Soovitus: rohkem kui mustkunst

Tiit Tuumalu
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lahkumine» jutustab mehe ja naise võõrandumisest.
«Lahkumine» jutustab mehe ja naise võõrandumisest. Foto: WHS

Veel üks Soome uue tsirkuse tipptegija näitab Tallinnas oma kunsti.

Armastus on illusioon, väitis juba Schopenhauer. Soome uue tsirkuse kollektiiv WHS pole Schopenhauer, on aga ometi armastusest kokku pannud just illusionistliku lavastuse. Üksteisest võõrandunud mehe ja naise igihaljast lugu jutustatakse sõnatult, peamiselt eri liiki illusioonide vahendusel - üks uskumatum kui teine. Ometi pole see mustkunstisõu, kus trikid seisavad autonoomselt kõigest muust eraldi või on lõdvalt nende ümber seatud mingi lugu.

Selle lavastaja Kalle Nio (endine Hakkarainen) on küll, jah, mustkunstnik, ka selle ala MM-idel tunnustatud leiutaja, ent ta on juba ammu ületanud tsirkusekunsti piiri ja liikunud üha enam tänapäevaste visuaalsete kunstide vabasse vette. Iseäranis on teda paelunud mustkunsti sidumine videokunstiga, millele oli mäletatavasti rajatud ka WHS-i eelmine Eestis nähtud töö, kommunikatsioonikriisi käsitlev «Vestlused».

Ka «Lahkumine» («Lähtö») on teos, kus mustkunst ei ole enam asi iseeneses, vaid peaaegu täiuslikult tervikusse sulatatud osa. See vahendab ideed, mitte ei näita esitaja käelist osavust. Isegi uue tsirkuse puhul juhtub seda suhteliselt harva.  

Veel enam. «Lahkumise» puhul moodustavad teema ja väljendusvahendid, millega seda avatakse, ootamatu ja huvitava, mis aga kõige tähtsam - kontseptuaalselt haruldaselt tervikliku kombinatsiooni. Olgu näiteks või nood vana mustkunstitehnika, nn Pepperi viirastuse abil läbipaistvale kardinale projitseeritud kujutised, kus mees ja naine oleksid nagu korraga koos, kuigi ei ole.

Üldse kipub nende loos kõik olema pisut ebastabiilne, hajus, illusoorne, pigem miraaž, mis korraks küll eksisteerib ja tundub, et on ka päris, aga mis lõpuks nagu virvendus ikka õhku haihtub. Kohati kurb, kohati humoorikas, kohati absurdne, allhoovuselt aga igal juhul dramaatiline teos kasutab põnevalt lavaruumi ja objektimanipulatsiooni, jättes samas kujundite ümber ruumi mõista neid mitmeti.

Üks mu tänavusi suurimaid kultuurielamusi kindlasti teise Soome tsirkusekunstniku Jani Nuutineni kõrval, kes näitas siin oma kunsti septembris. Vaat siis seda Soome tsirkust!

Veel on pileteid, minge! Ja kes enam ei jõua, siis tähelepanu: festival Treff toob järgmise aasta suvel Tallinna veel ühe WHS-i lavastuse «Double Exposure», mis on tehtud kahasse Lõuna-Korea trupiga Sungsoo Ahn.

WHS mängib «Lahkumist» täna, 25. oktoobril kell 19 Kumu auditooriumis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles