Rahapuuduses siplev Vene riiklik filmiarhiiv otsib Eestilt toetust, et kõik tema käes olevad eesti filmide originaalnegatiivid digiteerida.
Filme tagasi ei anta, koostöö: palun!
15. oktoober 2014, 17:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa kavatseb teha N. Liidu endistele liiduvabariikidele ettepaneku kaasfinantseerida nõukogude filmipärandi digiteerimist, kirjutab ajaleht Izvestija. Vastutasuks pakutakse kõigepealt digiteeritud filme, ilmselt siis soodustingimustel. Kui suurt summat silmas peetakse, ei selgu.
Jutt käib nendest linateostest, mis on vändatud liiduvabariikide stuudiotes, meie puhul Tallinnfilmis. Suur osa viimase originaalnegatiividest on hoiul Venemaa riiklikus filmiarhiivis Gosfilmofond. Tagasi neid enam ei anta, nagu tuleb välja ka artiklist, küll on seni võimaldatud lahkelt osta koopiaid.
Eesti on seda ka teinud, viimati 2008. aastal, kui siinse filmi 100. sünnipäevaga seoses telliti korraga kümne mängufilmi vahenegatiivid: «Värvilised unenäod», «Suvi», «Tuulte pesa», «Hukkunud Alpinisti hotell», «Nukitsamees», «Arabella, mereröövli tütar», «Naerata ometi», «Inimene, keda polnud», «Surma hinda küsi surnutelt» ja «Vallatud kurvid». Oma stuudio filme on sealt hankinud ka Nukufilm.
Gosfilmofondi sellise algatuse põhjuseks on asutuse direktori Nikolai Borodatšovi sõnul arhiivi kummitav rahapuudus. Aasta algul küsiti riigilt viis kuni kuus miljardit rubla, et kogu arhiiv viie aasta jooksul digiteerida, saadi aga kaks miljonit. Sellest jaguvat vaid Venemaa enda filmipärandi nüüdisajastamiseks, sedagi tingimusel, et toetus edaspidi ei vähene.
Kokku ootab Gosfilmofondis digiteerimist 50 000 vanadele lintidele talletatud filmi. Endistes liiduvabariikides on neist tehtud umbes 6000, kõige rohkem, ligemale 2000, Ukrainas.
Rohkem kui kümne aastaga on jõutud digiteerida vaid kolmandik kogu arhiivist ja Borodatšovi hinnangul kuluks selleks vaid omavahendeid kasutades – peamiselt litsentsitasu pärandi kasutamise eest – 30–40 aastat.
Izvestija andmetel on soovist lasta kogu oma filmipärand digiteerida teatanud juba Ukraina ja Leedu. Äsja olevat alla kirjutatud ka eelleping Gruusiaga, mille järgi digiteerib Gosfilmofond rohkem kui 700 gruusia filmi. Eesti olevat lehe teatel oma huvi ilmutanud juba varem.
Eesti Filmi Instituudi pärandiosakonna juht Anu Krabo ütles, et Gosfilmofondi algatus tuleb talle üllatusena. «Ma lugesin seda ka alles lehest ja olen üllatunud selles mõttes, et nende suhtlusviis on olnud seni suhteliselt jäik.»
Küll vastab tema sõnul tõele lehes toodud väide, et Eesti on juba varem oma pärandi digitaalseks muutmise vastu huvi tundnud. Tõsi, mitte kogu, vaid osaliselt. Näiteks küsis filmiinstituut vastavat hinnapakkumist rohkem kui aasta tagasi. «See, mis nad vastuseks saatsid, oli ulme,» ütles ta, «ühe filmi puhul palju kordi kallim, kui see oleks maksma läinud Eestis.»
Viimati pöördus instituut Gosfilmofondi poole mõni nädal tagasi, kui lepiti kokku, et Eesti delegatsioon sõidab novembris Belõje Stolbõsse, kus riiklik arhiiv tegutseb. Krabo sõnul tuleb seal taas jutuks, millistel tingimustel oleksid nad oleks nõus eesti filmide originaalnegatiive skaneerima. Samuti tahetakse veenduda alusmaterjali kvaliteedis.
«Kõik sõltub hinnast,» ütles ta. Kui hind on mõistlik, võivad Krabo sõnul kõne alla tulla kõigi nende filmide skaneeringud, mis seni on digiteerimata. Kokku on selliseid mängufilme sadakond ja animafilme 140. Huvi tuntakse just nende kahe filmiliigi vastu.
Mis on digiteerimata?
• 151 mängufilmist 100
• 200 animafilmist 140
• 506 dokumentaalfilmist 420