Jaak Ahelik: Joala on ja jääb Eesti popmuusika kuningaks

Janar Ala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Ahelik.
Jaak Ahelik. Foto: Viktor Burkivski

Trummar Jaak Ahelik puutus Jaak Joalaga esimest korda kokku 1980. mais, kui Venemaale läksid kolm bändi - Gunnar Grapsi Magnetic Band, kus Ahelik oli trummar, Joala ja Fix. Hiljem mängis ta Venemaa reisidel mõned korrad ka Radari koosseisus l.

«No Joala nimi avas ikka Venemaal oli uksi, elukvaliteet koos temaga oli hoopis teine,» jutustab trummar.

1980-ndate lõpus tegid Ahelik, Joala, Riho Sibul, Valeri Belinov ja Slavka Kobrin Tartu muusikapäevadel  ühekordset projekti nimega A, mis esitas ainult Jimi Hendrixi lugusid. Hendrix oli, muide, ka Joala üks iidoleid.

«Joala oli kas muusikapäevade žüriis või niisama, aga oli seal alati kohal, kuid ühe korra on ta muusikapäevadel kindlasti ka lavale astunud,» räägib Ahelik ja arvab, et neid kordi võis ka rohkem olla. Põhiliseks lauljaks selles projektis oli aga hoopis Riho Sibul, mitte Joala, kes mängis erinevates lugudes bassi või kitarri ja oli pigem nö. taustajõud.

«Joala on ja jääb Eesti popmuusika kuningaks,» ütleb Ahelik. Tema jaoks on Jaak Joala üks väheseid Eesti lauljaid, kelle laulu raadios kuulates keerab ta aparaadi kõvemaks, mitte vastupidi nagu paljude teistega. Nagu seda meedia vaateväljast, sõprade jaoks Joala Aheliku sõnul kuhugi ära ei kadunud. «Oli ikka see sama inimene!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles