Video: kuidas ma end kunsti nimel alasti võtsin

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Raha eest lahtiriietumine polegi ehk alati nii sündsusetu, kui arvata võiks. Parajalt närvesööv aga küll. Kogesin seda omal nahal Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.

Mismoodi ma küll siia sattusin? taban ennast maalitudengite puurivate pilkude all mõtlemast. Varbaots sügeleb, aga kratsida ei julge. Õigupoolest ei julge ma ennast üldse liigutada, tunnen end oma kehas kohmetult ja iga väiksemgi tuuletõmme või seljatagune krabin paneb võpatama.

Kunstnikele alasti poseerimine pole kuidagi võrreldav riietusruumis teksapükste vahetamisega spordiriiete vastu või rannas rätiku varjus ujumisriiete selgapanekuga. Kui sellistes olukordades pööravad inimesed pilgu kõrvale, siis nüüd on need pingsalt minule suunatud. Kusjuures enamik neist on tüdrukud. Poisse on tegelikult vaid üks.

Taaskohtumine sõbraga

«Henry!» hõikab see üksainuke noormees pintslite ja molbertitega neiude seast. Ongi tõesti nii?! Kõikidest võimalikest kohtadest, kus võiksin kunagise lapsepõlvesõbraga taas silmast silma kohtuda, juhtub see just siin – mina aadamaülikonnas poseerimas, käed kukla taga ja jalg üle põlve, tema mind lõuendi varjust pintsli abil mõõtmas.

Vähemalt saab sõbraga muljetada ning meenutada, kuidas me aastaid tagasi õues palli mängisime või ratastega mööda linna kihutasime. «Ära sa üldse millegi pärast muretse, meie jaoks oled sa ainult maalimisobjekt, ei miskit muud,» teatab  meedia- ja reklaamikunsti eriala kolmandal kursusel õppiv Ingmar Järve sõbra moodi toetavalt. Või siis hingepõhjani solvavalt.

Aga õigus tal on – samal ajal kui mina alasti pehmel asemel nagu haavaleht külmast või hirmust värisen, ei tee tudengid teist nägugi. Seda sugugi mitte üleolevalt, õigupoolest käib molbertite taga pidev jutuvada, sealhulgas ka minuga. Aktimaal on kunstitudengitele lihtsalt nõnda loomulik, et millegi pärast kohmetuda enam ei osatagi.

Kes lasi koerad välja?

Ühel hetkel märkan silmanurgast musta liputavat saba. Kas tõesti olen hakanud suurest närvilisusest hallutsinatsioone nägema? Ei, see on Emmy – ühe tudengi labrador, keda ta aeg-ajalt kooli kaasa võtab, et koer üksi kodus nukrutsema ei peaks. Emmy märkab mind, jookseb kohale ja tõmbab roosa keelega üle mu varvaste. Kõik lagistavad mõnusalt naerda.

«Talle meeldib minuga koolis kaasas käia. Eks ta teab, et siin saab palju pai,» räägib koera omanik Triinu Laansalu koerale kraanist joogivett võttes. Kui kõik on Emmy paitamise lõpetanud, paneb Triinu ta enda juurde lamama.

Kaks tundi liikumatult poseerida polegi nii lihtne, kui alguses arvata võiks. Eriti kui seda peab tegema sellises asendis, millesse õppejõud Eero Ijavoinen mind sättis. Pooleldi istudes, pooleldi lamades, kaks kätt pea taga ning jalg üle põlve, nagu peesitaks rannas. Õlad on hakanud kergelt valutama ning jalg tahab niiskelt põlvelt maha libiseda.

Esimene väsimus

Ebamugavusest vähkremine paistab vist kaugele, sest nagu mõtteid lugedes lubatakse mul üks paus teha. «Ega sa ei peagi tegelikult terve see aeg paigal püsima, see on loomulik, et inimene väsib,» ütleb õppejõud Ijavoinen ja lisab, et võin alati väikese puhkepausi võtta.

Pausi ajal tekib mul võimalus tudengite töid uudistada. Olen see tõesti mina? Pildid on hoopis midagi muud, kui oleksin osanud ette kujutada. Nii palju värve, ja milline tähelepanu detailidele. Seda kõike nii lühikese ajaga! Ennast kellegi teise pilgu läbi näha on äärmiselt huvitav kogemus.

Tudengite kunstiline käekiri on väga erinev. Kui ühed pööravad tähelepanu õigele valgusele ja värvigammale, siis teised lasevad loomingulisusel lennata ning minu roosast nahast saab kõiki valgusespektri toone kandev, pealtnäha abstraktne teos.

Iga töö on tõeline kunstiteos ja kui saaks, võtaksin need kõik kaasa ja riputaksin koju seinale. Paraku lähevad tööd viimasele hindamisele alles aasta lõpus, ning vaevalt mu korterikaaslanegi igal seinal alasti mind näha tahaks.

Õppejõud Eero Ijavoineni sõnul on põhilised modellid tudengid ja pensionärid, aga leidub ka neid, kes ühel või teisel põhjusel tavapäraselt tööturult kõrvale jäänud. Modellide otsimine käib suusõnaliselt. Tudengid pakuvad seda võimalust oma sõpradele ja õppejõud tuttavatele. Vahel on ka lehes kuulutatud.

Poseerimas käinute nimekiri koos telefoninumbritega ripub  õppejõudude kabineti seinal, ning kui parasjagu modelli vaja, otsitakse ennekõike sealt. Vahel on aga juhtunud nii, et modelli ei leiagi. Siis pannakse poseerima kas mõni tudeng või äärmisel juhul lausa õppejõud ise. Seda enam on Ijavoinenil hea meel minusuguse hullu üle, kes ennast ise pakkuma tuli.

Muidugi ei saadeta modelle minema tühjade kätega. Riietes portree eest makstakse kaks ja pool eurot tunnist, kostüümis figuuri eest kolm, akti eest neli. Tudengile õllerahaks ja pensionärile selleks, et saaks lapselapsele kommi osta, jagub.

Kaks tundi alasti poseerimist ongi märkamatult möödunud. Hingan kergendatult, aga samas endaga rahulolevalt, tõmban püksid jalga ja heidan veel viimased pilgud tudengite maalidele.

«Homme näeme!» hõikavad tudengid järele. Näeme-näeme, sest õigupoolest olen ma ennast modelliks lubanud neljaks seansiks. Aga taas riideid kanda on ka hea.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles