevatele avalikkuse segmentidele suunata. Nad teavad väga täpselt, mida nad vaatama lähevad. Samas meil ei riski vaataja millegagi, piletipoliitika on selline, et vaatad näituse ära ja siis otsustad n-ö õunte pealt, kui palju ja kas üldse maksad või mitte. Nii et, tulgu kõik

Tagasi üles