Jüri Arraku kultuslikke pilte Suurest Tõllust mäletavad kõik – kuid paraku sai nõukogude ajal ilmunud raamatule saatuslikuks tollane vilets trükikvaliteet, nii et Arraku imelistest värvidest jäid alles vaid pleekinud varjud. Kuid pildid ise ei kadunud kuhugi ja uues «Suure Tõllu» väljaandes on viimaks võimalik näha neid täies kirkuses ja ilus. Lisaks kirjutas Andrus Kivirähk uuesti lahti ka Suure Tõllu eluloo.
Loe katkendit raamatust:
Ja Tõll tuligi. Pihlakast vemmal oli käes – või mis vemmal, terve suur pihlapuu, mille Tõll oli maa seest koos juurtega üles tõmmanud! Sellega tahtis ta Vanapagana pikuti pooleks lüüa nagu kasepaku, see oleks olnud vanale tõhule päris paras palk.
Vanapagan muidugi pistis leekima. Lidus nii kui veel jaksu oli, karvased kintsud muudkui välkusid, keel rippus suust välja ja sarved olid hirmust kuumad nii et aurasid. Aga Tõll oli ka kiire poiss, kui tarvis. Muidu oli ta küll selline aeglase-poolne, suure mehe asi. Kümme korda mõõtis, üks kord lõikas. No aga kui ikka oli tarvis Vanapagan kätte saada ja teda mõrtsukatöö eest õiglaselt karistada, siis mis sa enam mõõdad? Siis muudkui lõika! Lõika ja löö, löö kõrvuni maa sisse, et kurivaim enam tõusta ei saaks!
Nii nad ringi jooksid, Vanapagan heleda kisaga ees, Tõll tumeda mürinaga järel. Inimesed läksid taredesse peitu, et kogemata kombel jalgu ei jääks, kui need seal väljas arveid õiendavad. Südames hoidsid muidugi kõik Tõllu poole ja olid üsna kindlad, et ega Vanapagan seekord ei pääse.
*
Viimaks jõudis Vanapagan soo servale ja punus otse sinna, kargas ühelt mättalt teisele justkui konn. Eks ta oli harjunud end soos peitma, teadis enda arvates kõiki salaradu, mõtles, et ega suur ja raske Tõll talle sinna laugaste vahele järele tulla ei julge, vajub sisse. Aga läks hoopis nii, et Vanapagan ise astus valele poole, hüppas mätta asemel mülkasse ja vajus kaelani sohu. Ju tal olid suure hirmuga teetähised meelest läinud! Eks sa katsu pea selge hoida, kui vihane Tõll sulle kuklasse hingab ja pea kohal keerleva pihlakapuu vihin su sabakarvad võdisema lööb. Läkski va tont peast segi!
Aga võib ka olla, et soo ise nihutas end paigast, ajas oma laukad laiemaks ja muutis mättad pehmeks. Sest eks soo ja raba ole ka nende, Suurte seast, nii nagu Tõllgi. Nemad on valmis kaua kannatama, aga mitte igavesti. Ükskord saab ka nende pikk meel otsa. Ja siis pole paharettidel pääsu.
Oli kuidas oli. Igatahes va pärgel ukerdas laukasse ja sealt ta enam välja ei saanudki. Kes see siis läheb sellisele meremõrtsukale abikätt ulatama? Mitte keegi. Vajus pahavaim tasase sisinaga mutta, päris soo põhja, ainult mõned mullid tõusid veel läbi sopa pinnale ja lõhkesid vaikse pauguga: «Kops… Pops… Sops… »
Ja siis oli soo jälle nii vaikne, nagu poleks midagi juhtunud.
Vaata ka Jüri Arraku ja Rein Raamatu joonisfilmi «Suur Tõll»