Tänapäevases meelelahutuse virrvarris on kosutav kogeda midagi, mis paneb tõeliselt mõtlema, kaasa elama, mis parimal juhul võib meid muuta paremateks inimesteks. Üheks selliseks kogemuseks sai "Hõimud" Draamateatri väikeses saalis, Priit Pedajase lavastuses.
Lavastus ise jäi teisejärguliseks ja olgu see öeldud positiivse noodiga, sest peamiseks said teema ise ning näitlejate pühendunud mäng ja eriti peaosalist, kurti perepoega Billyt kehastanud Pääru Oja osatäitmine. Just nimelt Pääru Oja jäägitut sisseelamisvõimet jääd saalist imestama ja imetlema - noor näitleja on rolliks ära õppinud viipekeele, kurdi inimese kõne ja läbi taolise, täieliku andmise jõuab ka näidendi sõnum sügavamale vaatajasse.
Näidendi autor Nina Raine jutustab loo perest, kus kolmest lapsest üks on kurt, ometigi on tema edukad ja intelligentsed vanemad kasvatanud teda kui kuuljat - Billy õppis hiilgavalt huultelt lugema ega osanudki viipekeelt, kuna tema uhke isa ei tahtnud, et tema poeg kuuluks kurtide kogukonda. Probleemidest möödavaatamine ja pooltõdedes elamine iseenda mugavuses on üks peamisi teemasid. Haritud kirjanikust pereisa (Tõnu Oja) arutab kõneosavalt lingvistilisi küsimusi ning filosofeerib teravalt ja kriitiliselt kõige ja kõigi üle. Nii ironiseerib ta ka oma poja (Tiit Sukk) ja tütre (Piret Krumm) eraeluliste ja erialaste valikute üle, naudib iseenda teravmeelsust ja samas on kõik pereliikmed närvilised ja pidetud. Kirjanikust emagi (Kaie Mihkelson) sehkendab arutult ringi ega püüagi olukordi emalikult pehmendada, justkui alistununa peresisesele ebakõlale.
Kõik räägivad iseendast ja keegi ei kuula tegelikult kedagi. Ainult Billy kuulab. Ja püüab sobituda.
Kuni ühel päeval kohtab ta tüdrukut (Marta Laan) kurtide ühingust, kellesse ta armub, kes õpetab talle viipekeelt, kes avab ta silmad tegelikkusele ja annab talle julguse astuda välja sellest teesklusest.
Pere on šokeeritud, kui Billy teatab, et nad peavad õppima ära viipekeele ja et Billy ei püüa enam nendega rääkida, enne kui nad õpivad tõeliselt kuulama. Teise vaatuse stseen, kus Pääru Oja elab välja kõik oma aastatega kogunenud frustratsiooni, kasutades viipekeelt, kehakeelt ja kõike, mida parimal näitlejal on anda, paneb saalisistujad vakatama. Tundub, et ka kaasnäitlejad vaatavad mitte ainult Billyt, vaid justnimelt rollis Pääru Oja ehedat etteastet. Sest see on kõrgem klass. Kunsti mõte ei peaks olema kunst kunsti pärast, vaid kunst puhastumise nimel. Seda Pääru Oja osatäitmine pakub. Suurepäraselt täidab oma osa ka kõrvalnäitleja Marta Laan, kelles sulab kokku sümpaatne malbus ja samas enesekindlus. Kuigi ka selles loos ei suuda armastus olla täiuslik, sest ühel hetkel peale armumist on asjad jälle keerulisemad ning inimene on jällegi iseendaga üksi, saab suures haigettegevas tülis ikkagi tõele lähemale.
Kõik inimesed vajavad armastust ja mõistmist, aga seda teistelt oodata lõpuni ei saagi - sest teised saavad anda ainult niipalju, kui nad suudavad ja mõistavad, iseendaga võitluste kõrvalt. Nähtavasti ongi see meie elu üks suuri õppetunde - astuda vahel välja omaenda maailmast ja märgata, kuulata teisi. Kõigini ei jõua, lähedasteni võiks jõuda.
Teise vaatuse dialoogid Billy ja tema tüdruksõbra ning Billy ja tema venna vahel on justkui lavastamata, kuid liigne lavastatus olekski võinud ehk olulise dialoogi mõtet segada. Billy vend, kes on psühhotraumade kuhjumisel taas kogelema hakanud, tundub olevat järgmine pereliige, kes vajab rohkem armastust. Ühtlasi ilmneb ka tema avalduses Billyle, et väljanäitamata hoolitsus on olnud egoism, tähelepanuta jätmine iseenesestmõistetavuses, ometigi on vend Billyt meeletult armastanud ja mõistnud seda alles siis, kui Billy otsustas kodunt lahkuda. Niisamuti tajuvad teised pereliikmed, kui nende pere kõige väetim Billy neile seda läbi valu meelde tuletas.
Miks ikka peame enne kaotama, kui midagi oskame väärtustada?
Tänu lavastajale ja näitlejatele suurepärase valiku ja teostuse eest.
Nina Raine’i «Hõimud»
Tõlkinud Krista Kaer. Lavastaja Priit Pedajas.
Osades: Tõnu Oja, Kaie Mihkelson, Piret Krumm, Tiit Sukk, Pääru Oja, Marta Laan.
Esietendus draamateatri väikses saalis 21. septembril