Loe katkendit Rein Veidemanni värskest romaanist «Arkaadia öö»

Rein Veidemanni raamat «Arkaadia öö» Foto: Kultuur

Postimees avaldab katkendi Rein Veidemanni romaanist «Arkaadia öö». Romaanide «Lastekodu» (2003) ja «Tund enne igavikku» (2012) kõrval on Rein Veidemann kirjutanud ning avaldanud ka pikemaid novelle, mis nüüd on leidnud tee ühiste kaante vahele. Neist novellidest kolm põimuvad omaette lühiromaaniks «Arkaadia öö», andes ühtlasi kogu raamatule pealkirja.
Selles teoses, nagu varasemateski romaanides, on keskseks eesti haritlase lugu muutuva ajakanga taustal, tema ja talle lähedaste inimeste elu- ning hingedraama.

Romaani esitlus: 21. oktoobril Tallinnas Tammsaare muuseumis.

Lõppematuse allikad

Kõik oli ju alanud küsimusest lõppematuse allikate kohta. Just nimelt kahe p-ga «lõppematus» ja mitte  aegruumi lõpmatus. Sest Einsteinist alates ei tohtinud selle olemasolus enam kahelda. Nagu ka lõpmatult väikestes osakestes, ruumi kõverustes, mustades aukudes, kõiges, kuhu füüsikateadus  oli piire ületavalt jõudnud. Aga lõppematus ja ammugi selle allikad ei kuulunud füüsikale. See kuulus inimestele, see oli nende elu küsimus.

Hanna Maarend mäletas, et kolmekümne aasta eest oli ta ühel ülikooliloengul õrritanud selle küsimusega õppejõudu, kes oli end korraks unustanud arutlema Vana-Kreeka müütilise maakonna Arkaadia üle. Tema, see tähendab Heiden – imelik, et siiamaani ei suutnud Hanna kõnetada, ega ka õieti mõttes nimetada oma tulevast juhendajat ja saatuse sõlmeks kujunenud Martin Heidenit eesnime pidi – oli siis väitnud, et kujundina  võib Arkaadia viidata paradiisiaiale, kust kunagi inimkond minema kihutati, nii et nüüdseks kiirgab see korraga nii mälestust kui ka igatsust. Need kaks koos eksisteerivat aga lõppematusena. Ning mis kõige veidram, see «lõppematus» oli kõlanud Heideni huulilt otsekui viimsepäeva lõplik tõde. Siis oligi Hannas kihvatanud küsida omakorda selle lõppematuse allikate kohta. Nüüd võis ta endale tunnistada, et see küsimus Heidenile oli pigem tähelepanu, või veelgi enam, meeldimuse äratamiseks.

Seal ta seisis auditooriumi ees, kolmekümnendates eluaastates Apollo, avar ja kõrge laup paksude mustjaspruunide lokkis juuste raamis; tahtejõuline, väikese lohuga lõug, askeetlikud kergelt nõgusad põsed, mille sinakas varjund reetis võimalikku süsimusta habet, kui sellel kasvada oleks lastud. Tema õlakat ja sportlikku keha rõhutas koduvillane hall sviiter; üks, tavaliselt vinkelrauana ettepoole tõstetud ja tahvlile kirjutamiseks valmis  käsi hoidis pikkade tundlike klaverimängija sõrmede vahel kriiti – hiljem selguski, et Heiden oli õppinud muusikakoolis klaverit –, teine käsi puhkas värskelt viigitud pükste taskus otsekui märguanne mehelikust üleolekust või hoolimatusest. Pilt, millest Hannal oli raske end lahti rebida ka nüüd, kus kõigest olid jäänud vaid varemed.

Aga see tema meeldidatahtmine polnud ju eblakas, otsis Hanna enesele õigustust. «Eblakas» oli just paras sõna, mida sel puhul kasutada. Sest toona oli kõnelnud temas vaid tärganud naiselikkus, see alateadvuse radar, mis kaardistas elu jätkamise võimalusi ja mis vähemalt tol hetkel summutas mehe ja naise vahelise võrdsustahte, selle ühtaegu naisena ja inimesena olemise soovi enesestmõistetavuse, mille poole ta kogu oma järgneva elu tundus lõputult liikuvat.

Ja nüüd oli see väike jupike ainult veel jäänud, teekond Hanna kodust Tallinna äärelinnas linnasüdames asuvasse ülikooli, kus tal täna, juba mõned tunnid hiljem seisab ees doktoritöö kaitsmine. See pidi ometi kord tähendama, et ta on jõudmas kohale. Et ta suudab kaitsta oma juhendajast oponendiks tõusnud – või hoopis taandunud? – Heideni ees mitte ainult Arkaadiat,  sest Arkaadia motiiv eesti kirjanduskultuuris oli selle töö teemaks, vaid ka oma kunagisi unistusi, lootusi...ja mida veel? Lõppematust.

Hanna viivitas veel pilgu väljumisega, sättis oma teokarbina kitsukese toa aknaalusel kirjutuslaual viimatikasutatud raamatud korralikku virna, patsutades ääred ühetasaseks, nagu oleksid need pakina alles äsja toodud trükikojast; reastas noolteravaks ihutud pliiatsid, eri värvi pastakad ja markerid paraadmarsiks, kopeeris arvutis salvestatud doktoritöö Powerpoint-esitluse mälupulgale ning pistis selle helepruunist nahast portfellikujulise käekoti küljetaskusse. Seejärel vaatas ta üle veel koti sisu: üks eksemplar köidetud doktoritööst, juuksehari, pinal kirjutusvahenditega, puhas kokkuvolditud pitsiliste äärtega taskurätt, salvrätti mähitud roosapalgeline õun samalt sügisjoonikult, mis oli valvanud aias akna all Hannat tema sünnist peale, nelikümmend kaheksa aastat; koti sisetaskus peegliga puudritoos ja fooliumileheke Xanaxiga. Kotis sorides tundis ta kätes ärevusvõbinat, aga ei hakanud veel võtma tabletti.

Hanna istus oma miniatuurse tualettlaua taha. Ta oli veel paari nädala eest mõelnud, et läheb kaitsmisele mustas pükskostüümis, sellessamas, mida oli kandnud mõned kuud tagasi oma isa Johannes Maarendi matusel, aga mõtles siis ümber. See pole päev vale mulje jätmiseks. Kandku neid feministid-sinisukad! Nõnda oli ta isast jäänud säästudest eraldanud vajaliku summa, lasknud õmmelda pihast vabalt langeva ja alt laieneva tumehallist taftist seeliku, sinna juurde ümarate kraenurkadega bordoopunase pluusi ning musta jaki. Rinnalohuni ulatuvad  ülemised kolm nööpi pluusil võib ta ju avatuks jätta. Ta võttis lauasahtlist sametkattega karbi, avas selle  ja tõstis ettevaatlikult peo peale siidist padjakesel lebava ehtsatest  pärlitest kee. «See on teile kihlasõrmuse asemel,» oli Heiden aastaid tagasi talle seda kinkides öelnud. Hanna kinnitas ehte kaela. Dekolteesse jäi veiklema kahkjas helmerida.

Ovaalsesse tualettpeeglisse mahtus tema portree. «Peeglike, peeglike seina peal, kes on kaunim kogu maal?» meenus Hannale muinasjutuvõõrasema küsimus. Tütred peavadki olema emast kaunimad, olgu omast või võõrasemast, oli  Hanna ema Saara seda muinasjuttu selgitanud. See oli tundunud Hannale imelik. Kas tahtis ema nii arutledes otsida kurjusele seletust, jõuda selle lätetele? Aga nii oligi. Võõrasemast kuninganna ei mõistnud, et maailm saab kesta vaid kasvavas ilus.

Hanna oli olnud oma emale-isale oodatud, aga paraku ainus laps. Siberisse küüditatud isa oli kohanud oma vene-juudi soost tulevast abikaasat metsatöödel, kümme aastat vahetanud kirju ja abiellunud Saaraga vabanemisaastal 1957. Kuna Tallinnas vajati uusmigrantide lastele rohkesti vene keele õpetajaid ja Johannese abikaasa oli pärit Moskvast, siis pääses ka Hanna isa ema varjus «tasuta kaasaandena», nagu ta muheldes ütles, elama pealinna, Tallinna. Kõiki maa- ja ehitustöid osanud Johannes Maarendile oli Tallinna äärelinnas, Männikul eraldatud krunt, millele ta paari aastaga ehitas ajutisena mõeldud väikese majaköksi. Aga sellest sai neile kodu kogu eluks. Üksnes suur aed ühekorruselise maja ümber –  kolm toakest, millest kaks läbikäidavad; kitsas esik, puupliidiga köök ja tualettruum, kuhu vaevu mahtusid veel istevann ning silmapesukauss – reetis lootust rajada siia kunagi suurem elamine. Nüüd tulnuks selleks aga õuna- ja ploomipuud ning südasuvise päikese eest varju pakkuvad sirelid välja juurida. See  ei tulnud Hannale enam mõttessegi.

Pärast tütre sündi 1961. aastal, mis oli Hanna ema sõnade kohaselt olnud juba isegi ime, sest rasedus oli ähvardanud mitmel korral katkeda – küllap nendestsamadest venitamistest Siberi metsatöödel –, oligi Saara jäänud põdema. Hanna oli emalt küsinud, miks ta juba varem lapsesaamisele  polnud mõelnud, ehkki ta teadis, et siis ei oleks pruukinud see olla tema, vaid Hanna vanem vend või õde. Selle peale oli ema jutustanud õõvastava loo. Saara oli metsatööliste baraki «naisteosakonnas» kohanud üht, samuti juba 1941. aasta küüditamislainega Siberisse jõudnud lätlannat, kes oli kaasa võtnud oma kaks last, seitsme-aastase poja ja viie-aastase tütre. Nad olid elanud algul muldonnis ja naine oli küpsetanud maltsast ning kopitanud jahuriismetest pannkooke. Teisel sõjasuvel oli neile ränkraske töö eest kolhoosis mõõdetud natuuras kotitäis kaeru. Aga kuna veskit polnud, siis olid lapsed iga pudrukorra eel kaeraterad haamriga helvesteks tagunud, millest neile seejärel nende ema toidu oli valmistanud. Saara oli öelnud, et kui ta seda pilti endale silme ette manas, kooljakõhnad lapsed kaerateri tagumas, siis oli tal südame alt õõnsaks võtnud ja ta oli tõotanud endale, et pigem jääb ta lastetuks, kui et sünnitab siia ilma uusi kannatusi. Lätlanna oligi aga Hanna emale sellest kõigest rääkinud juba  lastest ilmajäänuna. Mõlemad lapsed olid surnud 1950ndate algul, poeg uppunud ühe kalapüügi ajal Obi lisajõekesse, tütar hääbunud rahhiiditüsistustesse, Staliniga ühel ajal, 1953. aasta kevadel.

Kuna Hannale polnud lisandumas enam vendi ja õdesid, siis seda suurema helluse ja hoolega oli ümbritsetud ainusündinut. Emalt oli Hanna varakult kätte saanud vene keele, kuigi tütrega oli Saara suhelnud eesti keeles, mille oli kiiresti omandanud, nii et elu lõpuni jäi Saaral seda saatma üksnes vaevuaimatav aktsent. Hannale oli emakeeleks ikkagi eesti keel. Keeltele andekas Saara oli õpetanud tütrele veel lisaks saksa ja prantsuse keelt, ehkki toonases, maailmale suletud Nõukogude Liidus sai seda kasutada vaid «L’Humanite», «Volksstimme» ning Saksa DV Reclam-Bibliothek’i pehmekaaneliste raamatukeste lugemiseks.

Hanna ema tähetunniks oli olnud vene keele õpetaja koht inglise keele erikoolis ja nõnda oli loomulik, et Hannagi läks selle kooli esimesse klassi. Aastaid sõitsid nad koos Männikult number viis bussiga – koolilapse parim number! – kilomeetrite kaugusele südalinna, vahetades sõiduigavuse peletamiseks fraase kõigis neljas keeles.  Ja kui siis mõni üles puhvitud vene ohvitseri naine sattus põrpivalt küsima, miks siin fašistide keelt räägitakse, oli Hanna ema  lihvitud vene kirjanduskeeles vastanud, et kuivõrd iga keel on omaette universum, siis lapsed, kui neile keeli õpetada, saavad selle universumi täieõiguslikeks kodanikeks. Ohvitseriprouade põlastus  oli seepeale varjamatu.

Kui Hanna oli lõpetamas keskkooli, kasvasid tütre eest hoolega varjatud vaevused Saara alakehas väljakannatamatuteks valuhoogudeks. Lõikus ja keemiaravi ei toonud pööret laastavasse haigusesse. Kui Hanna käis koos isaga Hiiu vähikliinikus viimast korda ema vaatamas, oli hämarduva teadvusega Saara pannud tütrele südamele, et ta läheks ülikooli edasi õppima keeli või kirjandust või koguni filosoofiat, sest haritud naine olevat igale mehele õnnistuseks, nagu on seda alati mõistnud tema mees Johannes. Ja Hannale paistis, et ema oli seepeale peaaegu õnnelikult naeratanud.

Oli 1980. aasta suur suvi ja olümpia oli jõudnud oma purjeregatiga Tallinna Piritale. Saara matuserongkäik pidi jõudma Metsakalmistule üle Lasnamäe ja ringiga ümber Pirita-Kose, sest linn oli tühjaks tehtud, mereäärne värskelt valminud neljarealine tee autodele suletud. Kõigil linlastel oli soovitatud sõita maale. Ainult sportlased ja välismaalastest pealtvaatajad olid teretulnud. Aga ühel järgmistest päevadest oli  Johannes siiski viinud tütre vaatama päikesest hõbedaviirulisel Tallinna lahel liuglevaid Finne, Lasereid, katamaraane. Hannale oli jäänud sellest käigust meelde vaid taganttuules õhupallidena paisunud mitmevärvilised spinnakerid ja Soomest toodud papptaldrikutel pakutud pikad lihaviinerid  imeliku magusa sinepiga. Frankfurterid, teatasid lakitud ja lokitud puhvetipidajad salapärasel häälel. 

Hanna vaatas end peeglist. Enne kui võib öelda, et on ületanud ema eluea piiri, tuleb temal, Hannal, elada veel neli aastat. Tal oli jäänud ema surma vanuseni elada veel neli aastat. Dostojevskilt oli ta üles kirjutanud mõtte, et surmal  ei ole vanust. Aga üks hirmukübe pakitses ikkagi ta hinges. Ja sellest piisas, et tunda end üksildasena, orvuna. Hanna näos võisid seda reeta vaid tihedate ripsmetega piiratud – jah, rohkest lugemisest tingitud konjunktiviiti ning ripsmete väljalangemist oli ta suutnud vältida – eleegiliselt pruunid silmad. Kui liigutav –  eleegiliselt pruunid! Nõnda oli Heiden kunagi öelnud, nende otsekui sügava kaevu  kohale kummardudes. Kas oli seegi üks  lõppematuse allikatest?

Aga kõiges muus väljendas Hanna nägu truudust kahekümnendates eluaastates väljakujunenud joontele. Ainult laup oli avaram ja mõne pleegitatud salguga  kohevad juuksed – neid oli ta hakanud värvima mahagonipruuniks – ei langenud enam õlgadeni, vaid paljastasid kaela ka kukla poolt. Võib-olla kuuluski Hanna nende väheste inimeste hulka, kes võisid endast tehtud piltidel näha aja varjundeid, aga mitte selle rüüstet. Selliseidinimesi pikk elukaar ei ohusta.

Hanna niisutas keelega keskmist sõrme ja silus kõrget kulmujoont. Kulme oli ta lasknud piirata, sest emapoolsed geenid olid toonud neisse lõunamaist lopsakust. Sealtsamast lõunamaalt pärines ka kergelt kaarduv ninaselg, mis juute kujutavail karikatuuridel venitati lausa kartulikonksuks. Sinna polnud midagi parata. Ja põskedel – need olid virsikukarva ka ilma meikimiseta – polnud näha veel lõtvumise märke. Oh, ta oli ju näinud igasuguseid kurioosumeid, mida naised oma väljanägemise pärast olid nõuks võtnud taluda: kõrvade taha venitatud põsenahk, botoksisüstidest punsunud huuled, kanavarvaste eemaldamisest tekkinud pilusilmad. Hanna  oli eelistanud loomulikkust. Ta polnud kasutanud isegi huulepulka, või kui, siis ainult talviti, seda värvitut, külmalõhede tekkimise vastu. Hanna mäletas küll, et teismelise-eas olid tema ja veel paar klassiõde edevusest või flirtimiseks tupsutanud huultele keedetud peedi puna ja seejärel katnud selle võikirmega, sest mis saab olla poistele ahvatlevam kui läikiv-erootiline punane. Hiljem oli sellest jäänud harjumus enne kodunt väljumist puudutada huultega leiva võist katet.

Hanna tualettlauakeselgi olid vaid roosivesi, millega ta kaela niisutas, ja enne magamaminekut tarvitamiseks mõeldud näopiim. Aga nagu ta nüüd, võib-olla oma elu tähetunni märkimiseks oli ostnud uued rõivad, oli ta ostnud ka oma esimese huulepulga. Küpse kirsi värvi L’Oreal. Müüja oli öelnud, et see püsib huultel kaheksa tundi, söömisest-joomisest hoolimata.

Hanna silmitses veel kord oma portreed. Korraks viirastus talle, et sealt vaatab vastu ta ema, öeldes talle julgustavalt: «Sa suudad, Hanna». Aga siis nägi ta end hoopis oma eluromaanis, ikka ja jälle valmistumas selle lõppematuteks kurvideks, iga järgmine kord aina uute lootustega. Hanna keeras huulepulga otsiku tupest välja, kandis õrna joone suule ja pigistas huuled kokku. Ta oli peaaegu minekuvalmis.

Ent esikupeegli ees oma endiselt saledat keha – ta oli ju igal hommikul erinevaid putrusid söönud, töölt naasnuna joogat harrastanud ning kodu lähedases männikus jooksmas käinud – täies pikkuses mõõtes, pidulikud rõivad üll ja neid katmas omakorda kerge impregneeritud sügismantel, välgatas ta peas mõte, et tuleb kaasa võtta veel üks paber. See oli tema kirjutuslaua kõige alumises sahtlis korralikult kõigi mappide, konspektide, visandite alla maetud kilekaante vahel. Pisut koltunud, kortsutamisjälgedega paber ühe vanaaegset romantikat  kiirgava luuletusega, mille Heiden oli Hannale pühendanud veerand sajandit tagasi – luuletuse all oli märge «September 1987» – siis, kui Hannast sai tema aspirant. Just nimelt, seda ta on olnud ju kogu aeg – aspiro, aspirare, aspiravi, aspiratus – erinevaid vorme vahetav, kuid lõppematu sissehingamine. Kus siis veel, kui mitte nüüd, selles kotis, selle doktoritöö kõrval  peaks see paljunäinud ja paljukannatanud tekst asuma.

Arkaadia öö

Kuu sametises varjus kõigub  elukiik.
Kord üles, siis taas alla veab meid hoog.
Ja varju vahel helendamas valge triip.
Sealt mägiallikast  su kirge joon.

Ma kummardun su üle nüüd kui eksind Paan.
Üht pikka lugu mängib minu flööt.
Võib-olla selles mängus taaskord uueks saan,
kui  päeva seemned külvatakse öös.

Ah, lootnud minagi ju olen, et su arm
mind leiab, kuigi vastust ette tean.
Et lahkuminek poleks kummalegi karm,
ka siis, kui elusaatus alt meid veab.

Kuu sametises varjus kõigub elukiik.
Kord tuleb hetk, kus peatub selle hoog.
Meid  Hades oma igavesse riiki viib,
Jääb järele vaid Styxi  sünkjas  voog.

Raamat

Rein Veidemann «Arkaadia öö»

Kirjastus Eesti Keele Sihtasutus

Ilmunud 2014, 202 lk