Võimatu on pooleteisetunnise jalutuskäiguga saada aimu linnaosast, kus asub National Library (rahvusraamatukogu) kontserdisaal, sest kõik on ümberringi hall – Peking on mattunud sudupilve.
Ei saa mitte vaiki olla
27. oktoober 2014, 09:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei saa öelda, et inimesed pole värvilised, sest neid on igasuguseid: viimse detailini sätitud nukukesi, popstaare kopeerivaid noormehi ning lihtsates kontorikostüümides naisi ja spordirõivastes või tumedas pintsakus vanamehi.
Turismikaartidelt jääb Pekingi loomaaia läheduses asuv kontserdipaik napilt välja. Aga see ei näita, et tegemist oleks kõrvalise kohaga. Hiina pealinna keskust ei mahuta ühelegi turismikaardile.
Laupäeva õhtu on kontserdimaja läheduses rahulik, publik hajub argikäike tegevate inimeste sekka. 40 minutit enne kontserti käib rahvusraamatukogu kontserdisaali fuajees vilgas sebimine. Kuigi piletitel on kohad märgitud, näib, nagu oleks kõigil saali pääsemisega kiire (paremate kohtade hind küündis 50 euroni). Enne antakse suuremad kotid hoiule, kuid ülerõivaid pole kuskile jätta, sest garderoobi pole. Lisaks kotile antakse ära veepudelid, mille võib spetsiaalselt lauakeselt hiljem tagasi saada.
Mõni minut enne kontserti on saalis kõva laste kisa – kontserti, mis algab Arvo Pärdi teostega «Solfeggio», «Magnificat», «Dopo la vittoria» ja «Nunc dimittis», on kuulama toodud mõnikümmend, kui mitte sadakond eelkooli-põhikooli eas last.
«See on tavaline, hiinlased armastavad kontserte ja võtavad väikesedki lapsed kaasa,» selgitab mulle üks proua, kui uurin talt laste kohta. Eesti koorist ei ole ta kuulnud ja esitamisele tulevatest autoritest on talle tuttav vaid Claude Debussy nimi, kuid tulla otsustas ta just uudishimust.
Vahetult enne koori lavale astumist liiguvad saaliteenindajad ringi elektrooniliste tabloodega, mis manitsevad publikut vaikusele ja keelavad pildistamise. Viimasest pole kasu, sest kontserdi ajal uudistakse mobiilidest maailma ning vahelduseks tehakse mõni klõps. Aktiivsemaid pildistajaid käivad saaliteenindajad keelamas isegi keset laulu.
Kui osa publikust – rohkem kui tuhandet inimest mahutavas, umbes 90 protsenti täis saalis on esindatud kõik vanuserühmad – püüab pühendunult muusikat kuulata, siis need, kes pole saanud, mida lootsid, lihtsalt lahkuvad. Neid on rohkem kontserdi teises pooles, kui ettekandmisele tuleb Veljo Tormise «Jaanilaulude seeria». Kokku lahkub saalist kümmekond inimest, mis pole ju palju. Hoopis harjumatum on pidev sebimine kontserdi ajal – lapsed on küll tasa, kuid siiski peab paar neist esimestes ridades pidevalt kohta vahetama.
Koor ja dirigent Kaspars Putninš ei tee õnneks sellest kõigest välja, nemad annavad oma parima, teenides ära aplausi iga loo järel (hiinlastele meeldib plaksutada) ja vaimustusehüüded kontserdi lõpus.
«Publikule väga meeldis, hea kontsert oli,» kinnitab mulle silmade särades dressipluusis vanem mees, kellega tutvusin enne kontserti. Selgub, et minu kõrvale istuma sattunud pensionipõlve pidav härra on töötanud Eestis Hiina saatkonnas. Eestlaste kohta jätkub tal vaid häid sõnu, ta nautis ka kontserti. Vaheajal uurib ta, kas ma tunnen laval olevaid inimesi, ning noogutab tunnustavalt.
Järgmistele Eesti kontsertidele ei plaani härra minna, sest tal pole aega. Kuid ta selgitab, et hiinlastele väga meeldib kontsertidel käia, neile üldse meeldib asju koos teha, ning jagab soovitusi, millisesse parki minna, kui soovin kuulata esinemas lauluharrastajaid hiinlasi. Tibukollases kampsunis ja pärlitega kaunistatud nääpsuke neiu, kelle musta seelikut kaunistavad valged pärlid, astub kontserdisaalist õhtuhämarusse, ümisedes Miina Härma viisi «Ei saa mitte vaiki olla»…
See laul on mõni minut varem kõlanud lisaloona Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses. Kui metroopeatuses sama neiut näen, saab mobiiltelefoni tõlkeprogrammi abil selgeks, et ta plaanib muusikat õppida ning äsja lõppenud kontsert meeldis talle väga. Ka tema väidab, et tunnustavad hüüded polnud hiinlaste viisakus, vaid siiras rahulolu.
Kui kontserdi eel olid Eesti Filharmoonia Kammerkoori inimesed murelikud (eriti arvestades saalist kostnud laste kisa), kuidas nendekava vastu võetakse, siis pühapäeva hommikul sõideti järgmisse linna juba rahuliku südamega. Teisipäeval astub koor lavale Jinanis Lishani teatris, reedel esinetakse Xuzhou kontserdisaalis, laupäeval Shanghai linnateatris ning 3. novembril Guangzhous Xinghai kontserdisaalis.
Lisaks Eesti Filharmoonia Kammerkoorile osalevad 22. novembrini kestval Baltimaade muusikafestivalil Eestist Arsis, C-JAM ja Rein Rannap. Eesti poolt korraldab kontserdid Eesti Kontsert, Hiina poolt China Association of Performing Arts ja Shanghai linnateater.
Ajakirjaniku sõitu Pekingisse toetab Eesti Kontsert.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert
Balti muusika festival Hiinas
Laupäeval, 25. oktoobril rahvusraamatukogu kontserdisaalis Pekingis