«Just nii, härra seersant!»: reisikirjade lugemisest mägironimiseks ei piisa

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõdurpoiss harjutamas
Sõdurpoiss harjutamas Foto: Mait Kägo

Hiljuti ilmus raamat «Just nii, härra seersant!», mis Tapal aega teeninud autorite, praeguste reservväelaste Tarvi Tiitsi ja Timo Porvali sõnul on aus lugu Eesti kaitseväest. Postimees avaldab 400-leheküljelisest raamatust valitud katked.

Jätkub sealt, kus eile pooleli jäi

Umbes kuu enne saatuslikku kuupäeva asusin kõikvõimalikke ettevalmistusi tegema. Ei – ma ei hakanud närviliselt kätekõverdusi tegema ja kõhulihaseid treenima või paaniliselt sokke ja nuustikuid või muud sellist padajanni varuma. See oli hoopis isemoodi eelhäälestus. See oli valmistumine eemalolekuks: naisest, vanematest, sugulastest, sõpradest, tuttavatest, õpingutest, aga ka ärilistest ettevõtmistest ja kõigest muust, mis seni tähendas minu jaoks igapäevaelu.

Ühtäkki ei olnud igapäevased asjalikud toimetused enam olulised: õpingud, äriprojektid, meilivahetused jms. Prioriteedid muutusid ja nüüd oli mul tõepoolest piisavalt aega, et ennast neile pühendada. Märkmik oli täis kohtumisi sõprade ja tuttavatega, viibimisi lähedaste seltsis siin ja seal ning mõtetes oli alati nimekiri inimestest, kes nähtud ja keda veel soov näha. Kõigiga oli vaja enne «viimsetpäeva» kohtuda, et veeta mõnusalt koos aega ja nautida veel neid väheseid hetki, mis olid jäänud. Lugesin läbi kapiserval oma «õiget aega» oodanud raamatud ja tegin teoks nii mõnegi mõtte, mis sinnani vaba aega oli oodanud. Lauluread «Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik» omandasid minu jaoks nüüd hoopis uue tähenduse.

Tagantjärele ei saa öelda, et see tol hetkel nii traagilisena näiv aeg minu elus ebameeldiv oleks olnud. Paradoksaalselt sel ajal kui teised muretsesid mind ees ootava katsumuse pärast, nautisin mina ühte kõige muretumat etappi oma elus – puudusid tähtajad ja kohustused, ootused ja nõudmised. Peale selle ühe ja «traagilise» muidugi.

Kohtumised ise olid täis häid sõnu ja soove, lubadusi hoida ühendust ja anda üksteisele oma tegemistest võimalikult palju märku, seejuures teadmata järgmise kohtumise kohta ega kellaaega. Paljusid nägin ja paljud jäid nägemata. Mõne aja jooksul mõistsin, et aktiivsete ja tegusate noorte puhul ei saagi eeldada, et kõigil sinu jaoks aega on. Liiatigi kui peale minu enda ja paari saatusekaaslase ei adunud olukorra märgilist tähendust lõpuni keegi. See on ka igati inimlik. Tõsi ju on, et need, kes on mingi olukorra läbi elanud, teavad isegi. Ja need, kes pole, ei mõista seda kunagi lõpuni.

Vististi oli see kõik pisut sarnane inimese käitumisega, kes teab ette oma surma? Teadlikult või mitte – igatahes püüdsin asjad sättida nii, et minu eemaloleku ajal kõik sujuks ja laabuks.

Nädal enne «traagilist» kuupäeva olidki kõik kohtumised kohtutud ja enamik asju korda aetud. Veel olid jäänud mõned päevad puhkamiseks ja elu nautimiseks; mõned üksikud pokkeriõhtud, tennisematšid, piljarditurniirid, saunaõhtud. Ja mis peamine – viimased hetked koos oma kalli naisega.

Esmaspäeva hommikul naisega hüvasti jättes asusin teele Türile. Pidin Tallinnast lahkuma kaks päeva varem, sest mind oli palutud minu parima sõbra venna ristiisaks. Sellest ma keelduda ei saanud, see oli auasi. Valetaksin, kui ütleksin, et mul lahkumishetkel klomp kurku ei tulnud. Teadsin, et lähema kuu jooksul pole mul lootust oma kallimat näha.

Teisipäeval otsustasin lasta juuksed ära pügada. Ma pole elus näinud oma juuksuril nii suuri silmi kui pärast seda, mil palusin tal ennast kiilaks ajada. Veenmaks teda, et ma pole aru kaotanud, pidin talle oma soovi kordama. Teatasin, et vaja on Eesti riiki teenima minna. See vastus paistis teda rahuldavat. Mõneti on see justkui omamoodi riitus – nagu rebaste retsimine või midagi sellist. Miks täpselt ajateenistuses olles kiilakas peab olema, seda ma tol hetkel ei teadnud. Igatahes tehtud see sai ja sõbrad-tuttavad said minu kulul korralikult naerda, kui ma neile pärast pilte näitasin. Hiljem selgus, et oleksin võinud ennast pügada lasta alles siis, kui väeossa jõudsin.

Pärast juuksurit käisin poodlemas. Hankisin kõike, mida eluks vaja: hügieenitarbeid, viksi, nuustikuid ja muud sellist kraami. Ma ei osanud aimatagi, et kõik hädapärane on kohapeal olemas (või vähemalt meil oli; info selle kohta oli aga puudulik). Koju jõudes panin kompsud kokku. Teades, et isiklikud asjad pole niikuinii lubatud, toppisin kõik vajaliku kilekotti. Hiljem selgus, et seegi polnud vajalik. Ülejäänud päeva vedelesin niisama.

Kolmapäeva varahommikul säras päike ja oli igati ilus päev ajateenistusse minemiseks. Kella poole 9 aegu astusin Türi-Paide bussile ja sõit kogunemiskohta võis alata. Bussis istudes märkasin, et minusuguseid kiilakaid tuli siit-sealt veel peale. Küllap olid ka nemad tulevased ajateenijad. Veel aastake tagasi oleksin neid ehk mõttes parastanudki. Täna enam mitte.

Mingil veidral põhjusel tundus, et isegi kaasreisijad tajusid, milles asi. Tädikesed justkui naeratasid rahulolevalt, kohati vaat et pakkusid endast noorematele sõdurihakatistele «viimsepäeva» puhul istetki. Ja seda olenemata rahvusest – isegi venekeelsed vanemad härrad ja prouad tundusid täna kuidagi sõbralikumad.

Kohale jõudes oli veel piisavalt aega väikese poetiiru jaoks. Istusin poe ees pingil, nautisin päikest nagu vana kõuts ning sõin jäätist. Teadsin, et järgmine selline imeline võimalus tuleb mul alles 11 kuu pärast. Võtsin teadlikult tollest hetkest viimast ega mõelnud ei laigulistele riietele ega seerude röögatustele. Carpe diem.

Mõne aja pärast oli aeg seada sammud kogunemiskohta, kust mind ja teisi saatusekaaslasi pidi bussi peale pandama ning Tapale saadetama. Kogunemispaika jõudes oli pilt üsna kirju. Kohale oli tulnud tudengeid, isasid, abikaasasid, firmajuhte, ehitajaid, doktorante, vanu tuttavaid, sulisid ja neidki, kes paistsid hirmunult kohe-kohe püksi tegevat. Pooled olid kiilakad nagu mina. Teistel jälle paistsid veel eelmisest õhtust käed värisevat – hea meelega oleks neile kaastundest mõne pudeli ulatanud. Ja oli neidki, kes olukorrale vaatamata ennast väga lõbusalt tundsid. Üks asi oli kõigil ühtmoodi – kõik olid eesti mehed. Või vähemalt Eesti Vabariigi kodanikud.

10.05 oligi buss ees, et kogu see kirju kamp peale võtta ja neist 11 kuuga «mehed» teha. Suurem enamik poleks eales tahtnud sinna bussi oma jalga tõsta. Pärast ID-kaardi ettenäitamist ja allkirja andmist juhatati see seltskond aga sellegipoolest bussi. Veel mõnikümmend minutit, ja sõit võis alata. Istusin akna alla ja nautisin ilusat ilma. Ei mäleta, et ükski bussisõit varem nii palju rahuldust oleks pakkunud. Mitte sellepärast, et ma oleks tahtnud kohale jõuda. Oh ei. Teadsin lihtsalt, et see sõit on lähema kuu jooksul ilmselt kõige meeldivam asi, mis mul teha õnnestub. Ärevus mu sees oli selgelt tajutav ja seda oli raske varjata. Kindlustunnet andis vaid teadmine, et olen ennast selleks katsumuseks ette valmistanud. Olin uurinud, mis mind täpsemalt ees ootab ja kuidas kõik hakkab olema. Paraku reisikirjade lugemisest aga mägironimiseks ei piisa.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles