Nobeli laureaadi Mo Yani eepiline romaan ilmub eesti keeles

Punane sorgo Foto: Ajavaim

2012. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Hiina kirjaniku Mo Yani romaan «Punane Sorgo» ilmub eesti keeles.

Eepilise romaani sündmustik järgib Ida-Hiinas Shandongi provintsis elava suguvõsa käekäiku alates 1920. aastatest. Tegevuse keskmes on kohaliku bandiidi ja kauni peretütre dramaatiline armulugu ning selle taustal julm võitlus Jaapani sissetungijate vastu. Karmi naturalismi, aga ka poeetilise sügavuse ja kibeda huumoriga annab autor edasi kirge ja vägivalda, luues võimsa hümni inimesele tema täiuslikkuses ja ebatäiuslikkuses. Postimehe kultuuriportaal avaldab romaanist katkendi.
----

Neliteist aastat tagasi oli Yu Zhan’ao, rulli keeratud magamisriided turjal, puhtad valged püksid jalas ja särk seljas, seisnud meie maja hoovis ja hüüdnud: „Perenaine, kas teil tööd on anda?”

Vanaemal käis sada mõtet läbi pea, kuid tema loomulik instinkt jättis ta maha. Käärid kukkusid tal käest aseme peale ja ta ise langes selili sängi katva tuliuue punase vatiteki peale.

Yu Zhan’ao, tundes toast tulevat värskelt lubjatud seinte ja naisterahva lõhnaõli lõhna, sai julgust juurde ja astus tuppa.

„Perenaine, kas teil tööd on anda?”

Vanaema, nägu ülespoole pööratud ja silmad udused, lamas selili vatitekil. Yu Zhan’ao viskas magamisriided maha ja astus pikkamisi sängi poole. Tema süda oli sel hetkel nagu sooja veega tiik, kus konnad möllavad ja pääsukesed lennates veepinda riivavad. Kui tema tõmmu lõug oli vanaema näost vaid paberilehe paksuse kaugusel, lõi too talle käega laksudes vastu paljaks aetud läikivat pealage ja hakkas karjuma: „Kes sa oled? Mis kombed need on? Kuidas sa julged sedaviisi ilma kutsumata võõra naisterahva majja tungida?”

Yu Zhan’ao kargas ehmatades mõne sammu tagasi ja ütles: „Sina … Kas sa tõesti ei tunne mind ära?”

Vanaema vastas: „Sa oled ikka õige häbematu! Ma pole meheleminekust saadik kümme päeva tagasi sammugi majast väljas käinud, kust mina peaksin sinusugust tundma?”

Yu Zhan’ao lausus muiates: „Kui ei tunne, siis ei tunne. Ma kuulsin, et teil on viinaköögis töökäsi vaja, mina aga otsin tööd, et midagi hamba alla saada.”

Vanaema ütles: „Hea küll, kui sa rasket tööd ei pelga. Mis su nimi on? Kui vana sa oled?”

„Minu nimi on Yu Zhan’ao, olen kahekümne nelja aastane.”

„Võta nüüd oma magamisriided ja astu välja.”

Yu Zhan’ao läks kuulekalt majast ja hooviväravast välja ning jäi värava ette külatänavale ootama. Päike paistis palavalt küla peale, tee kulges lääne poole ja viis välja maakonnalinna, ahenedes kahel pool laiuvate sorgoväljade vahel. Maas oli veel näha tulekahjust jäänud sorgopõhu põlemisjäänuseid. Ta ootas seal värava taga oma pool tundi, minnes iga hetkega üha kärsitumaks ja vaevu ennast tagasi hoides, et mitte uuesti majja sisse tormata ja selle naisega asjad selgeks rääkida.

Kui ta oli vana Shan Tingxiu ja tema poja tapnud, ei põgenenud ta kuskile kaugele, vaid jäi sinnasamasse tiigi lähedale sorgopõllule ootama ja vaatama, mis edasi saab. Vanaema hiilgav esinemine pani teda veel praegugi õhku ahmima. Ta teadis, et vanaema on alles noor, aga nägi, et tal on kõhus kihvad ja ta oskab plaane teha, ja et tema juba laternas õli kokku ei hoia. Võib-olla käis ta temaga täna niiviisi ümber sellepärast, et kuskil võivad ikka olla piilujad silmad. Ta ootas veel natuke, aga vanaema ei tulnud välja. Hoovis valitses vaikus, ainult harakas kädistas katuseräästal.

Lõpuks tormas ta vihaselt hoovi tagasi, olles valmis stseeni tegema, kui kuulis vanaema häält aknast ütlevat: „Mine idapoolsesse hoovi ja anna endast teada.”

Yu Zhan’ao sai oma veast aru, et ta polnud järginud õigeid käitumisreegleid. Viha tema südames lahtus ja ta läks idapoolsesse hoovi, kus nägi ridades seismas viinavaate, sorgokuhjasid ja palgatud töömehi, kes auruses viinaköögis askeldasid. Ta astus varjualusesse ja küsis lähimalt tööliselt, kes parajasti kõrgel järil seistes valas sorgot veskikivi kohal asuvasse kolusse: „Hei, töömees, kes teil siin ülemus on?”

Mees vaatas silmanurgast tema poole. Lõpetanud sorgo valamise kolusse, hüppas ta järilt maha ja läks veskikivist vähe eemale, sõel ühes ja järi teises käes. Siis ta hüüatas ja kinniseotud silmadega muul hakkas veskikivi ringi ajama. Muula kabjad olid ümber veskikivi juba väikese kraavi tallanud. Tuhmi kriginaga hakkas veskikivi teri jahvatama ja jahu langes vihmapiiskadena kahe kivi vahelt kivide alla paigutatud puust vanni. „Töödejuhataja on poes,” ütles mees suud krimpsutades ja lõuaga

hoone poole osutades, mis jäi peaväravast läände.

Magamisriiete rull käes, astus Yu Zhan’ao tagauksest poodi sisse ja märkas vana mehe tuttavat kuju, kes istus leti taga ja lõi arvelauaga midagi kokku, aeg-ajalt selle kõrval seisvast väiksest tumerohelisest karahvinist rüübates.

„Juhataja,” ütles Yu Zhan’ao sisse astudes, „kas teil tööd on anda?”

Vana Arhat vaatas Yu Zhan’ao poole, mõtles hetke ja küsis siis: „Kas sa tahad ajutist või pidevat tööd?”

Yu Zhan’ao vastas: „Just nii nagu juhatajal vaja on. Mina sooviksin tööd nii kauaks kui võimalik.”

Vana Arhat ütles: „Nädalaks-kaheks võin mina sind tööle võtta. Kui kauemaks tahad, siis peab perenaine seda otsustama.”

„Mine siis kohe ja küsi tema käest,” ütles Yu Zhan’ao.

Yu Zhan’ao astus leti ette ja istus järile maha. Vana Arhat laskis leti sissepääsulaua alla ja läks tagauksest välja. Siis pööras ta ümber ja tuli korraks poeruumi tagasi, võttis ühe rohmaka kausi, valas selle pooleni viina täis ja pani letile. „Sul on kindlasti kurk kuiv, võta rüüpa tilk viina.”

Yu Zhan’ao rüüpas viina ja mõtles selle naise kavalate plaanide peale. Vana Arhat oli varsti tagasi ja ütles: „Perenaine tahab sind näha.”

Nad läksid kahekesi läänepoolsesse hoovi. „Oota siin,” käskis vana Arhat. Vanaema tuli suursuguselt ja graatsiliselt astudes majast välja. Ta päris Yu Zhan’aolt igasuguste asjade kohta ja lõpuks viipas käega ning ütles vana Arhati poole pöördudes: „Vii ta sinnapoole. Me võtame ta kuuks ajaks proovi peale. Homsest  alates arvesta talle palka.”

Nii sai Yu Zhan’ao meie pere viinaköögi tööliseks. Oma tugeva keha ja osavate kätega oli ta iga töö peale mihkel. Vana Arhat ei jõudnud teda vanaemale ära kiita. Kui kuu sai läbi, kutsus vana Arhat Yu Zhan’ao enda juurde ja ütles: „Perenaine on sinu tööga rahul ja ta on otsustanud su tööle jätta.” Ta ulatas Yu Zhan’aole ühe pakikese. „Perenaine saatis sulle.”

Yu Zhan’ao tegi paki lahti ja leidis sealt paari uusi riidest tuhvleid. „Juhataja, ütle perenaisele edasi, et Yu Zhan’ao tänab teda kingituse eest.”

„Võid nüüd minna,” ütles vana Arhat, „ma loodan, et teed tööd sama hästi edasi.”

„Küll ma juba teen,” vastas Yu Zhan’ao.

Läks veel kaks nädalat ja Yu Zhan’aol oli üha raskem olukorda taluda. Perenaine käis iga päev idapoolses hoovis, kuid ta rääkis ainult vana Arhatiga ega pööranud higistele töömeestele tähelepanu. Yu Zhan’ao ei kavatsenud sellega leppida.

Kui viinakööki pidasid veel Shan Tingxiu ja tema poeg, toodi töölistele sööki külast, kus peremehel oli söögimajapidajatega kokkulepe. Kui mu vanaema sai viinaköögi perenaiseks, palkas ta ühe vähe üle kolmekümnese naisterahva, keda kõik kutsusid emand Liuks, ja ühe mõneteistkümneaastase tüdruku, kelle nimi oli Kirglik. Nad asusid koos mu vanaemaga elama majapidamise läänepoolsesse ossa ja nende kohustuseks sai söögivalmistamine. Vanaema võttis lisaks kahele koerale juurde veel kolm koera. Nii et nüüd elas läänepoolses hoovis kolm naist ja viis koera ja sellest sai nende kena väike omaette maailm. Öösel ajas vähimgi hääl koerad üles ja iga sissetungija oleks kindlasti kui mitte just surnuks puretud, siis igal juhul sunnitud loobuma plaanist sisse tungida.

Selleks ajaks, kui Yu Zhan’ao oli töötanud viinaköögis kaks kuud, oli kätte jõudnud kuukalendri üheksas kuu ning sorgo põldudel küpseks saanud. Vanaema käskis vanal Arhatil palgata mõned ajutised töölised, et koristada hoov ja väljas seisvad salved uue saagi jaoks. Ilm oli selge ja päikesepaisteline, õhk karge ja taevas kõrge. Vanaema käis hoovi peal ringi, seljas lumivalged siidriided, jalas punasest satiinist tuhvlikesed, käes pajuvits, kõik viis koera tihedalt kannul, mis kujutas külarahva jaoks ebatavalist pilti, kuid mitte keegi ei söandanud tema juuresolekul isegi peeretada. Yu Zhan’ao üritas mitu korda mu vanaema juurde minna, kuid vanaema nägu jäi eemaletõmbunuks ja ta ei lausunud mehele mitte ühtegi sõna.

Ühel õhtul oli Yu Zhan’ao joonud natuke rohkem viina kui tavaliselt ja veidi purju jäänud. Ta lamas tööliste ühises eluruumis asemel, aga uni ei tulnud, sest hele täiskuu paistis idaseinas olevast aknast otse sisse. Kaks töömeest istusid õlilambi all ja parandasid oma riideid. Vana Du võttis välja pika kaelaga pilli ja hakkas mängima nukraid viise, mis kuulajate südamed kaasa helisema panid. Õhus oli tunda, et midagi on nagu tulekul. Üks mees, kes riideid parandas, muutus nii tundeliseks, et lausa pisarad tõusid talle kurku ja ta hakkas kähedal häälel kaasa laulma: „Kurb on üksinda, kurb on üksinda, keegi su riideidki ei paranda …”

„Eks sa lase perenaisel parandada!”

„Perenaine? Mina küll ei tea, kes selle taevase luige liha sööb.”

„Eks vana peremees ja tema poeg arvasid, et nemad võivad, aga näe – nemad leiti ühel päeval surnuna.”

„Ma olen kuulnud jutte, et kui ta veel vanematekodus elas, olevat tal olnud lugu Märgiga Mehega.”

„Kas sa tahad öelda, et Märgiga Mees tappis nad?”

„Rääkige tasem. Tee peal öeldud sõna kuulevad rohu sees roomavad maod.”

Yu Zhan’ao hakkas oma asemel itsitama.

„Mis sina seal kõkutad, noormees?” küsis keegi.

Viinast julgust saanud, pahvatas too välja: „Mina tapsin nad!”

„Sa oled juua täis!”

„Juua täis! Ma siin teen teile juua täis!” Ta tõusis istukile ja võttis lae all rippuvast kompsust välja oma lühikese mõõga. Kui ta selle tupest tõmbas, langes kuuvalgus terale ja mõõk läikis nagu hõbedane kala.

„Ma räägin teile …,” lällas ta pehmel keelel, „see meie perenaine … ma juba enne magasin temaga … sorgopõllul … siis tulin öösel siia … panin sorgokuhja põlema ja … nätaki – üks maha … nätaki – teine maha …”

Üks kuulajatest kustutas vaikselt laterna ära, tehes ruumi täiesti pimedaks, kus aga kuuvalgust peegeldav mõõgatera veelgi heledamalt säras.

„Lähme ära magama, lähme magama. Homme vaja vara tõusta ja

tööle hakata.”

Yu Zhan’ao lällas edasi: „Teie ... te kuradi sitapead … nõelute oma püksipersed ära ja arvate, et teate minust midagi … mitte sittagi te ei tea … arvate, et jäängi siia rügama koos teiega nagu härg või hobune … nii lihtsalt see teil ka ei lähe … vaat kui tapan teid kõiki täna õhtul maha …”

Ta ronis asemelt maha ja läks, mõõk käes, välja. Teised mehed lamasid vaikselt, vaadates pärani silmi läikivat mõõgatera, julgemata lausuda sõnagi.

Yu Zhan’ao kõndis mööda kuupaistest üle kallatud hoovi ja vaatas glasuuritud viinavaate, mis läikisid nagu kalliskivid. Kerge lõunatuul puhus üle põldude, tuues kaasa küpse sorgo kirbet lõhna ja pani ta kergelt värisema. Läänepoolsest hoovist kostis naiste naeruturtsatusi. Kui ta astus varjualusesse, et sealt pink võtta, kuulis ta söödaküna ette kinni seotud muulade kraapimist. Muuladest välja tegemata võttis ta pingi ja tassis selle kaht hoovi eraldava müüri äärde. Kui ta selle peale püsti tõusis, ulatus müüri hari talle rinnuni. Valgus akna taga laskis näha paberist väljalõikeid. Perenaine istus koos tüdruk Kirglikuga asemel ja mängis mingit lauamängu. „Te olete nagu kaks ulakat ahvi!” kuulis ta emand Liud neile ütlemas, „ammu juba aeg magama minna!” Ta lisas tüdruku poole pöördudes: „Kirglik, mine vaata, kas tainas potis on juba kerkima hakanud.”

Mõõka hammaste vahel hoides ronis Yu Zhan’ao üles müürile. Viis koera tormasid kohe kohale ja hakkasid üles vaadates valjult haukuma. Yu Zhan’ao ehmatas nende haukumisest nii ära, et kaotas tasakaalu ja kukkus müürilt alla läänepoolsesse hoovi. Kui vanaema poleks tulnud välja vaatama, mis lahti, oleksid koerad ta tõenäoliselt lõhki kiskunud, isegi kui neid ainult kaks oleks olnud.

Kutsunud koerad tagasi, käskis vanaema Kirglikul laterna tuua. Emand Liu jooksis, tainarull käes, oma suurtel jalgadel, mida kunagi oli ka seotud, kohale, karjudes: „Varas, varas! Võtke kinni!” Kirglik jooksis kohe tema järel, latern käes, ja valgustas Yu Zhan’ao loppis nägu. Vanaema turtsatas paar korda pilkavalt naerda ja ütles: „See oled siis sina!”

Vanaema võttis üles Yu Zhan’ao mõõga ja peitis oma varrukasse. „Kirglik, mine kutsu vana Arhat siia,” käskis ta. Vaevalt jõudis Kirglik värava lahti teha, kui vana Arhat kohale jooksis.

„Mis lahti, perenaine?” küsis ta.

„Üks sinu töömees on juua täis,” vastas vanaema.

„Jah, juua täis on ta tõesti,” tunnistas vana Arhat.

Vanaema pöördus tüdruku poole: „Kirglik, mine too mulle mu pajuvits.”

Kirglik tõigi talle valgeks kooritud pajuvitsa. „See teeb su kaineks,” ütles vanaema ja tõmbas Yu Zhan’aole pajuvitsaga mööda tagumikku.

Kibe valu kannikates tekitas mehes samas ka kummalise ekstaasi, mis kurguni jõudes sundis teda suud avama ja segaselt karjuma: „Kulla perenaine … kulla perenaine … kulla perenaine …” Vanaema vitsutas teda nii kaua, kuni käsi ära väsis, laskis siis vitsal langeda ja jäi hingeldades seisma.

„Viige ta minema!” käskis vanaema.

Vana Arhat astus lähemale, et aidata Yu Zhan’aol püsti tõusta, kuid too ei tahtnud tõusta ja jauras edasi: „Kulla perenaine … veel mõni hoop … ainult mõni veel …”

Vanaema tõmbas talle täiest jõust paar korda vastu kaela. Yu Zhan’ao veeretas ennast maas nagu väike poiss ja põtkis jalgadega õhku. Vana Arhat kutsus paar töömeest appi ja nad tassisid Yu Zhan’ao tagasi magamisruumi ja viskasid asemele. Ta tiirutas asemel ringi nagu vigane kiil, ajades suust välja igasugu roppusi. Vana Arhat võttis viinakannu ja käskis meestel ta käed ja jalad kinni siduda. Siis valas ta Yu Zhan’aol viina kurgust alla. Kui mehed eemaldusid, vajus ta pea küljele ja ta jäi vaikselt lamama.

 „Sa uputasid ta ära,” ütles üks mees hirmuga ja tõstis laterna ta näo juurde. Yu Zhan’ao nägu oli loppis. Äkki ta norsatas nii kõvasti, et kustutas laterna ära.

Yu Zhan’ao ärkas järgmisel päeval alles siis, kui päike oli juba suures kõrges. Ta astus ettevaatlikult viinakööki sisse; mehed vaatasid teda huviga. Meenutades peksu, mis ta eile õhtul oli saanud, hõõrus ta oma kaela ja tagumikku, leides üllatusega, et need pole üldse valusad. Janusena võttis ta kopsiku, lasi selle aparaadist voolavast viinajoast täis, heitis pea kuklasse ja jõi tühjaks.

Vana Du, seesama pillimees, ütles: „Noormees, perenaine andis sulle eile päris korraliku keretäie. Ma ei soovitaks sul enam selle müüri otsa ronida.”

Enne olid nooremad töömehed seda sünget noormeest natuke kartnud, aga hirm kadus, kui nad läinud ööl teisel pool müüri tema haledat karjumist kuulsid, ja nüüd hakkasid nad teda üksteise võidu kõigest väest pilkama. Sõnagi lausumata rabas ta ühest kinni ja andis sellele vägeva rusikahoobi näkku. Mehed vahetasid omavahel kiiresti pilke, tormasid korraga talle kallale, tõmbasid ta põrandale maha ning hakkasid käte ja jalgadega mehemoodi kolkima. Kui nad leidsid, et aitab, võtsid nad tema pükstelt rihma ja sidusid sellega ta pea jalge vahele kinni ning käed selja taha ja lükkasid ta sinnasamma kummuli maha. Yu Zhan’ao rabeles nagu lõksu sattunud tiiger või kuivale jäänud draakon, et vabaks saada, veeretas ennast mööda maad nagu pall umbes nii kaua aega, kui oleks kulunud kahe piibutäie suitsetamiseks.

Viimaks arvas vana Du, et nüüd aitab, sidus ta käed lahti ja vabastas pea jalgade vahelt. Yu Zhan’ao nägu oli kaame nagu kuldne paberileht. Ta viskas ennast puuriida peale pikali ja jäi sinna lamama nagu surnud madu. Tal võttis päris kaua aega, et ennast koguda. Kui ta puuriida otsast alla tuli, võtsid töömehed igaks juhuks mitmesugused löögiriistad ligi, juhuks kui tal peaks tulema pähe hakata uuesti kaklema. Kuid Yu Zhan’ao komberdas ühe viinavaadi juurde, võttis sealt mitu kulbitäit ja kulistas kõrist alla. Siis ronis ta tagasi puuriida peale ja keeras sinna magama.

Sellest päevast peale jõi Yu Zhan’ao ennast iga päev silmini täis ja kobis siis puuriida peale pikutama, udused sinised silmad poolkinni, poollahti, huulil kahetine naeratus – vasakul pool totakas, paremal pool kaval või vastupidi. Esimestel päevadel vaatasid mehed teda huviga, mõne aja pärast hakkasid aga nurisema. Vana Arhat katsus teda tööle panna, aga Yu Zhan’ao ainult vaatas teda silmanurgast ja ütles: „Arvad, et oled siin mingi ülemus või? Hoopis mina olen siin õige peremees. Laps perenaise kõhus on ka minu oma.”

Selleks ajaks oli mu isa vanaema kõhus kasvanud juba paraja palli suuruseks ja hommikuti kostis vanaema öökimine üle kogu läänepoolse hoovi. Vanad lõuapoolikud töömehed ei rääkinudki enam muust. Kui emand Liu neile süüa tõi, küsisid nad temalt: „Emand Liu, kas perenaine on õnnistatud olekus?”

Emand Liu vaatas neile rangelt otsa ja ütles: „Hoidke oma suumulgud kinni, muidu võib mõni keelest ilma jääda.”

„Paistab, et Shan Bianlang ikkagi teadis, mida teha.”

„Aga võib-olla vana peremees ise.”

„Jätke loll jutt, kas te arvate, et selline terane tüdruk oleks lasknud ennast kummalgi Shanil puutuda? Võin kihla vedada, et see oli Märgiga Mees ise.”

Selle jutu peale hüppas Yu Zhan’ao puuriida peale püsti, vehkis rõõmsalt kätega ja hüüdis: „See olin mina! Ha-ha-haa, see laps on minu jagu!”

Kõik said selle peale lõuatäie naerda ja tema üle tänitada.

Mitu korda palus vana Arhat vanaemal Yu Zhan’ao lahti lasta, kuid vanaema vastas talle alati ühtemoodi: „Las ta jaurab natuke, küll ma talle varsti aru pähe panen.”

Ühel päeval tuli vanaema, keskkoht juba üsna tugevasti paisunud, jälle idapoolsele hoovile, et vana Arhatiga nõu pidada.

Talle otsa vaatamata ütles vana Arhat tasakesi: „Perenaine, nüüd on viimane aeg kaalud valmis seada ja hakata sorgot kokku ostma.”

„Kas hoov ja salved kõik on valmis seatud?” küsis vanaema.

 „Kõik on valmis,” vastas vana Arhat.

„Mis ajal te varasematel aastatel olete kokkuostmist alustanud?” küsis vanaema.

„Just umbes sellel ajal,” vastas vana Arhat.

„Aga kui ootaks sel aastal natuke kauem?”

Vana Arhat ütles: „Aga siis me võime ilma jääda. Siin ümbruskonnas on üle kümne teise viinaköögi veel.”

Vanaema aga seletas talle: „Sel aastal on sorgosaak väga hea. Vilja on rohkem, kui nad jõuavad müüa. Pane välja teade, et meie ei ole veel valmis ostma. Meie ostame siis, kui teised on oma jao juba kätte saanud. Siis saame meie öelda hinna ja sorgol on rohkem aega kuivada.”

„Küllap on perenaise jutt õige,” vastas vana Arhat.

„On meil veel vaja millegi üle aru pidada?” küsis vanaema.

„Ega õieti ei olegi, kui välja arvata selle töömehe asi, kes iga päev ennast nii täis joob, et ei suuda õieti liigutadagi. Perenaine võiks talle palga kätte anda ja minema saata.”

Vanaema mõtles natuke ja ütles siis: „Lähme viinakööki, ma tahan ise seda asja näha.”

Vana Arhat läks ees viinaköögi poole, kus töölised olid parajasti ametis käärinud meski valamisega destilleerimiskatlasse. Puud katla all praksusid ja vesi mühises, paisates katlast välja pilvedena auru, mis suunati destilleerimisnõusse, katla peale paigutatud umbes meetrikõrgusesse tihkelt punutud bambusvitstest põhjaga puust tünni, mis täpselt katlaga sobitus. Neli meest kühveldasid labidatega rohekat magusalt lõhnavat meskit auravasse destilleerimisnõusse. Kuna aurul ei olnud kuhugi mujale minna, imbus ta nõu põhjas olevatest pragudest sisse ning mehed passisid hoolega peale ja kühveldasid segu neisse kohtadesse, kust aur läbi imbus, et hoida kuumust lahtumast.

Kui vanaema sisse astus, tõmbusid mehed kärmelt oma töö juurde. Puuriidal külitav Yu Zhan’ao nägi oma räpase loppis näoga välja nagu mingi kerjus ja piilus vanaema, külm läige silmis.

„Tulin vaatama, kuidas sorgost viin saab,” ütles vanaema.

Vana Arhat nihutas järi talle lähemale. Mehed, kellele oli osaks saanud perenaise külaskäigu au, töötasid sellise hoolega nagu ei kunagi varem. Kütja hoidis tuld kahe katla all põlemas. Vee keemise mulin ja destilleerimisnõudesse tungiva auru sisin segunes töömeeste hingeldamisega. Kui destilleerimisnõud meskit täis said, pandi neile tihedad kaaned peale ja segu aurutati nii kaua, kuni aur hakkas väikeste pahvakutena kaaneavadest välja tungima. Siis asetasid nad kiiresti paika keskelt nõgusa topeltkaanega tinanõu. See oligi destillaator, nagu vana Arhat vanaemale seletas. Vanaema astus korraks lähemale, et kõike näha, ja läks siis midagi ütlemata tagasi järi peale istuma.

Mehed panid tinast destilleerimisnõu puust nõu peale, et takistada auru väljatulekut. Ainuke hääl oli tule mühin katelde all. Destilleerimisnõu puust kaas oli kord valge, kord kollane. Destilleerimisnõust hakkas välja imbuma magusat viinalõhna, aga mitte veel valmis viina oma.

„Pang külma vett juurde!” ütles vana Arhat.

Mehed ronisid pingi peale ja valasid külma vett tinast destilleerimisnõu nõgusasse uurdesse. Üks neist hakkas kiiresti vett segama mõlaga, mis nägi välja nagu paadi aer. Läks umbes nii palju aega, kui kulub viirukiküünla põlemiseks poole peale, kui vanaema sõõrmetesse tungis valmis viina lõhn.

„Seadke viinakogumise nõud valmis!” käskis vana Arhat.

Kaks meest jooksid kohale lakitud viinakannudega, mis olid valmistatud tihedalt punutud pillirooliistakutest, siis kaetud kümne kihi paberiga ja lõpuks mitmekihiliselt üle lakitud. Nad asetasid kannud destilleerimisnõu tilade alla, mis nägid välja nagu pardinokad.

Vanaema seisis ja vaatas tilasid. Kütja loopis samal ajal tulle vaiguseid halge, mis praksusid valjult ja ajasid välja valget suitsu, valgustades meeste higist läikivaid ülakehasid.

„Vahetage vett!” hüüdis vana Arhat.

Kaks meest jooksid hoovi ja tulid tagasi nelja ämbritäie külma veega. Pingi peal püsti olev mees tõmbas kangist, et lasta kuum vesi destilleerimisnõust välja. Seejärel valas ta uue külma vee asemele ja jätkas agaralt segamist.

Vanaema vaatas seda töömeeste sagimist kõrges viinaköögis, mis oli nagu üks omamoodi püha ja salajane tegevus, ja tundis südames kummalist rahutust. Just sel hetkel liigutas mu isa ta kõhus esimest korda. Vanaema vaatas Yu Zhan’ao poole, kes lösutas puuriidal ja põrnitses tema poole tigeda helgiga silmis, mis olid ilmselt ainukesed külmad kohad selles auruses ja palavas viinaköögis, ja segadus noore naise südames tardus külmuseks. Ta pööras pilgu ära ja jäi vaatama kahte meest lakitud viinanõudega, kes ootasid, millal viin tilast tulema hakkab. Viina lõhn läks tugevamaks ja puust destilleerimisnõude vahekohtadest tungisid välja aurupahvakud. Vanaema jälgis valgest tinast tilasid, mis lõid korraks särama ja kust siis hakkas  pikkamööda kogumisnõudesse tilkuma selge klaar vedelik.

„Vahetage vett!” hõikas vana Arhat jälle, „ja pange aga puid alla!”

Kuum vesi lasti kraanidest välja ja külm vesi valati asemele, hoidmaks tinast kaanes püsivat temperatuuri, mis põhjustas auru kondenseerumise kahekordse kaane vahel ning moodustas vedeliku, mis tilade kaudu välja voolas.

Esimene viin, mis välja tuli, oli soe, läbipaistev ja aurav. Vana Arhat võttis puhta kulbi, ammutas sellega umbes pool täit ja ulatas vanaemale: „Proovige, perenaine, kuidas on.”

Viina täiuslik lõhn pani vanaema keele kihelema. Mu isa liigutas ennast jälle ta kõhus, justnagu tundes janu viina järele. Vanaema algul nuusutas viina ja katsus seda keeleotsaga, seejärel võttis lonksukese, et tunda selle täielikku lõhna- ja maitsebuketti. See oli uskumatult lõhnav ja natuke kirbe maitsega. Ta võttis suutäie ja loksutas seda keele ümber suus. Vanaema põsed lõid kergelt õhetama, nagu oleks neid hõõrutud siidise ruužilapiga. Ta kurk lõõgastus ja suutäis viina läks alla. Vanaema ihupoorid käisid vaheldumisi lahti ja kinni ja üle kogu keha valgus imeline meeldiv tunne. Ta jõi kolm suutäit järjest ja kõhtu tuli tunne, nagu oleks seda ihara käega masseeritud. Lõpuks ajas ta pea kuklasse ja jõi kulbitäie tilgatumaks. Ta põsed õhetasid ja silmad välkusid. Mitte kunagi polnud vanaema näinud välja nii kaunis ja vastupandamatu. Mehed vahtisid teda, suud hämmastusest lahti, ja unustasid töö.

„Perenaine, teile on tõesti selge, kuidas viinaga ümber käia,” lausus üks töömees.

„Ma pole elus mitte kunagi varem viina joonud,” vastas vanaema tagasihoidlikult.

„Kui esimene kord läks nii ladusalt, siis väikse harjutamise peale suudaks perenaine terve kannutäie ära juua,” arvas seesama töömees.

Nüüd voolas viin tiladest joana välja, üks kann teise järel sai täis. Täis kannud pandi puuriida äärde ritta seisma. Äkki ronis Yu Zhan’ao puuriida otsast alla, tegi oma püksid eest lahti ja kusi ühte ääreni täis viinakannu. Vaatepildist rabatud mehed vahtisid tuimalt pealt, kuidas läbipaistev juga pladises viinakannu, nii et pritsmed lendasid kahele poole. Kui ta oli lõpetanud, koperdas ta, muie näol, vanaema juurde, kes seisis liikumatult õhetavi põsi, kui Yu Zhan’ao tal ümbert kinni võttis ja teda näole suudles. Selle peale vanaema kahvatas, tegi ebakindla sammu ja vajus raskelt tagasi järi peale istuma.

„Kas see laps sinu kõhus on minu oma või ei ole?” nõudis Yu Zhan’ao vihaselt.

Vanaema, pisarad silmis, ütles vaikselt: „Kui sa ütled, et sinu, siis on sinu …”

Yu Zhan’ao silmad kiiskasid ja ta lihased mängisid nagu tööhobusel, kes pärast maas püherdamist jälle üles tõuseb. Ta võttis endal särgi seljast ja jäi ainult pükste väele. „Ja nüüd vaata, kuidas ma selle destilleerimisnõu puhtaks teen.”

Destilleerimisnõu tühjendamine ja puhastamine on kõige raskem töö viinaköögis üldse. Kui viinavool järele jääb, tuleb tinast destilleerimisnõu eemaldada ja puust meskitünni kaas ära võtta. Tünn on täis tulikuuma tumekollast meskit. Yu Zhan’ao ronis pingi peale ja hakkas lühikese varrega kopaga tünni kõrvalseisvale kanderaamile tühjaks kühveldama. Tema liigutused olid nii kerged ja osavad, et paistis, nagu liigutaks ta ainult käsi ja küünarvarsi. Ta hakkas kuuma käes üle kere õhetama, higi jooksis ojana mööda selga alla ja haises viina järele.

Mu vanaisa Yu Zhan’ao töötas sellise innu ja vilumusega, et vana Arhat ja teised mehed vahtisid, suu lahti, pealt. Ta oskused, mis olid mitu kuud varjul olnud, tulid nüüd ühekorraga ilmsiks. Kui ta valmis sai, rüüpas ta natuke viina ja ütles vanale Arhatile: „Juhataja, see pole kõik, mida ma oskan. Vaata, kui viin tilast välja voolab, läheb hulk auru õhku kaduma. Kui panna sinna veel üks väiksem tilaga destilleerimisnõu, saame sealt lisaks seda kõige paremat viina.”

Vana Arhat vangutas pead: „Ma küll kahtlen selles.”

„Kui see nii ei ole, võid mul pea maha võtta,” ütles Yu Zhan’ao.

Vana Arhat vaatas vanaema poole, see nuuskas paar korda ninaga ja ütles: „See pole minu asi. Mul ükskõik. Las ta teeb, kui tahab.” Vanaema läks nuuksudes läänepoolsesse hoovi tagasi.

Sellest päevast peale jagasid mu vanaisa ja vanaema armastust nagu mandariinpardid või föönikslinnud. Vana Arhat ja töömehed olid sellest varjamatust saatanlikust kirest nende vahel nii häiritud, et ei mõistnud enam kuidagi olla ega midagi arvata. Ja kuigi neil oli kogu selle looga omajagu halbu eelaimusi, said neist aja jooksul mu vanaisa ustavad alluvad.

Vanaisa viis oma oskuste ja kogemustega sisse mitmesuguseid uuendusi, nii et meie pere viinaköögist hakkas tulema Kirde-Gaomi parimat viina. Kuna mehed ei julgenud ise otsustada, mida teha viinakannuga, kuhu vanaisa oli pissinud, tõstsid nad selle lihtsalt eest ära viinaköögi taha nurka ja jätsidki sinna seisma. Ükskord, kui puhus tugev kagutuul, mis kandis viinalõhna üle kogu hoovi, tundsid kõik äkki eriliselt täiuslikku ja küpset lõhna. Vana Arhat, kelle lõhnatundlikkus oli kõige peenem, hakkas otsima, kust see lõhn pärit on, ja oma suureks hämmastuseks avastas lõpuks, et see tuleb sellestsamast viinaköögi nurgas seisvast kannust, kuhu vanaisa oli vett lasknud. Kellelegi sõna lausumata pani ta õlilambi põlema, keeras tahi kõrgemaks ja hakkas asja lähemalt uurima.

Kõigepealt võttis ta kannust kulbitäie viina ja laskis selle siis aeglaselt kannu tagasi voolata. Ta jälgis, kuidas pehme rohekas läbipaistev vedelik moodustas kannu voolates selle pinnal lilleõiekujulise moodustise. Selle lõhn oli omapärane ning märksa parem ja täiuslikum kui tavalisel viinal. Ta võttis veel ühe kulbitäie viina ja maitses seda algul ettevaatlikult keeleotsaga, siis aga võttis juba tubli punnsuutäie. Loputanud seejärel suud külma veega, võttis ta teisest kannust suutäie tavalist viina.

Siis viskas ta kulbi maha ja tormas läänepoolsesse hoovi, juba väraval hüüdes: "Perenaine, perenaine! Mul on häid uudiseid!”

RAAMAT

Mo Yan «Punane sorgo»

Tõlkija Märt Läänemets

Kirjastus Koolibri

Ilmunud 2014

486 lk