Kuna läksin Viljandisse bussiga ja bussiliiklus, nagu ikka, ei sõltu minust, jäi natuke aega linnas ringi uidata. Selle käigus hakkas ka silma lavastuse «Hirm sööb hinge seest» plakat, mille peal on Ene Järvis peaosalise Emmina. Järvise attitude tundub olevat täpselt selline, et vaatad plakatit ja mõtled, kes siis veel seda peaosa peaks mängima.
Rääkisin ka kolleegiga Sakalast, kes oli Järvist just intervjueerinud. Tema ütles, et näitlejanna tunnistas oma suurt sümpaatiat Fassbinderi filmide vastu. Ning mängis ju Järvis ka Petra von Kanti Tallinna Linnateatri lavastuses «Petra von Kanti kibedad pisarad».
Fassbinderit on tehtud siinmail veel: Veiko Õunpuu tõi mõned aastad tagasi N099 lavale «Linna, prügi ja surma».
Tunnen ka ise Fassbinderi filmide vastu suurt sümpaatiat ja üksvahe sai neid palju vaadatud. Üksvahe oli Fassbinder mu sõprade hulgas lausa nii oma poiss, et teda kutsuti semuliku hüüdnimega Faska.
Režissööri oskus luua kunstlikke keskkondi ja voltida nende vahele piinatud hinge on olnud muljetavaldav. Kunstlikkus aga on vast üks meie aja põhiteemasid ja Fassbinder selle oskuslik käsitleja. Tema huvi kunstlikkuse vastu pärineb aga ajast, mil ta väikese poisina pärast sõda Saksamaal üles kasvas ja kogu II maailmasõja järgset Saksa traumaatilist varemestikku kinos Ameerika filmide tselluloidunelmatega tasandas.
Inimlikustab Teist
«Hirm sööb hinge seest» on ehk isegi üks Fassbinderi realistlikumaid filme, ehkki talle väga meeldinud melodraama element on siin olemas. Fassbinderi lemmikrežissöör oli muide suur Hollywoodi melodraamameister Douglas Sirk.
Ja ega melodraama ole siis midagi loomulikku, ikka pigem ebaloomulik. Suured tunded on üldiselt inimesele võõras seisund. Üks Sirkigi kuulsamaid filme kannab pealkirja «Elu imitatsioon». «Hirm sööb hinge seest» aga ongi omamoodi tänuavaldus Sirki filmidele.
Lugu on siin iseenesest ja väljastpoolt vaadates väga lihtne. Vanema saksa proua Emmi (Ene Järvis) ja temast 30 aastat noorema Maroko võõrtöölise Ali (Tanel Ingi) vahel tekib armastus. Muidugi hakkab see armastus nii proua töökaaslastele, majanaabritele kui ka lähedastele palju meelehärmi valmistama. Nende ümber tekib normaalse inimese mõõdupuuks oleva moraalse enamuse võrgustik, mis oma jäigas hinnangulisuses on ju üldtuntud.
Ajal, mil Euroopas on edu natsionalistlikel meeleoludel, kus «multikulti» on sõimusõna, mida niimoodi venitavalt ja põlastavalt öeldakse, on see ka päevakajaline lavastus. Eestis multikultuursus «probleemiks» pole, selles mõttes vahetu problemaatiline teravus siinset publikut vast väga ei puuduta. Või siis puudutab natuke teisel, kaudsemal ja paranoilisemal moel – hirmu moel, mis hästi vaikselt sööb hinge seest.
Üks Fassbinderi ja praegusel juhul ka Taago Tubina lavastuse eesmärke on inimlikustada Teine, Võõras – see, kellel muidu pole nägu, kes on vaid kõhedusttekitav printsiip, keegi, kel pole hinge, vaid ainult funktsioonid (nad tahavad ainult keppi, ütleb eelarvamustega vooderdatud proletaarlasesuu ka lavastuses araablaste kohta).
Lavastuse karaktereid võib pidada ka pisut üheplaaniliseks ja didaktiliseks, eelkõige taustategelasi.
Kuigi eks taust olegi see põhijõud, millelt moraalne enamus oma seisukohad ja vankumatu õigustuse neile välja joonistab. Kõik suuremad võõravihkajad on selles lavastuses, vabandage väljendust, aga tolgused. Iseloomulikem neist õlut joov ja telekat vaatav laiskvorstist Emmi tütremees, kes üle kõige vihkab immigrante. Ali on aga sümpaatsus ise, tal pole ühtegi halba omadust.
Fassbinderi-truu
Lavastus on Fassbinderi-truu. Vahemärkusena olgu öeldud, et Fassbinderi filmid olid üsna teatri moodi, «Petra von Kanti kibedaid pisaraid» näiteks võis pidada ka teleteatriks. Ta lavastas ka teatris ja tema suureks mõjutajaks oli «julmuse teatri» ideoloog Antonin Artaud.
Ugala suur lava oli nutikalt väheste vahenditega muudetud dünaamiliseks, mis andis väga hästi edasi kogu tegelaste «kosmose». Samas, eks see tegelaste kosmos pidigi minimalistlik olema, sest see on ikkagi töölisklassi võrdlemisi üksluine elu.
Ene Järvis ei petnud ühtegi neist ootustest, mis mul enne lavastust plakatit vaadates tekkisid. Tema tegelane on ka kõige rikkalikum, sest ei ole ainult üheplaaniliselt sümpaatne, vaid käib ära ka seal negatiivse poole peal, hakates Alid pisut kiusama ja koheldes teda kohati kui looma. Järvis liikus mööda nüansside keelt, mis on kunstniku tunnus.
Samuti oli meeldivaks üllatuseks meespeaosalist Alid kehastanud Tanel Ingi, kelle varasemaid rolle pole ma kahjuks näinud. Minu silmis on nüüd korralik märk maha pandud.
Tähelepanuväärne oli ka lavastuse muusika. Araabialik flavor selles oli ootuspärane, ent millegipärast tekitas kananaha ihule pärast esimest vaatust lavastuse integreeritud osana inimeste vaikset voolu saalist välja saatev Arcade Fire’i lugu «Normal Person», mis oli väga teemakohane, sest algab see ju küsimustega, kas on midagi nii veidrat ja nii julma kui normaalne inimene.
Rainer Werner Fassbinder
«Hirm sööb hinge seest»
Tõlkija Laur Kaunissaare. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin. Kunstnik Liisa Soolepp. Valguskujundaja Villu Konrad
Esietendus Ugala teatri suures
saalis 23. oktoobril