Anne Veski: Jaak võttis kõike väga südamesse

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anne Veski
Anne Veski Foto: Jaanus Lensment

Lauljanna Anne Veski meenutab äsja meie seast lahkunud Jaak Joalat kui suurepärast lauljat ja samas väga haavatavat inimest, kes oma kauni välimuse ja lummava häälega jõudis hulga südameid purustada.

80ndatel aastatest meenub, kuidas käisime Jaaguga Soomes – siis tehti ju ühissaateid «Sävelsuora» ja «Iltatähti», laulsime orkestriga ja mäletan, kuidas istusin ja kuulasin teda elavas esituses. Ja imestasin, kui hästi üks inimene võib laulda!

Pärast oli üks väike kontsert kohalikele eestlastele ja saatkonnatöötajatele, ning Jaak istus klaveri taha ning laulis «Mu kodu ei piira need metsikud mäed…» Issand jumal, kuidas kõik kohe lahinal nutma hakkasid! Mina kaasa arvatud. Kuidagi nii hinge läks. Ta oli ikka väga hea laulja.

Ausalt öeldes oli Jaak esimene inimene, kes mind Leningradis minule kirjutama hakanud esimeste Vene heliloojate Valeri Sevastjanovi ja Viktor Reznikoviga tutvustas. Heliloojad, kes tegid muusikat, mis oli justkui ajast ees. Aitäh talle selle eest!

Seda ma aga paraku ei saa öelda, et oleksin teda inimesena tundnud. Lihtsalt alati, kui kokku saime, suhtlesime pigem kui kolleegid, ent alati oli ta heatujuline. Usun, et ta oli haavatav nagu me kõik, võttis kõike väga südamesse. Pealtnäha oleme kõik tugevad ja julged, aga tegelikult äärmiselt haavatavad. Iga kriitikanool või lendu lastud sõna võib kunstniku endast välja viia.

Mis seal salata, Nõukogude Liidus oli ta sarnaselt Alla Pugatšovaga suur iidol. Üks tema põhihitt oli Sofia Rotaruga koos lauldud «Lavanda», või siis «Ja risuju», «Davai, poigrajem v ljubov»… Ta oli justkui väike välismaine noormees, kaunite lokkidega, ja kena mees, kes laulis imearmsalt ja lummavalt. Naiste südamed kõik aina purunesid. Ta ikka vallutas ja pööritas neid südameid mis hullu!

Ei tea, mis jonn tal pähe lõi, et oma laulude plaadistamist hakkas keelama ja miks ta üldse laulmise katki jättis? Ilmselt jääbki see meil kõigil teadmata ja usun, et tal ikkagi hing piinas selle varakult lavalt lahkumise pärast. Midagi pidi teda piinama. Sest eks me kõik otsi elu mõtet, aga kui laulad, siis on ju lihtsam. Saad aru, milleks elada. Aga kui ei laula, siis… tekibki küsimus, et mida sa siis teed?

Hoidkem üksteist. Ja ärge piinake kunstnikku.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles